Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish

Чтение книги онлайн.

      1. Kas see, „kuidas” lapsele midagi öelda, pole teinekord sama tähtis kui „mida” öelda?

      See on kindlasti nii. Hoiak, millega sõnu lausutakse, on sama tähtis kui sõnad ise. Laste puhul toob edu hoiak, mis annab teada: „Sa oled armastusväärne ja võimekas inimene. Kuid hetkel on meil probleem, mis nõuab tähelepanu. Kui see on teadvustatud, siis reageerid sa sellele loodetavasti vastutustundlikult.”

      Suhted lastega nurjab hoiak, mis ütleb: „Sa oled ärritav ja oskamatu. Sa teed alati midagi valesti ja viimane juhtum ainult tõestab seda veel kord.”

      2. Kui hoiak on sedavõrd tähtis, miks siis sõnade pärast muretseda?

      Vanema jälestav pilk või põlglik hääletoon võib sügavalt haavata. Kui sellele lisaks saadetakse lapse poole teele sellised sõnad nagu „rumal”, „hoolimatu”, „vastutustundetu”, „sa ei saa kunagi selgeks…”, siis haavatakse veel topelt. Sõnadel on pikaajaline ja mürgine mõju. Halvim on see, kui laps hiljem suvaliselt ajahetkel need sõnad välja kaevab ja relvana teie enda vastu kasutab.

      3. Miks ei ole hea kasutada sõna „palun”, kui tahan, et laps midagi teeks?

      Kahtlemata kuulub sõna „palun” selliste väikeste palvete juurde nagu „palun ulata soolatopsi” või „palun hoia ust lahti.” „Palun” on üldlevinud lisa muidu liialt järskudele käsklustele „ulata soola!” või „hoia ust!”

      Ütleme „palun,” et õpetada lastele, kuidas ühiskondlikult aktsepteeritaval moel väikseid palveid esitada.

      „Palun” võimaldab end kasutada rohkem pingevabadel hetkedel.

      Kui me aga oleme tõeliselt ärritunud, võib leebe „palun” meile häda kaela tuua. Mõelge selle peale järgmise dialoogi valguses:

      Mis juhtus? Miks sai ema viisakusest mõne sekundiga jõu kasutamine? Asi on selles, et kui oled ennast pingutanud, kuid sind ignoreeritakse, siis järgneb sellele kiiresti viha. Sa mõtled: „Kuidas küll see laps, kellega ma nii kenasti käitusin, mulle niimoodi vastu hakkab? Ma talle alles näitan! Oota sa!”

      Kui soovite, et midagi tehtaks otsekoheselt, peaks pigem jõuliselt kui anuvalt rääkima. Vali ja kindel: „Diivanil ei hüpata!” oleks hüppamisele tõenäoliselt kiiremini lõpu teinud. (Kui laps tõrgub, saab teda alati ka olukorrast eemaldada – kiirelt sülle võttes ja kindlalt korrates: „Diivanitel ei hüpata!”)

      4. Millega seletada seda, et mõnikord lapsed reageerivad mu palvetele, teinekord jälle ei jõua ma nendeni absoluutselt?

      Küsisime kord grupilt koolilastelt, miks nad mõnikord oma vanemaid ei kuula. Nad rääkisid järgmist:

      „Olen koolist koju tulles väsinud ja kui mu ema käsib midagi teha, siis ma teen näo, nagu ei kuuleks.”

СКАЧАТЬ