Hullult õnnelik. Jenny Lawson

Чтение книги онлайн.

      Surnud pesukaru Rory seisis tagajalgadel, eesmised käpad rõõmust välja sirutatud. Ta nägi välja, nagu su üllatuspeo kõige erutunum külaline või Ajavardja telesarjast „Dr Who” enne regeneratsiooniprotsessi.

      Ta jahmatavalt tohutu naeratus pani inimesi iga kord itsitama (tavaliselt närviliselt ja mõnevõrra tahtmatult), kui teda esitlesin. Mõnikord nad karjatasid ja taganesid. Ilmselt sõltub see sellest, kas sa oled ebaloomulikult rõõmsameelse surnud pesukaruga kohtumiseks valmis.

      Victor ei mõistnud mu armastust Rory vastu täielikult, ent ta ei saanud vastu vaielda, et Rory oli arvatavasti parim pesukarulaip, keda keegi kunagi oli armastanud. Rory väikesed käpakesed sirutusid muutumatult üles, justkui öeldes: „ISSAND, SA OLED MU LEMMIK INIMENE MAAILMAS. LAS MA NÄRIN SUL SUUREST ARMASTUSEST NÄO PEAST ÄRA.” Iga kord, kui olin saavutanud eriti võimatu eesmärgi (nagu oma tähelepanuhäire ravimitagavara täiendamine, kuigi mul on tähelepanuhäire ja mu tähelepanuhäire ravimid olid otsas), oli Rory kohal ja lõi mulle alati toetavalt patsu, sest tema mõistis väikeste võitude tähistamise tähtsust. Victor võis keelduda minu õnnitlemisest selle eest, et ma polnud sellel nädalal kaevu kukkunud, kuid surnud pesukaru huvitas alati, kuidas mul läheb, ja seda saavad öelda tõeliselt vähesed inimesed.

      „Seda tahavad öelda tõeliselt vähesed inimesed,” parandas mind Victor.

      „See on lihtsalt tore, kui kellelgi jagub sinu jaoks tingimusteta tuge ja kiitust,” selgitasin talle. „Mõned võivad oma patsudega nii ihneks minna, aga Rory ei jäta mind kunagi kuivale.” Tegelikult oli Rory füüsiliselt võimetu mind kuivale jätma ja hetkeks kaalusin, kas lasta Victorist ühel päeval sama rõõmsas ja õnnitlevas poosis topis teha, aga siis taipasin, et keegi ei tunneks teda ära ja tal oleks tõenäoliselt sarkastiline nägu, nagu teeks ta mulle patsu ainult siis, kui ma libastun olematute asjade peal või elekter lülitati välja, kuna ma unustasin jälle selle eest maksta.