Olemise talumatu kergus. Milan Kundera

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli tõsi: see üldine eufooria kestis ainult okupatsiooni esimese seitsme päeva vältel. Vene armee viis minema riigi esindajad nagu kurjategijad, mitte keegi ei teadnud, kus nad on, kõik värisesid nende elu pärast ja venelaste vihkamine joobnustas inimesi nagu alkohol. See oli vihkamise purjus pidu. Tšehhi linnad olid ehitud tuhandete käsitsi maalitud plakatitega, millel olid pilkavad loosungid, epigrammid, luuletused ja karikatuurid Brežnevi ja tema armee kohta, kusjuures kõik naersid seda nagu analfabeetide tsirkust. Kuid ükski pidu ei saa kesta igavesti. Vahepeal olid venelased sundinud vangistatud riigimehi Moskvas alla kirjutama mingisugusele kompromissile. Dubček naasis sellega Prahasse ja luges siis raadios ette oma avalduse. Kuuepäevase vangistuse järel oli ta omadega nii läbi, et ei suutnud rääkida, ta kokutas, ahmis õhku, nii et keset üksikuid lauseid olid lõputuna näivad pausid, mis kestsid peaaegu pool minutit.

      Kompromiss päästis maa kõige halvemast: hukkamistest ja massilistest Siberisse küüditamistest, mida kõik hirmsasti kartsid. Kuid üks asi oli juba selge: tšehhidel tuleb küürutada vallutaja ees, neil tuleb juba alatiseks jääda kokutama, kogelema, õhku ahmima Alexander Dubčeki kombel. Pidu oli otsas. Saabus alanduse argipäev.

      Seda kõike rääkis Tereza Tomášele ja mees teadis, et see on tõsi, aga et selle tõe all on veel teine, kõige põhilisem põhjus, mispärast Tereza tahab Prahast ära minna: oma senises elus on ta õnnetu.

      Oma elu kõige ilusamad päevad oli ta läbi elanud siis, kui ta oli pildistanud Praha tänavatel Vene sõdureid ja seadnud end hädaohtu. Need olid olnud ainsad päevad, mil oli katkenud tema unenägude teleseriaal ja tema ööd olid olnud õnnelikud. Venelased oma tankidega olid talle tagasi andnud tasakaalu. Nüüd, kui pidu oli läbi, kartis ta jällegi oma öid ja tahtis nende eest põgeneda. Ta oli äratundmisele jõudnud, et on olemas olukordi, milles võib tunda end tugevana ja rahulolevana, ja seepärast ihaldas ta sõita laia maailma lootuses, et võib-olla leiab ta seal taolisi olukordi.

      „Ja kas sulle ei lähe korda,„ küsis Tomáš, „et Sabina emigreerus samuti Šveitsi?„

      „Genf ei ole Zürich,„ ütles Tereza. „Kindlasti on ta mul seal vähem jalus, kui ta oli mul jalus Prahas.„

      Inimene, kes ihkab hüljata paika, kus ta elab, ei ole õnnelik. Seepärast suhtus Tomáš Tereza emigreerumissoovi nagu süüdlane, kes võtab vastu kohtuotsuse. Ta alistus sellele otsusele ja ühel päeval oligi ta koos Tereza ja Kareniniga Šveitsi kõige suuremas linnas.

      13

      Tomáš ostis tühja korterisse voodi (muu mööbli jaoks polnud neil esialgu raha) ja sööstis töhe sellise inimese pöörase raevuga, kes alustab enam kui neljakümnesena uut elu.

      Mitu korda helistas ta Genfi Sabinale. Tollel naisel oli olnud õnne, et tema maalide näitus seal oli avatud nädal aega enne Vene invasiooni, nii et šveitslastest kunstiaustajad lasksid siis endid kaasa kiskuda sümpaatialainest väikese maa vastu ja ostsid ära kõik tema pildid.

      „Tänu venelastele olen ma jõukaks saanud,„ naeris Sabina telefonitorusse ja kutsus Tomášt enda poole oma uude ateljeesse, mis ei pidanud suuremat erinema tollest, mida Tomáš tundis Prahast.

      Tomáš oleks teda meeleldi külastanud, kuid ta ei leidnud mitte ühtegi ettekäänet, mis võinuks õigustada seda reisi Tereza silmis. Ja nõnda sõitis Sabina Zürichisse. Ta peatus hotellis. Tomáš läks tema poole pärast tööaega, helistas talle administraatori juurest ja sammus tema toaukse taha. Sabina avas ja seisis tema ees oma ilusate pikkade jalgadega, napis riietuses, seljas ainult püksikud ja rinnahoidja. Pähe oli ta pannud musta kõvakübara. Ta silmitses meest kaua, liikumatult ega lausunud sõnagi. Ka Tomáš seisis vaikides. Siis tajus ta korraga, et on liigutatud. Ta võttis Sabinal kõvakübara peast ja pani selle voodi kõrval asuvale väikesele lauale. Siis nad hakkasid armatsema, ilma et oleksid ainsatki sõna lausunud.

      Kui ta läks sellest hotellist oma Zürichi koju (kuhu olid juba ammu siginenud ka laud, toolid, tugitoolid ja vaip), tunnistas ta endale õnnelikult, et ta kannab oma elulaadi endaga kaasas nagu tigu oma maja. Tereza ja Sabina kujutasid tema elu kaht poolust, teineteisest kaugeid, leppimatuid pooluseid, ja ometi olid mõlemad ilusad.

      Ainult et just seepärast, et ta kandis oma elu süsteemi kõikjal endaga kaasas, nagu oleks see kuulunud tema keha külge, nägi Tereza lakkamatult ühesuguseid unenägusid.

      Nad olid viibinud Zürichis juba kuus või seitse kuud, kui Tomáš jõudis koju hilisõhtul ja leidis laualt kirja. Tereza teatas talle, et ta on sõitnud ära Prahasse. On ära sõitnud seepärast, et tal ei ole jõudu võõrsil elada. Ta teab, et ta peaks olema siin Tomášele toeks, kuid teab ka, et ta seda ei oska olla. Ta oli mõelnud kohtlaselt, et välismaa teda muudab. Ta oli uskunud, et pärast seda, mida ta oli läbi elanud invasiooni päevadel, ei jää ta enam mannetult pisikeseks, vaid saab täiskasvanuks, targaks, tugevaks, kuid ta on ennast üle hinnanud. Ta ei taha Tomášele koormaks olla. Ta tahab sellest teha järelduse enne, kui on juba liiga hilja. Ja palub Tomášelt vabandust, et on võtnud kaasa ka Karenini.

      Tomáš võttis sisse tugeva unerohu, ent sellest hoolimata uinus ta alles hommiku eel. Õnneks oli laupäev ja ta võis koju jääda. Juba sada viiskümmend korda oli ta kogu situatsiooni läbi arutanud: piir tema kodumaa ja ülejäänud maailma vahel ei ole enam avatud nagu tollal, kui nad olid ära sõitnud. Terezat ei kutsu enam tagasi ühegi telegrammi ega telefonikõnega. Ametivõimud ei lase teda enam välismaale. Tereza ärasõit on uskumatult lõplik.

      14

      Teadmine, et ta on täiesti võimetu, mõjus Tomášele nagu kepihoop, kuid ühtlasi ka rahustas teda. Mitte keegi ei sundinud teda millegi kohta otsust langetama. Ta ei pidanud vahtima vastasasuvate majade seinu ja küsima, kas ta tahab või ei taha Terezaga elada. Tereza oli kõik ise otsustanud.

      Tomáš läks restorani lõunastama. Ta oli kurvas tujus, kuid söömise kestel esialgne meeleheide nagu andis järele, nagu kaotas jõu ja sellest jäi järele ainult melanhoolia. Ta heitis pilgu tagasi aastatele, mis ta oli koos Terezaga elanud, ja talle tundus, et nende lugu poleks saanudki paremini lõppeda, kui ta oli lõppenud. Kui keegi oleks selle loo välja mõelnud, siis poleks ta saanud seda teisiti lõpetada.

      Tereza oli tulnud ühel päeval tema poole, ilma et ta oleks teda kutsunud. Ühel päeval oli Tereza samal kombel ära läinud. Ta oli kohale sõitnud üheainsa raske kohvriga. Üheainsa raske kohvriga oli ta ka ära sõitnud.

      Tomáš tasus arve, väljus restoranist ja kõndis mööda tänavaid, täis melanhooliat, mis muutus nüüd üha kaunimaks. Tal oli seljataga seitse aastat elu Terezaga ja nüüd nentis ta, et need aastad on mälestustes kaunimad, kui need olid siis, mil ta neid läbi elas.

      Teda ja Terezat sidunud armastus oli olnud ilus, ent ka kurnav: ta oli pidanud pidevalt midagi varjama, maskeerima, teesklema, parandama, hoidma Terezat heas tujus, teda rahustama, tõestama talle lakkamatult oma armastuse olemasolu, taluma süüdistusi Tereza armukadeduse, tema piinade, tema unenägude põhjustajana, tundma end süüdlasena, õigustama end ja vabandust paluma. See kurnav pingutus oli nüüd kadunud, ent kaunidus oli jäänud.

      Laupäev kaldus õhtusse, ta jalutas esimest korda üksipäini Zürichis ringi ja hingas sisse oma vabaduse lõhna. Iga tänavanurga taga peitus seiklus. Tulevik oli uuesti muutunud saladuseks. Uuesti oli talle tagasi antud vallalise mehe elu, elu, mille suhtes ta oli kunagi kindel olnud, et just see on talle määratud ja et ainult sellises elus võib ta olla niisugune, nagu ta tõesti on.

      Juba seitse aastat oli ta elanud Tereza külge seotuna ja igat tema sammu olid jälginud naise silmad. See oli nõnda, nagu oleks Tereza köitnud talle kederluu külge raudkuuli. Tomáše samm oli nüüd korraga palju kergem. Ta peaaegu СКАЧАТЬ