Jää hüvasti, mr. Shakespeare. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elu ja ise ka paar korda soolases meres supelda. Vesi pidi kakskümmend üks kraadi olema! No nii see ka ei lähe, mu härrad, ütlesin mina neile,” jutustas Jaan ringi tammudes, ikka veel püksata. „Kui te mind just ei arreteeri – aga selleks peab teil minu meelest order olema – siis tahaksin mina küll ilma konvoita peaministri palge ette jõuda. Hoolimata sellest, et bussipiletid on üle mõistuse kallid ja et isegi suvilas käin ma seetõttu viimasel ajal jalgsi… Kuule, ega sa tõesti pole neid rohelisi mansetinööpe näinud?”

      „Minu meelest on need suvila köögisahtlis,” improviseeris Astrid, et teemat lõpetada. „Milleks sa enda meelest mansetinööpe vajad, armas inimene?”

      „Aga bankett? Valsid ja šampanjad ja… Kõik võib olla! Valge särgi ikka panid? Ja mine tea, äkki saabub sinna ka president? Kus peaminister ees, seal president järel. Olgu kuidas on, presidenti tuleb austada – siis austad sa ka iseennast ja oma rahvast.”

      „Valge särk on, must lips on, hõbedased mansetinööbid leian ma sulle ka üles, need on palju soliidsemad, džiinid ja selle sinise jope panin ma kilekotti, aga ole ettevaatlik, seal on kohvitermos ja mõned tomatid ja kaks võileiba. Ära hakka vaidlema, ma tean sada aastat, et sinul läheb sõites kõht tühjaks ja siis muutud sa vihaseks. Lausa talumatuks! Ja kaua sa niimoodi püksata mõtled patseerida? Või lähedki niimoodi selle uue peaministri ette? Bussini pole enam palju aega.”

      Samas helises telefon. Ka see luksus oli Ploompuudel nüüd juba teist nädalat olemas. Jaan haaras ärevalt toru, lausus aga külmavereliselt nagu elupõline telefoniomanik:

      „Ploompuu kuuleb.”

      „Kuule, Jankel, said sa ka selle kuradi kutse?”

      See oli Ullo Tillak, kes helistas oma järvetagusest majast. Erilised sõbrad nad polnud, aga ka vaenlased mitte. Nende suhted olid korrektsed. Teisiti poleks linn neid mõistnud. Nad olid väikelinna suured mehed.

      „Arvad sa, et see on telefonijutt?” küsis Jaan.

      „Ah, mis sa jamad, nüüd on kõik jutud telefonijutud ja üldse, sõitku nad kõik persse, eks. Kuule, mis – sa lähed sinna või?”

      „Kuhu ma pääsen,” kehitas Jaan õlgu. Astrid oli lähemale nihkunud. Tillaku hõiked kostsid talle selgesti ära.

      „See pole üldse mingi jutt. Mingid ministrinokud ei saa meiesuguseid vabahärrasid käsutada. Pea seda alati meeles, Jankel,” kostis membraanist Tillaku sünniomane opositsionääritenor. „Selles ju demokraatia võlu peitubki, olgu muud asjad nii sitad kui tahes. Aga seda nad on, seda nad on! Mulle ajab see kuradi taidluskapitalism omavahel öeldes juba mitu aastat iivelduse peale. Hea küll, poliitikast jõuame sõidu ajal rääkida. Need kuradi võmmid rikkusid mul küll tööpäeva ära ja ma peksin nad välja, aga tead sa, peaks ikka ära käima. Ma tunnen seda uut pornot nagu oma viit sõrme. Olime temaga ükskord Vene ajal ühisel välisreisil. Kreekas, tead. Kus sai ikka veini kaanitud! No muidugi, siis oli ta veel päris poisike ja komnoor, nagu öeldakse, tead, sihuke redis. Käime ära jah, paneme asjad paika.”

      „Mis asjad?” küsis Jaan murelikult.

      „Eks seal paista… Ma sõidan sulle umbes tunni pärast autoga järele. Sa elad nüüd ju selles uues siniste rõdudega viiekordses majas, eks? Ja teeme Gregori juurde ka haagi sisse, seltsis segasem.”

      „Aitäh. Jah. Muidugi. Ausalt, ma olen väga tänulik. Esimene paraaduks. Ma passin rõdul, kui sa tuled. Jah, aga vanaproua Mardimäe?” meenus innustunud Jaanile.

      „Haiglas. Minu meelest on ta juba saja-aastane.”

      „Siis küll… Aga Aedma, Tiik, Ormuste…?”

      „Kuule, kas sinu kutsel polegi siis kirjas, et laagrisse oodatakse ainult professionaale?”

      „See läks mul küll täiesti meelest.”

      Tillak hakkas naerma.

      „Ei, sa oled maru kuju! Olgu peale. Tead, sa tuletasid mulle ühe ilusa vanaaegse sõna meelde. Paraaduks! Pean selle üles kirjutama. Paraaduks… Neid vist enam ei tehtagi!”

      Jaan pani toru käest ja vaatas naise poole.

      „Tillak on mõnikord ikka täitsamees kah,” ütles ta. „Kus mu hallid püksid on?”

      Samas märkas ta, et naise tundelistes põselohkudes väreles midagi kurba või isegi traagilist.

      „Mis nüüd?”

      „Ära pane tähele,” ütles Astrid nõrgalt naeratades. „See on nii imelik, aga mul tekkisid äkki mingid halvad eelaimused. Äkki sa ei sõidagi? Ikkagi demokraatia, nagu ütles Tillak. Ta ise ka… on ta enne sind kuhugi kaasa kutsunud? Ma ei ütle, et ta kardab, aga… Ei, see kõik on natuke imelik.”

      Jaan pööras pilgu aknasse. Ta ei ütelnud midagi. Tal ei sobinudki midagi ütelda. Astrid mõistis niigi kõike. Tal hakkas häbi.

      Vaevalt küll, et ükski Vabariigi Peaminister veel kunagi tuleb mõttele koolmeistrist provintsikirjanikku Jaan Ploompuud kuhugi isiklikult kutsuda. Seda kutset sai käsitleda ainult üheselt. See oli preemia, see oli tunnustus. Või kui ta polnud seda ega teist, siis oli see loteriivõit. Saatust ei tohtinud narrida.

      Astrid lõi käega ja hakkas heleda häälega naerma.

      „Jumal küll! Ma olen sinust tervelt kaheksa aastat noorem, käitun aga nagu mõni ebausklik vanamoor…”

      Tõsinenud Jaan tõmbas nüüd püksid jalga, pintsaku selga, kontrollis rahakoti sisu ja asetas mõned kümnekroonilised lauaservale.

      „Minul ei kulu seal vist kuigi palju. Voodikoht ja küllap roadki on kroonu poolt. Suitsu ma ei tee ja võib-olla ei võta isegi kärakat…”

      Siis ei pidanud ta aga vastu, naeratas heledalt ja lihtsameelselt nagu külapoiss, ta oligi sünnilt külalaps, nagu oli seda ta ka Astrid, kõik me oleme pärit maalt, kõik me oleme hingepõhjas kohtlasevõitu külalapsed, kes igatsevad magusat laadasaia ja kukekommi, kiidusõna ja peasilitust, aga seda juttu oli Jaan millalgi ammu-ammu Astridile sosistanud, improviseerinud, oma sõnasuutlikkusega edvistanud – nimelt siis, kui see juba kergelt vanapoisiohtu veider koolmeister oma harva, ent see-eest kaitsetult kauni külapoisinaeratusega juba lõplikult tüdruku südamesse oli omaks võetud… ja nüüd, sügavas keskeas, sajandi lõpul, aastatuhande lõpul, võttis see vahepeal tublisti vananenud, ent endist viisi armas mees tal kahe käega tugevasti õlgadest ning vaatas läbi oma paksude prilliklaaside talle sügavasti silma.

      „Narrike. Ma ju armastan sind. Ja Randot ka. Rohkem meid ju polegi.”

      Nende elus oli olnud väga vähe reise ja veel vähem lahusolekuid.

      Siis läks Jaan rõdule seisma. Seal oli kindlam kui toas. Tuba lõhnas ikka veel tehislõhnu. Ta vaatas kaugele. Ta nägi mitmes toonis metsasiile, lehtpuid ja okasmetsa, ta nägi tüünet järvepinda ja valgete pilvede peegeldust sellel. Ta nägi kaugel teisel pool järve sõitmas autosid, nende seas ka üht vana punast „Žigulit”. Ta võttis selle teadmiseks, sest mõne aja pärast pidi see auto tema rõdu all peatuma. Ta nägi kõike ega näinud midagi.

      Jälle mõtles ta igavikust. Ühe tabamatu irdhetke vältel tundus talle vähimagi põhjuseta, et ta on igaviku mõistatusele jälile saanud ja valmis seda defineerima. Aga ei, see polnud kuidagi võimalik, see oli absoluutne mõttetus. Igavik on igavik on igavik – ja punkt. Seletamatut seletavad vaid suurusehullud.

СКАЧАТЬ