Hullult õnnelik. Jenny Lawson

Чтение книги онлайн.

      Iga kord, kui Hailey kaebab mulle, et teised lapsed käitusid temaga koolis inetult, tahaksin need lapsed üles otsida ja neile öelda, et ma olen nemad ja külastan neid tulevikust ja et nad on täiega alla käinud. Ja siis ütleks umbes nii: „Ja vaata, kui paksuks sa läksid.”

      Eile nägin bensiinijaamas naist, kelle laps käib Haileyga samas kodutütarde rühmas, aga ma olin pidžaamas, nii et peitsin ennast riiulite vahele, oodates, millal ta ära läheb.

      Seal oli valik õnnitluskaarte ja ma tutvusin nendega põhjalikult, et normaalne välja näha, aga see, mille ma kätte olin võtnud, kujutas endast liikuvate mängusilmadega konservubade purki. Arvasin, et juba see iseenesest on kummaline, aga selgus, et see on üks neist kaartidest, mis laulab ja liigutab, kui see lahti teha. Nii ma seal bensiinijaamas siis seisin, liikuvate mängusilmadega oakonserv käes värisemas ja mulle häälekalt sünnipäevalaulu peeretamas. Tundus, nagu võistleks ma maailma kõige silmatorkavamalt ebalaheda inimese tiitli eest. Viipasin loiult naisele ja ütlesin: „See polnud mina,” aga ta ei tahtnud eriti uskuda. Oleksin pidanud kaardi põrandale lajatama ja karjuma „Nõidus!”, aga nende asjade peale tullakse alati liiga hilja.

      Mu vereproovist selgus, et mul on vajaka magneesiumist ja seleenist, aga vitamiini väljakirjutamise asemel kirjutas arst mulle „kaks parapähklit päevas”. Arvasin siiani, et tulevikus on kogu toit tableti kujul. Nüüd aga võtan tablette toidu kujul. Me läheme ju arengus tagasi. Samuti on üpris nõme, et mulle kirjutati välja just see kõige hullem pähkel, mille kõik minema viskavad. Ma peaks algatama korjanduse, kus kõikjalt maailmast saadetakse mulle lihtsalt need kaks pähklit, mis alati purgi põhja alles jäävad.

      Ütlesin Victorile, et sain vereproovi tulemused ja „mulle määrati parapähklid”. Victor ütleb, et ma ise olengi üks „paras pähkel”.

      Benedict Cumberbatch näeb välja nagu Alan Rickman, kes teeb Benjamin Buttonit.

      Ma ei mõista, miks pidevalt surutakse peale sõnumit „Ära ole mingi suvakas. OLE UNIKAALNE”. Sa oledki juba uskumatult unikaalne. Igaüks on uskumatult unikaalne. Sellepärast kasutabki politsei inimeste eristamiseks sõrmejälgi. Nii et sa oledki uskumatult unikaalne … ainult et samamoodi, nagu kõik teised. (Mis, tõsi, eriti võimsalt ei kõla ega saa kunagi motiveerivaks T-särgi kirjaks.) Niisiis pole keegi meist oma unikaalsuses unikaalne, kuna unikaalne olemine on põhimõtteliselt kõige vähem unikaalne asi, mida sa saad olla, sest see on kõigile loomulik. Nii et võib-olla peaksime „OLE UNIKAALNE” asemel ütlema „Ole omadega silmnähtavalt nii perses, kui sa olla tahad, sest unikaalsus on juba võetud”. Kõigi poolt, kui irooniline see ka ei tundu. Või äkki peaks sõnum olema hoopis: „Ära ole mingi suvakas. Ole KÕIGE suvakam.”

      Raha, mis ma maksaksin, et inimesed lõpetaksid grammatikavigade tegemise, on kõigest pisut väiksem, kui raha, mida ma maksaksin selleks, et tagada, et ma ei tee enam kunagi ühtegi grammatikaviga, kui kutsun teisi inimesi nende grammatikavigade eest korrale.

      Kui paneks hunniku kameeleone hunniku kameeleonide otsas kausitäie Skittlesi kommide otsa, siis mis juhtuks? Kas see on teadus? Sest kui on, siis ma saan lõpuks aru, miks inimesed teadust tahavad teha.

      Peaksin avama Kadunud Kraami Muusemi. See oleks täis tühje klaasvitriine asjadega, mida seal pole. Lisaks oleks seal suur saal hulkuvate sokkide ja võtmetega. Ja minu praktilise meelega. Ja Victori veiderdava poolega. Ja tema kannatlikkusega. See koht oleks asju pungil täis. Peaksime arvatavasti juurdeehitise rajama.

      Need, kes arvavad, et heinakuhjast nõela leidmine on raske, pole ilmselt lapitekki teinud. Nõelad leiavad sind. Lihtsalt astu korraks heinakuhjale. Sa leiad nõela üles. Need on hullemad kui põrandal vedelevad legotükid. Ja kui see ei tööta, siis põleta lihtsalt see kuradi hein ära. Võrdluse „nagu nõela leidmine heinakuhjast” asemel peaks olema „nagu töötava pastaka leidmine tühjaks saanud pastakaid täis sahtlist”.

      Inimesed imestavad, kuidas me Victoriga oleme suutnud nii kaua abielus olla, kuigi tema on vabariiklaste toetaja ja mina olen üliliberaal. Arvan, et kõik taandub suhtlusele ja kompromissidele. Nagu eelmisel nädalal, kui Victor ütles: „Kui sa oma PETA-liikmelisust uuendad, siis ajan orava alla.” Aga ta ainult bluffis. Kui ta just kellegi teise autoga ei sõitnud.

      Ma olen lateksile allergiline ja see tekitab mulle löövet, nii et suurem osa kondoome on minu jaoks välistatud, sest keegi meist ei taha tupelöövet. Alternatiiviks on need, mida tehakse lambanahast, aga need alati hirmutavad mind, sest kas see tähendab, et Victor ja mina seksime lambaga? Isegi surnud lambaga. Nii et see on ühtaegu nii seksuaalvahekord loomaga kui ka nekrofiilia. Ja grupiseks vist ka. Ma tegelikult isegi mainisin seda Victorile ja ta broneeris otsekohe endale vasektoomia aja, mis on kena, kuna see on nii armas, et ta minust hoolib. Ta väitis, et põhjuseks oli vähem minust hoolimine ja rohkem see, et „ma lasen enne oma munad maha lõigata, kui kuulan sinu juttu grupiseksist surnud lambaga”. Aga nüüd on mul kõik need allesjäänud kondoomid.

      Samas, neist saab korralikke veepalle, ja vean kihla, et need sobiksid ka nätsumulli puhumise meistrivõistlustele. Sellised tõeliselt vintsked lambanätsud. See võib sohk olla. Ma pole nätsumulli puhumise võistluste reeglitega tutvunud.

      Mu vanaema tavatses öelda: „Nendes aluspükstes ei tahaks sa küll bussi alla jääda.” Ma siiski ei usu, et sellist aluspesu on üldse leiutatud, milles ma tahaks bussi alla jääda. Lisaks, kui sa bussi alla jääd, siis aluspüksid on vist viimane asi, millele mõelda, eriti kuna sa lasid end just äsja täis. Tegelikult on nii, et kui sa ära sured, siis soolestik lõdveneb ja sa lasedki end täis, nii et isegi kui kandsid puhtaid aluspükse, pole need selleks ajaks enam puhtad, kui su vanaema kohale jõuab. Seepärast arvan, et nad peaksid aluspükstele tikkima kaitsvaid lauseid, nagu „Ma vannun, et need olid täna hommikul täiesti puhtad”. Need on sarnased vanaaegsetele nädalapäevaga aluspükstele, ilma et peaksid meeles pidama, mis päev parajasti on. Ma suudan vaevu hommikul riidesse saada, rääkimata aluspesuviktoriinist teemal, mis päev täna on. Ja pealegi – miks ma peaks aluspükste osas vanaema nõuandeid kuulama, kui „vanaema püksikud” on kõige laialdasemalt sõimatud pepuvarjud maailmas? Kui me väiksed olime, tavatses meie vanatädi Olly kinkida mulle ja mu õele jõuludeks rulli kümnesendiseid ja paki vanaematrussikuid. Need olid tohutult suured, aga me tirisime need endale kaelani ja teesklesime, et need on trikood, tehes järgi tantsijaid muusikalist „Fame”. Küll ainult oma koduseinte vahel. Avalikkuse ees oleks see kohutavalt piinlik. Ja tegelikult – kui keegi näeks mind vanaema püksikuid kandmas, mis ulatuvad mulle kaenla alla välja, püüdes samal ajal robotitantsu teha, heidaksin ma end arvatavasti bussi ette. Ring sai täis. „Ohver kandis trikood, kui ta end täis lasi. Laiba juurest leiti rull kümnesendiseid. Ta vanaemaga on ühendust võetud, et talle teada anda, kui õnnetult ta läbi kukkus.”