Kus pingviinid ei laula. Kaido Tiigisoon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Roald vaatas ringi. Ta märkas maas ähmast jälge rajast, mille nad olid kunagi sisse tallanud. Seda oli rohkem aimata kui näha, aga sama hästi kui Roald teadis seda, et ta on raja lõpus, teadis ta sedagi, kus on selle algus. Ainus, mis kõhklusi tekitas, oli teadmine, mida sinna jõudmine tähendada võib. Aga oli’s tal valikuid? Korraga tuli tal mõte, mis võimaldas seda rada mööda vähe kergema südamega astuma hakata.

      2. Vihmaussi külaskäik

      Ümara lahke näoga lühikest kasvu matsakas memm istus trepil, roosa kollaste mummudega põll ees ja ruuduline rätik halli pead katmas. Prillid oli ta tuppa jätnud – võivad väljas veel puru minna. Trepp oli vana ja väsinud ühekorruselise viilkatusega maja otsaseinas, memm istus ja kooris kartuleid. Ikka nii, et paremad omale ja koored ning viletsamad notsule. Vanad värisevad käed sobrasid külmas vees, haarasid kartuli ja ilma pilku heitmata oli memmel teada, kumba potti mugul läheb. Ta oli kümneid aastaid pidanud seda tööd tegema. Sellest ajast alates veel eriti tihti, kui rahvas kaheks jagunes ning tema kehvema poole peale jäi. Kartul oli põhitoidus. Vanasti olla poest igasuguseid värvilises pakendis asju koju tassitud, aga kus nüüd. Kellel seda raha, et sihukest kraami osta.

      Tänu eluaegsest harjutamisest tekkinud vilumusele eraldus kartul koorest kõrvaltvaatajale arusaamatu kiirusega. Ja nii mugul mugula järel. Vanadusest töntsiks jäänud pilguga vaatas memm hajameelselt McDonough’ tee poole. Kunagi olid seal autod saginud siia-sinna. Nüüd näeb harva mõnda. Samas tundus, et sedasi vaikuses ongi mõnusam vanaduspõlve veeta. Ehkki pisut üksik tunne oli. Ümberringi majad puha tühjad.

      Järgmist kartulit võtma hakates aga peatus memme käsi äkki poolel teel. Tõsi, päris seisma ei jäänud see käsi kunagi – väike värin oli alati sees. Rajal, mis maja poole tuli, kõndis keegi. Keegi, kes küll jättis jälgi, kuid teda ennast polnud näha.

      20-aastasena oleks ta kiljudes minema jooksnud. Neljakümnesena tuppa lapsi kaitsma tormanud. Nüüd, 78. eluaasta künnisel, jäi ta oma surmale rahulikult otsa vaatama, kui see temast mõne meetri kaugusel seisma jäi. Memm kallutas pead vasakule ja paremale ning suutis ainult tänu õige nurga all paistvale valgusele hägusalt aimata tema ees seisva kogu piirjooni. Või oli see paljas ettekujutus?

      „Ei tia, millega mina siis nüid hakkama ole saanud?”

      Vastust ei tulnud.

      „Nojah, ega sinusugused süüdistust ette loe. Kohe karmauh elukene kainlasse ja aidaa. Ega minul põlegi suurt midagi kaotada, aga näe, põssakene sureb ilma minuta nälga ja see oleks kole lugu küll.”

      Vaikus.

      „Mes sa’s nüüd kavatsedki sinna sedaviisi passima jääda, lollakas? Vaata kui kallan sulle veel kardulapesuvee kaela, lähed, rajakas, rooste!”

      „Vanaema, see olen mina, Roald,” ütles nähtamatu kuju vaikselt ja mantli lahtiharutamise käigus hakkas paljastuma hooldusinseneri sinakashall kombinesoon.

      Hetk vaikust. Memm läks näost valgeks.

      „Mes sa hull siin seisad, marss tuppa!” kõlas tungival sosinal öeldud vastuvaidlematu korraldus. Kartulipott lükati jalaga eest ning nähtamatu tegelane astus tuppa. Memm istus uuesti trepile kartuleid koorima, nagu midagi poleks juhtunud. Ainult käed värisesid rohkem kui enne ja pilk puuris ümbrust. See, mis elu see vana naine oli pidanud elama, oleks pidanud ta sedasorti ootamatusteks ette valmistama. Aga ehmatav oli see ikkagi. Miks ta tuli? Selleks peab väga tõsine põhjus olema. See on ainuke koht, kuhu tal on põgeneda. Ja järelikult otsitakse teda taga. Ja järelikult on neil jalus iga inimene, kellega ta kokku puutub. Kas ta tõesti ei tea, mida see teistele inimestele tähendab? Või loodab ta selle kostüümi peale? Oleks imestusväärne, kui see õnneks läheks, aga väike võimalus ju siiski on.

      Ühtäkki avastas memm, et ta istub juba mõnda aega, kartul käes, ja vahib tühja. Ehmatades hakkas ta uuesti tegutsema. Kartulid kooritud, segas mutike seale lobi kokku, viis lauta, valas künasse ja läks koos kooritud kartulite potiga tuppa.

      Roald istus köögis laua taga, arusaamatu kujuga klaasjas nutsakas süles. Köök tundus lapsepõlvemälestustega võrreldes tilluke. Memm tunnistas teda natuke aega vaikselt ja hakkas siis köögis vadistades ringi sagima.

      „Sa kaugelt tuln’d, eks sul ole kõht tühi. Ma praegast kardulaid keetma ei hakka, sellega läheb aega. Teen sulle kapsasupi soojaks, eks ole? Liha mul enam sisse panna ei ole, eelmine siga on otsas ja praegusega läheb veel jõuludeni. Sa ikka ju sööd kapsasuppi? Küll sa sööd. Sa kaugelt tuln’d, eks sul ole kõht tühi.” Tajudes, et ta hakkab ennast kordama, jäi memmeke vait, kaapis purgist supipõhja potti, lisas vett ja pani tulele. Siis kosserdas köögilauani, istus teisele poole lauda toolile ja jäi lapselast uurima.

      Roaldi käed värisesid vanaema omadega võidu. Ta üritas neid peita, aga memm oli juba märganud.

      „Puhkusel sa vist ei ole. Paar aastat tagasi alles käisid, siis ka korraks – tuppa ei tulndki. Sinusuguseid nii tihti ei lasta. Ja kui lastass, siis sihukeste hilpudega küll mitte.”

      Roaldi pilk rändas süüdlaslikult sülle: „Ei ole puhkusel.”

      „Sa ikke tiad, et sind tullakse seie otsima?”

      „Ehk ei tulda. Ma sattusin siia kogemata. Metsas tuli üks rada tuttav ette ja seda mööda tulin. Otsides poleks ma osanud läbi metsa siia teed leida.”

      Vaikus. Supp hakkas vaikselt kohisema. Kumbki ei pannud seda tähele, nad istusid, vahtides enda ette lauale.

      „Memm, ma…” Roaldi sõnavõtt katkes, kui ta nägi vanaema kohkunud pilku.

      „Ole vait, tola. Sa justkui ei tia, mispärast nad inimeste päid käpivad. Ei ole tarvis, et miu pias oless teadmine, et mes sa sealt putku panid.”

      Taas vaikus. Pott pliidil kohises aina valjemini. Tuppa sigines kapsasupi lõhna.

      „Vanaema, mul on siin üks türp, kus on mõned augud sees. Saad sa seda paigata?” Värelev ja helklev pundar liikus Roaldi sülest lauale.

      „Issaristivägi, kust sa tolle said? Ega sa tolle pärast ära joosnud?”

      „Ei. Leidsin metsast.”

      „Toda oless nagu püssist lastud. Sina tulistasid?”

      „Ei.” Samal hetkel tundis Roald, kuidas revolver kombinesooni veninud taskust välja libiseb. Ta proovis seda kramplikult püüda, aga relv pudenes kobinal köögi laudpõrandale. Memm vaatas esiti revolvrit, siis küsivalt Roaldi otsa.

      „See ei ole minu oma. Selle leidsin ka metsast,” kostis põrandalt relva üles korjav Roald.

      „Siukesed asjad metsas ei …”

      Memme protesti katkestas särinal pliidirauale voolav supp. Pärast edukat päästeoperatsiooni asus memm metamaterjalist kostüümi seestpoolt nõela ja niidiga paikama. Selle tegevuse käigus oli tema kätevärin kohe eriti silmatorkav, aga kuidagi suutis ta need vajalikul hetkel paigale sundida. Seestpoolt oli seda materjali vähemalt võimalik näha ja nii ei jäänud väljapoole ka eriti õmblusi nähtavale. Roald helpis suppi, piiludes kausi kohalt arglikult vanaema, kes oma näputöö juures pingsalt mõtiskledes kramplikult lapselapse poole vaatamist vältis. Memm teadis liigagi hästi, millise seltskonna ootusi on Roald töölt jalga lastes petnud. Ka teadis ta, mida see talle võib tähendada. Aga lapselast pidi aitama. Tema ise – tema ise ei oma enam tähtsust. Aga see ei tähenda, et ta poleks СКАЧАТЬ