Hullult õnnelik. Jenny Lawson

Чтение книги онлайн.

      Fraas „Puhka rahus” tundub uskumatult isekas. Põhimõtteliselt tähendab see, et „Püsi hauas. Ära kummita mind”. Vastupidine oleks „Viskle ärevuses” või „Mine sörkima”.

      Ma ei saa sellest litside häbistamise vastasest kampaaniast aru. Nad ütlevad umbes, et „Ärge häbistage litse” ja ma mõtlen, et „Teie kutsutegi neid ju litsideks”. See on sama, nagu kampaania „Lõpetage paksukeste sõimamine”.

      Kui „muusikat” lühendatakse „mussiks”, siis miks „nuustikut” ei lühendata „nussiks” ega „tuusikut” näiteks „tussiks”? Kas seepärast, et see oleks liiga lõbus?

      Ühel Victori sõbral oli lemmikloom nimega Tõekass Terry. Kui ta väike oli ja ta isa arvas, et ta valetab, võttis ta kassi sülle ja ütles: „Lapsed, te räägite mulle kohe praegu tõtt või Terry saab peksa.” Arvatavasti pidi see aitama neil ausad olla, aga mulle tundub see päris väärastunud. Lisaks ei suudaks ma arvatavasti kassi ähvardada. Võib-olla saaksime pidada Tõekilpkonn Terryt ja seda mängupüssiga ähvardada. Prooviksime sundida tütar Haileyt tõtt rääkima, aga Terry tõmbaks pea lihtsalt kilbi sisse, nagu öeldes: „Jätke mind sellest välja. Mina teiega ei mängi.” Ainult et mulle ei meeldi relvad, nii et äkki saaksime seda keeva veepoti kohal hoida. Aga mis siis saab, kui me ta kogemata ära aurutame? See oleks nõme. Ah, persse. Pigem lasen Haileyl lihtsalt korralikult valetama õppida.

      „We Wish You a Merry Christmas” on kõige lunivam laul maailmas. See algab ilusti ja kenasti ja hiljem kargab su ukse taha vihane rahvasumm, kes laulab pooleldi karjudes: „Too nüüd meile viigimarja magustoitu ja too see JUST SIIA. ME EI LÄHE ENNE KUHUGI, KUI SA TOOD SELLE SIIA.” Lisaks riimivad nad „siia” sõnaga „siia”. See on lihtsalt lohakas. Ma ei kavatse premeerida soovimatuid ja laisku lauljaid, kes agressiivselt magustoitu nõuavad. Samast laulust võiks olla teine versioon majaomanikele, et nemad saaksid omakorda laulda: „Ei huvita mind teie laul, te räpaste kerjuste kari. Kutsusin juba võmmid välja. Kellele see üldse mõjub? Kas keegi te ohvreist on teile reaalselt magustoitu toonud? Viigimarja magustoitu? Kas see on üldse olemas?” See laul poleks küll riimis, aga nemad ei näinud enda omaga ka eriti vaeva. Ja siis oleksid jõululaulikud öelnud umbes midagi sellist: „AGA TOO SIIS DŽINN-TOONIKUT JA TEEKS ÜHE ÕLLE.” Ja siis mina ütleks, et „Noh, see on juba mehe jutt. Olgu. Võite üheks dringiks tuppa tulla”. Oleks ju hea viis tasuta alkoholi saada. Nagu komm või pomm, aga lauluhimuliste alkohoolikute moodi. Oh issand, lõpuks ometi sain jõululaulude mõttele pihta.

      Ma ei kasuta ajaperioodide eristamiseks peaaegu kunagi väljendeid eKr või pKr. Ma kasutan väljendit EKCUP – Enne, kui Kirk Cameron Usku Pööras. See on minu ajaühik.

      Miks öeldakse „ebakompetentne” ja „suutmatu”, mitte „ebasuutlik” ja „kompetentsusetu”? Sul võib olla puue, aga sa ei saa olla puudekas. Mina olen nende otsuste mõistmiseks kompetentsitu.

      Kui ma oleks sadomasohhistlik käskijanna, sunniksin oma alamat enda eest nõusid pesema ja külmkappi koristama ja kasse harjama, ja iga kord, kui ta püüaks öelda turvasõna („banaan”), et ma järele jätaksin, kuna see polnud see, mida ta saada tahtis, kihistaksin ma naeru ja ütleksin: „Ei, Gary. See pole kindlasti kohe turvasõna,” ja tõmbaks tema kaela ümber rihma koomale ja ulataks talle harja, öeldes: „Sinu naine küll sinu heaks midagi sellist ei teeks? Nii kurb. Nüüd pese põrandad ja too keemilisest mu riided ära.” Umbes kümme aastat hiljem oleks mul endiselt keegi, kes mul lennujaamas autoga vastas käib ja kogu selle pasa korda ajab, mida mina ei viitsi teha. Ja tema surmavoodil tunnistaksin talle üles: „Kuule, Gary. Ma tegin ainult nalja. Turvasõna oligi tegelikult „banaan”!” Ja siis me aina naeraksime ja naeraksime.

      Alati, kui me Victoriga tülitseme, meeldib mulle telefon välja võtta ja meist koos pilt teha, kuna sedasi saan ma iga kord näidata, et mina olen temast rahulikum, kui ta käsib mul maha rahuneda: „Kuidas sa võid öelda, et ma kaotasin enesevalitsuse? Vaata mind sellel pildil. Ma näen imenunnu välja. Sina näed välja, nagu oleks sul enesevalitsusega probleeme.” Tore on see ka selle poolest, et kui ma pilti teen, siis ta peab kas naeratama või otsustama nõme välja näha. Mõlemal juhul on minu võit. Lisaks on mul temast kohutav pilt, mida ma saan ähvardada Twitterisse postitada, kui ta ei tunnista, et mul on arvatavasti alati õigus.

      Huvitav, kas noored linnud proovivad vahel pilvedele maanduda? Ja kui proovivad, siis kas see on nagu siis, kui sa arvad, et oled trepilt maha jõudnud, aga üks aste on veel ja astudes teed kentsakat „ohh”-häält ja kõik vahivad sind? See oleks nõme. Aga vähemalt on linnud peidus, kui nad alt lähevad ja läbi pilve kukuvad.

      Minu jaoks on väga segadusseajav, et inimesed viitavad noorusele kui „rohelistele aastatele”. Keegi ei viitsi maltsa närida. Kas see tuleb sellest, et rikkad serveerivad esimeseks käiguks alati salatit, kuigi see visatakse tavaliselt minema?

      Kas sellest võib järeldada, et kui sa oled piisavalt rikas, et serveerida toitu, mis nagunii minema visatakse, oled „haljal aasal”? See oleks loogiline.

      Bruce Springsteen ütles ühes laulus, et tuld sädemeta süüdata ei saa, aga suurendusklaasiga ju saab. See rikub küll värsimõõdu ära, aga teaduse hinnaga. Ja kuritahtliku süütamisega. Aga mina pean seda ikkagi sädemeks. Esmane leek on säde. Aga see on sama, mis öelda, et tuld tuleta süüdata ei saa. See on lihtsalt laisk laulusõnade kirjutamine. Ilmselt ei valda ta lihtsalt teaduslikku täpsust.

      Kas imikute lasteaed on sellepärast „sõim”, et sinna jätmise eest saab noor ema sotsiaalmeedias sõimu? Kui nii, siis mulle tundub see üsna laisk, aga sõime seos lauda ja Jeesuslapsega on tore, sest see tekitab mõnusat jõuluhõngu.

      Lapsed ei kasuta enam õpikutel kattepabereid. Miks see nii on? Nad jäävad ilma parimast, mida koolil on pakkuda, nimelt genitaalide ja roppude sõnade kritseldamisest ja nende peitmisest lilleväätide vahele. Meie raamatute ümber pandi klantspaberil kuulutusi, enamasti puuvillakupardusmasina või matusebüroo omi, mis oli kentsakas, kuna me olime lapsed ja meil polnud ei raha ega rahahuvigi. Ma pole kunagi mõistnud matuste mõtet, kui võiks ju lasta lihtsalt sigadel oma keha ära süüa. Selles mõttes, et me olime seafarmidest ümbritsetud ja sead peavad ju sööma, nii et kaks kärbest ühe hoobiga. Meie pöörasime kattepaberid lihtsalt teist pidi (kui olime sinna kirstus lamava ja ebasündsalt erekteerunud mehe joonistanud) ja kasutasime värskeid lagedaid pabereid järgmiste tätoveeringukavandite joonistamiseks.

      Lisaks olid meil koolis nahkkaustad, mida kuulu järgi kõik pole näinudki. Need olid lukkudega nahkehistööd, millele kohalik sadulsepp oli su nime sisse põletanud. Nende sees kanti kodutööd kaasas ja kõigil oli see olemas, aga need olid jube kallid. Lõpuks, kui käisin 8. klassis, sain endale ka nahkkausta sünnipäeva ja jõulude ühiskingituseks, ja ma olin sellest nii elevil. Jah, ma sain koolitarbeid kingiks ja olin sellest pöördes. Olid lihtsad ajad. Rohelised aastad. Vist.

      Mõte on selles, et lapsed on kõige tobedamate asjade üle üliõnnelikud ja kõige tobedamad asjad võivad ülipopulaarseks muutuda. Seepärast ma püüangi nüüd poppe asju vältida, nagu näiteks koolitarbed, ja kaldun selle asemel pigem ebapopulaarsete asjade poole, СКАЧАТЬ