Jää hüvasti, mr. Shakespeare. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Asi on nimes, usu mind,” ütles teine. „Ka minul on ebaharilik nimi, Ponitowski, ma olen natuke poola päritolu või nii ja ma saan neist asjadest hästi aru! Mulle ei tahetud omal ajal hästi kodakondsustki anda, mäletad küll! Selle asjaga on meil üle pakutud.”

      Oli näha, et sellele noormehele meeldis intelligentne ja probleemikas suhtlemine.

      „Jah, aga kiri,” meenutas Jaan Ploompuu vaikselt.

      „Vabandust, härra kirjanik. Siin see on.”

      Politseinikud ulatasid talle aupaklikult ümbriku. See tegu käis neil tõesti nagu mitmuses – üks andis ja teine elas kaasa. Nad ei lahkunud. Nad jäid viisakalt, ent kindlalt paigale. Nad ootasid midagi.

      Jaan silmitses ümbrikut. Sellel puudusid küll margid, ilutses aga võimas kolme lõviga vapipitsat. Tema nimi oli trükitud elegantses šriftis. Küllap mingi… laserprinteriga!? Tal hakkas kõhe.

      Ja siis märkas ta saatja aadressi.

      Jaan muutus väga tõsiseks. Ta langetas pea ja pöördus tunnete varjamiseks ära. Nii palju, kui see saalike võimaldas. Ainult Pilleriin nägi ta õhetavat põsenukki.

      Härra kirjanik Jaan Ploompuule oli isikliku kirja läkitanud Vabariigi Peaminister.

      Sellel oli märkus: väga kiire.

      Kolme hüüumärgiga.

      !!!

      4

      (Märkmeid sellel teemal)

      …Fakt on see, et nad on ikka veel olemas.

      Nad kirjutasid. Nad kirjutavad. Nad kavatsevad seda teha viimse hingetõmbeni. Nad ei oskagi midagi muud teha.

      Neid ei saa tegelikult isegi pensionile saata, kuigi nad vastavasse ikka jõudes pensioniraamatu saavad. Nad kirjutavad ikka edasi ja seda ei saa neile keelata. Nad väidavad, nagu oleks olnud asjade ebatäpne ja subjektiivne ülesmärkimine või olematute asjade väljamõtlemine nende elutöö, missioon, kohustus. Kunstist pole võimalik kedagi pensionile saata, väidavad nad upsakalt! Nad kinnitavad, et „kuna meie väike rahvas idefintseerub ennekõike läbi keele”, keelekasutuse tippresultaat on aga muidugimõista kirjandus (belletristika: proosa, luule, dramaturgia ja muu säärane), siis sõltub sellest koguni meie rahva püsimine ja jätkumine. Ei rohkem ega vähem! Nende enesekindlus on isegi omamoodi liigutav.

      Olgu! Äkki ongi see niimoodi? Muide, seda veendumust jagavad üllataval kombel mõned küllalt kainelt ja kaasaegselt mõtlevad prominendid, koguni mitmed tipp-poliitikud, kellest oleneb aga paraku liiga palju meie riigi olevikus ja tulevikus.

      Minu meelest pole seda kummalist väidet mitte kunagi ega kusagil kahtluse alla seatud. See kõlab nagu aksioom.

      Aga mina seda kõike ei usu.

      Oma skepsist tõestada pole sugugi raske. Palun väga, üksainus väike eksperiment.

      Tõstsin koduraamatukogust, mille on aastate jooksul soetanud mu ema ja omal ajal kahjuks ka mina ise, absoluutselt huupi välja 20 köidet. (Sotsioloogide slängi tarvitades lähtusin seega üldjoontes Nortoni 6. printsiibi lihtsustatud variandist, aga kuna ma ei seadnud endale süvateaduslikke ülesandeid, siis pole sel ääremärkusel muud tähtsust kui humoorikas viide mõnele spetsialistile).

      Lähemal vaatlusel selgus, et olin oma töölauda koormanud 13 köitega, mis koosnesid nn. proosast (romaanid, novellid, laastud ja kuidas neid iganes ei nimetata). 7 aga nn. luulest, mitmesugustest riimitud ja riimimata tekstimassidest. Minu meelest kajastab see päris adekvaatselt antud vormide seniseid proportsioone kodumaises belletristlikus toodangus. Dramaturgia, lastekirjanduse ja publitsistika jätsin muide teadlikult kõrvale, kuna neil on minu tagasihoidlikus projektis spetsiifiline asend.

      Autorite seas on väga tuntud (nn. „kuulsaid”), mõõdukalt tuntud ja peaaegu tundmatuid (või unustatud) kirjanike nimesid. Seejuures on kõigi näol tegemist professionaalidega, loomingulise liidu liikmetega. Üks autor on minu andmetel hiljuti surnud, üks elab alaliselt välismaal. Metodoloogiline lähteasend pole päris laitmatu, ent ei mõjuta samas oluliselt eksperimendi sisulisi tulemusi.

      Selles vaatluses jäävad autorite nimed loomulikult kõrvale. Persofinitseeritus eksitaks järelduste tegemisel, oma rolli hakkaksid mängima isiklikud maitsed, sümpaatiad, poliitilised veendumused (osa kirjanikke on tänini ühiskondliku teadvuse jaoks politiseeritud „märgid”, paremad, vasemad, tsentristid, endised… pähh!) – oma rolli mängiks isegi alateadvus. Ilmselt teeksime naiskirjanikele mõistetavaid mööndusi.

      Edasi lähtun juba printsiibist, mida pretsedendi puudumisel nimetan tagasihoidlikult Emmeri kolmandaks testiks. Avan köited selles järjekorras, millises nad mu lauale kuhjunud on, ja kirjutan igaühest välja täpselt 3 rida. Et keegi ei saaks mind kahtlustada subjektiivsuses, valisin võtmeks šifri 19-4. St. – alustan vaatlust iga köite 19. lehekülje 4. reast, vajaduse korral terviklausest. Minu plaanides pole ühestki vaatlusalusest kirjanikust tendentslikku muljet jätta, teda analfabeedi, grafomaani või idioodina serveerida. Miks 19, miks 4? Täiesti juhuslik valik. Sama hästi sobiks ükskõik millised muud leheküljed või read.

      Alustagem! Vaadakem, millele on kulutatud sadu tonne isamaa väärtuslikku paberimetsa.

      Niisiis, millest nad kirjutavad?

      A: PROOSA.

      Köide nr. 1.

      Majahoov oli suur ja tahmane. Mäletan sealt piklikku küngast nagu leivapätsi, pesupuid ja söekuhilat keldriakna all. Mina ei käinud kunagi hoovis…

      Köide nr. 2.

      „Kõnelesid, et hakkad teaduslikku tööd tegema.”

      „Teengi,” kinnitas Põdrus. „Juba teist aastat. Kuid koolmeistriametist ma ei loobu.”

      Köide nr. 3.

      … kus aga piigat peksetakse, linalakka lahitakse.

      Siis tiris Lemmi rätiku nõega mustaks määritud näolt ja hüüdis…

      Köide nr. 4.

      Aga kuidas me seda näeme? Lennuk eemaldub päikesest ja päike meist. Kiirused liituvad ja kümne tuhande meetri kõrgusel loojub päike meie jaoks kaks korda kiiremini…

      Köide nr. 5.

      Ema arvas, et Mardile peab kaasa tundma tema murtud südame ja vanade hingepiinade pärast. Aga Mari saatuse suhtes trööstis ta mind…

      Köide nr. 6.

      Ta oli nagu asjatult ema ootav elevandipoeg. Kus on, kus on kurva kodu? Mees kujutles toda melanhoolset masinat, lont nukralt rippu, ekslemas…

      Köide nr. 7.

      Taavi hakkas taskust tubakat otsima.

      „See on ainult hea, et nad pääsesid.”

      „Hea muidugi, aga – nojah, eks iga naise süda ole isemoodi…”

      Köide nr. 8.

      Ja kas tal ei võiks olla hispaania pitside asemel see sile kuub, mida kombenisooniks nimetatakse, milles ta СКАЧАТЬ