Olemise talumatu kergus. Milan Kundera

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loobuda erootilise sõpruse viljelemisest? Ei võinud. See oleks ta laostanud. Tal polnud jõudu, et talitseda himu teiste naiste järele. Pealegi näis see talle asjatu. Mitte keegi ei teadnud paremini kui tema ise, et tema avantüürid Terezat vähimalgi määral ei ohusta. Mispärast peaks ta nendest loobuma? Talle näis see niisama mõttetu nagu siis, kui tal oleks soov jätta jalgpallimatšile minemata.

      Kas aga sai veel rääkida rõõmust? Juba hetkel, mil ta tuli ära mõne armukese poolt, tundis ta tolle vastu vastikust ja tõotas endale, et kohtub temaga viimast korda. Tal seisis silme ees Tereza kuju ja et temale mõtlemist vältida, pidi Tomáš end kähku purju jooma. Sellest ajast saadik, mil ta oli tutvunud Terezaga, ei suutnud ta armatseda teiste naistega ilma alkoholita! Aga just alkoholi järele lõhnav hingeõhk oli jälg, mille põhjal Tereza tegi veel kergemini kindlaks tema truudusetuse.

      Tomáš oli langenud lõksu: hetkel, mil ta naisi jahtis, kaotas ta nende suhtes himu, ent piisas, kui ta ainult ühe päeva oli olnud ilma nendeta, ja juba ta tõmbas kettal telefoninumbri, et nendega kohtuda.

      Kõige parem oli tal olla Sabina pool, sest ta teadis, et too naine on diskreetne ja et ta ei pea kartma reetmist. Sabina ateljee tervitas teda nagu mälestus tema möödunud elust, vallalise noormehe idüllilisest elust.

      Küllap ei tajunud ka Tomáš ise, kuidas ta oli muutunud: ta kartis hilja koju minna, sest seal ootas teda Tereza. Sabina oli kord koguni tähele pannud, et Tomáš vaatab armatsemisakti ajal kella ja katsub kiirendada sellega lõpulejõudmist.

      Siis kõndis Sabina ihualasti laisal sammul ateljees ringi, jäi seisma molbertitel asuvate pooleldi maalitud piltide ees ja vaatas altkulmu Tomášt, kuidas too kibekiiresti riietub.

      Mees oli juba riides, ainult üks jalg oli tal veel paljas. Ta vaatas ringi ja laskus siis neljakäpukile ja otsis midagi laua alt.

      Sabina ütles: „Kui ma sind vaatan, on mul tunne, et sa muutud minu piltide igaveseks teemaks. Kahe maailma kohtumine. Kaksikekspositsioon. Tomáš-libertiini silueti tagant kumab läbi romantilise armastaja uskumatu nägu. Või vastupidi: läbi Tristani kuju, kes ei mõtle muule kui oma Terezale, on näha libertiini ilusat, reedetud maailma.„

      Tomáš ajas end püsti ja kuulas hajameelselt Sabina sõnu.

      „Mida sa otsid?„ küsis naine.

      „Sokki.„

      Sabina vaatas koos Tomášega toas ringi ja mees laskus uuesti käpukile ja vaatas laua alla.

      „Seda sinu sokki pole siin mitte kusagil,„ ütles Sabina. „Kindlasti tulid sa siia ilma sokita.„

      „Kuidas ma saanuksin tulla ilma sokita,„ karjus Tomáš ja vaatas kella. „Ma ei käi ju ringi ainult ühe sokiga!„

      „See pole välistatud. Sa oled viimasel ajal väga hajameelne. Kogu aeg sa kiirustad kuhugi, vaatad kella ja siis pole ime, et sa unustad soki jalga tõmmata.„

      Tomáš oli juba otsustanud, et pistab palja jala saapasse.

      „Väljas on külm,„ ütles Sabina. „Ma laenan sulle oma suka.„

      Sabina ulatas talle pika valge moodsa suka, suurte silmadega heegeldatud suka.

      Tomáš teadis väga hästi, et see oli kättemaks selle eest, et tema oli armatsemise ajal kella vaadanud. Sabina oli soki kuhugi ära pannud. Väljas oli tõesti külm, nõnda ei jäänud Tomášel üle muud, kui alistuda. Ta läks koju ja tal oli ühes jalas sokk, teises pahkluu kohale kokkurullitud valge daamisukk.

      Tomáše olukord oli väljapääsmatu: oma armukestele oli ta häbimärgistatud oma armastuse tõttu Tereza vastu, Terezale oli ta häbimärgistatud oma seikluste tõttu armukestega.

      11

      Et leevendada Tereza piinu, abiellus Tomáš temaga (lõppude lõpuks võisid nad loobuda Tereza omaette toast, kus neiu enam ammugi ei elanud) ja mees muretses talle kutsika.

      Tomáše kolleegi bernhardiin oli sünnitanud kutsikad, kelle isaks oli naabri saksa lambakoer. Väikesi värdjaid ei tahtnud mitte keegi ja kolleegil oli kahju neid surmata.

      Tomáš valis kutsikat ja teadis, et need, keda ta ei vali, peavad surema. Ta tundus endale vabariigi presidendina, kes seisab nelja surmamõistetu ees ja tohib ainult ühele armu anda. Viimaks valis ta emase kutsika, kelle keha näis meenutavat saksa lambakoera, ent pea kuulus emale – bernhardiinile. Ta viis selle Terezale. Neiu tõstis kutsika üles, surus ta oma rinna vastu ja koerake kusi tal jalamaid pluusi märjaks.

      Siis hakkasid nad talle nime otsima. Tomáš tahtis, et oleks ka nime järgi selge, et koer kuulub Terezale, ja talle meenus raamat, mida neiu oli hoidnud kaenla all, kui ta oli ette teatamata Prahasse sõitnud. Tomáš tegi ettepaneku, et koerale võiks nimeks panna Tolstoi.

      „Ta ei saa ju Tolstoi olla,„ vaidles Tereza vastu, „kuna ta on ju plika. Ta võib Anna Karenina olla.„

      „Ta ei või Anna Karenina olla, sest sellist lustakat lõusta ei saa ühelgi naisel olla,„ ütles Tomáš. „Pigem on ta Karenin. Jah, Karenin. Täpselt niisugusena mina teda kujutlesin.„

      „Aga kas see ei mõjuta tema seksuaalsust, kui hakkame teda Kareniniks kutsuma?„

      „Väga võimalik,„ ütles Tomáš, „et emasel koeral, keda tema käskijanna kõnetab pidevalt isasena, tekivad lesbilised kalduvused.„

      Tomáše sõnad läksidki kummalisel kombel täide. Kuigi emased koerad hoiduvad rohkem oma isandate kui emandate ligidusse, oli Karenini puhul asi vastupidi. Ta otsustas armuda Terezasse. Tomáš oli talle selle eest tänulik. Ta silitas koeral pead ja ütles talle: „Seda teed sa hästi, Karenin. Täpselt seda ma sinult just soovisingi. Kui minust endast temale ei piisa, siis pead sina mind aitama.„

      Kuid isegi Karenini abil ei õnnestunud Tomášel Terezat õnnelikuks teha. Ta sai sellest asjaolust teadlikuks umbes kümme päeva pärast seda, kui tema maa olid okupeerinud Vene tankid. Oli august 1968. Tomášele helistas iga päev Zürichist sealse haigla direktor, kellega Tomáš oli tutvunud kunagi ühel rahvusvahelisel konverentsil. Ta tundis Tomáše pärast hirmu ja pakkus talle töökohta.

      12

      Kui Tomáš lükkas šveitslase pakkumise tagasi peaaegu ilma kaalutlemata, siis tegi ta seda Tereza tõttu. Ta eeldas, et Tereza ei tahaks ära sõita. Muide, nad saatsid okupatsiooni kõik esimesed seitse päeva mööda mingis ekstaasis, mis sarnanes peaaegu õnnega. Tereza oli fotoaparaadiga tänavatel ja jagas ülesvõtteid välismaa ajakirjanikele, kes neid soovisid. Kord, kui ta hakkas liiga jultunult pihta ja pildistas lähedalt ohvitseri, kes sihtis revolvriga inimesi, vahistati ta ja teda peeti öö otsa kinni Vene saatkonnas. Nad ähvardasid Terezat, et nad lasevad ta maha, ent vaevalt oli ta välja pääsenud, kui ta läks uuesti tänavale ja pildistas jälle.

      Seepärast oligi Tomáš üllatunud, kui Tereza talle okupatsiooni kümnendal päeval ütles: „Aga mispärast sa tegelikult ei taha ära Šveitsi sõita?„

      „Ja mispärast ma peaksin sinna sõitma?„

      „Nendel on siin sinuga omad arved.„

      „Kellega neil ei ole omi arveid?„ lõi Tomáš käega. „Ütle mulle parem, kas sa oskaksid välismaal elada?„

      „Ja miks mitte?„

      „Kui ma nägin, СКАЧАТЬ