Hullult õnnelik. Jenny Lawson

Чтение книги онлайн.

      Ja ma mõtlesin: „Noh, see on küll … veider. Aga võib-olla tõi keegi need tagasi, kuna need olid liisunud või midagi?” Ja siis mõtlesin, et veel veidram on see, et keegi saab aru, kui koeraküpsised on liisunud, kuna koerad pole tavaliselt isegi üsna rõvedate küpsiste mittesöömises eriti head. Selles mõttes, et koerad söövad isegi mähkmeid, kui neile seda lubada, nii et ma olen üsna kindel, et küpsistest nad ei keelduks. Aga siis tuli apteeker tagasi, ja kuni ta mu tellimust sisestas, sirutas ta käe välja, võttis peotäie katkiseid koeraküpsiseid …

      Siis ma mõtlesin küll: „Oot. Kas ma olen praegu pilves? Kas tema on pilves? Kas mind pannakse praegu proovile? Kas ma peaks midagi ütlema?” Aga ei öelnud, sest ma olen üsna kindel, et inimest, kes sulle rohud kätte annab, pole viisakas süüdistada koeratoidu söömises. Seejärel andsin ravimite eest allkirja ja sõitsin minema, mõeldes endamisi, kas on võimalik, et ta sõi neid koeraküpsiseid kogemata? Või äkki varastab keegi töö juures alati ta toidu ära, nii et ta otsustas oma maitsvad inimküpsised (tehtud inimestele, mitte inimestest) koerapildiga kotti peita? Või äkki meeldib talle end lõbustada, vaadates, kas inimesed teevad talle koeratoidu söömise kohta märkuse. Need oleksid arvatavasti head inimesed.

      Ma pole üks neist.

      Siis aga juurdlesin terve päev, et „MIKS KOERAKÜPSISED?”, nii et läksin täna tagasi, et järele küsida, aga koeraküpsised olid kadunud ja koeraküpsiseid sööv kutt samuti, ja ma mõtlesin: „Kas ma tohin küsida sellelt apteekrilt, kas too teine apteeker, kes sööb koeratoitu, on ka siin, kuna ma pean ta loo teada saama?” Ja vastus on: „Ei. Ei, ma ei tohi.” Aga ma tahaks seda väga teada, kuna kahtlustan, et me saaks selle kutiga headeks sõpradeks, sest keegi, kes peidab oma küpsiseid koeratoidu karpi, tundub laheda kaaslasena. Inimene, kes sööb lihtsalt lõbu pärast koeratoitu, tundub pisut küsitavam. Ainult et nüüd mõtlen, kas need koerapildiga koeraküpsised on äkki eriti maitsvad ja ta on lihtsalt geenius, kes avastas tõeliselt odavad küpsised. Küpsised, mille puhul pole vaja helistada oma hukkamõistvale loomaarstile, kui koer kogemata sahvrisse pääseb ja need kõik nahka pistab. Aga siis tuleks ikkagi loomaarstile helistada, kui kass sööb ära mänguasja, mis koosneb kellukesest ja sulest ja pallikesest, mis on omavahel nööriga kokku seotud. See juhtus ükskord päriselt ja oli tõeliselt kohutav, sest loomaarst käskis mul kassile kõhulahtisteid sööta, et mänguasi kergemini välja tuleks, ja ma pidin tema kakat uurima, et näha kas mänguasi ikka tuleb välja, sest muidu oleksid nad pidanud kassile lõikuse tegema. Ja kui see lõpuks välja hakkas tulema, tuli ainult esimene osa ehk kelluke ja kass oli endast väljas, sest ta jooksis oma tagumikust välja rippuva kellukese eest minema, ja kui ma loomaarstile helistasin, siis ütles ta, et kindlasti EI TOHI nöörist tirida, sest nii võin kassil soolikad välja tõmmata, millest saaks maailma kõige õudsema ergutustuti, nii et ma jooksin lihtsalt kiisul kääridega sabas, et ära lõigata kelluke, mis üllatavalt endiselt tilises, kuigi oli näinud asju, mida ükski kelluke ei peaks kunagi nägema. Arvatavasti jooksis kass nii kellukese kui ka minu pärast, kes ma teda kääridega taga ajasin ja kisasin: „LASE MUL SIND AIDATA!”

      Kui ma oleks tolle koeratoitu sööva apteekri hea sõber, oleks ma talle helistanud ja kellukeseprobleemist rääkinud, kuna talle oleks see arvatavasti meeldinud, aga ma ei leidnud teda enam kunagi, sest kartsin, et kui ma küsiks koeratoitu söövat apteekrit, lõpetaksid teised apteekrid mulle ravimite väljastamise.

      See tundub natuke diskrimineeriv, aga ma ei oska täpselt seletada miks.

      Mu telefoniga on lõbusam läbi käia kui minuga

      Hommikul ärgates leian sageli oma telefonist mulle adresseeritud sõnumeid. Siis loen need läbi ja muretsen, et mind jälitab keegi hullumeelne naisterahvas. Ja jälitabki. See hullumeelne naisterahvas olen mina. Sõnumid tulevad siitsamast.

      Mõned sõnumid olen saatnud siis, kui ootan unerohu mõjuma hakkamist, aga enamus on kirjutatud kella kahe paiku öösel, kui olen enda arvates midagi geniaalset välja mõelnud ja kardan seda unustada, kui kohe üles ei kirjuta. Hommikul saan end aga õnnitleda, kuna olen jõudnud sõnumi sisu unustada, kuid neid nähes olen pisut pettunud, kuna need pole niivõrd maailma raputavad, vaid lihtsalt segadusse ajavad. Need ajult saadud läkitused on nõutuks tegevad, kuid ära ei kustuta ma neid kunagi, kuna on tore omada kirjasõpra, kellele vastu ei pea kirjutama, ja kuna ma saan neid sõnumeid lugeda ja mõelda, et lõpuks ometi saab keegi minust aru.