Jää hüvasti, mr. Shakespeare. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lausus ta ja pööras piipu käes. „seal peal kirjad ole – näod, linnud, kalad. Tema alguses uimaseks tee, siis kannatama pane… Pärast aja naerma.”

      Köide nr. 10.

      … ta oli riivatud sellest, et tema, endine peremees, mees, kelle laudas ammus tihti viis-kuus lehma, peab nokutama karrakesega näpus popsieide ees ja kerjama tilgakest piima…

      Köide nr. 11.

      Bannisteril õnnestus vaimupilt enese multiplitseeritusest hajutada, mees hoomas, et jalad on ta märkamatult kandnud rohupoe ette. Bannister sisenes. Esikus rippus metallvarrastest…

      Köide nr. 12.

      Miks ka mitte, niimoodi algavad elus ja kirjanduses mitmed dialoogid ja monoloogid. Nii algavad sõprused, vandenõud ja ülekuulamised. Ja nagu elus ja kirjanduses enamasti ikka…

      Köide nr. 13.

      „Vähemalt üks neist on päris kindlasti lahti.”

      „Aga neid on siin vähemalt viiskümmend,” kostis Eeva hääl ta selja taga.

      B. LUULE

      Köide nr. 14.

      üksikud hüljatud talud.

      Katused längus neil, õued neil hangetund

      jänesed koorinud ubinapuudki.

      Köide nr. 15.

      Kui surm juba tulla julges.

      Vaatasin ukse vahelt – kas on,

      keda oodatud hommikust saadik?

      Köide nr. 16.

      … keset köögilauale kleepunud kalki valguselappi.

      Lahtise raamatu pääle kukkusid silmaterad,

      kaks auku nad põletasid valgesse paberisse.

      Köide nr. 17.

      Ja ukse taga

      juba limpsab keelt Bürokraatia lohe.

      Köide nr. 18.

      … ja pakub end meilegi.

      Peaks pagema huupi joostes,

      peaks hüüdma. On kurgus hirm…

      Köide nr. 19.

      Oh tuul, sa elurõõmu hele pill!

      Kõik on nii herk, et iga ohe sus

      saab rõõmsaks üllatuseks. Tere, lill!

      Köide nr. 20.

      Lumehelbed hõbekelli silmis tilistasid —

      Jah, otsekui, justnagu

      olnuksid peni, nii haukusid…

      Eksperiment on lõppenud. Ütlen nagu varemgi: no comments. Kõik on niigi selge. Võimalik siiski, et tõeliste kommentaaride ja järelduste aeg on veel ees.

      Ma ei väida, et mu katse oleks täiesti veatu. Selliseid pole varem lihtsalt kunagi tehtud. Iga algus on krobeline. Võimalik, et resultaadi logokakafoonia mõjub ehk liiga utreeritult. Aga võimalik on ka see, et asi on aga tegelikult veelgi ohtlikum.

      Ma olen väsinud.

      Üksainus arvamus selle kõige puhul siiski.

      Neil kõigil on midagi viga.

      Nad pole ju normaalsed, kurat võtaks!

      5

      Astrid Ploompuu oli suur, soe ja asjalik naine. Omal ajal oli Jaan talle paar naljatlevat värssi pühendanud; ühes neist võrdles ta väljavalitut ahjuga, mille najal mees ennast keset karmi elutormi soojendab. Ahi oli riskantselt gabariitne kujund, aga ei, Astrid oli asja õigesti mõistnud.

      Sellest oli nüüd palju aastaid möödas. Naise tumedates juustes kumas juba halli. See oli ilus, kurb ja liigutav helk. Kuid ta põskedes tukslesid endiselt vallatud, tundelised, vahel ka tujukad talupiigalohukesed.

      Astrid töötas linnavalitsuse kultuuriametis. Kuigi ta oli praegu kõvasti närvis, orienteerus ta situatsioonis hästi. Ta oli riigiametnik ja kultuuriinimene. Ta oli taibukas naine. Hingepõhjas püsivalt valvas ja kiivas, ei hakanud ta meest selle Pilleriini pärast kiusama. Kuigi just lugemissaalist politseinikud ta olid leidnudki. Ah, aga see detail oli nüüd kõrvaline.

      Kirjanikuhärra oli niigi natuke meeltest lahti: habe õieli, kolas ta aluspükste väel korteris ringi, otsis millegipärast rohelisi mansetinööpe ja patras ärevalt. Kord tegeles ta oletustega, üks fantastilisem kui teine, siis aga hakkas siunama valitsust, kes kisub kodaniku tema plaanide juurest teadmata kuhu. Ja teadmata miks! Sest pidi ju Jaan homme hommikul Handoga suvekodu lähedale ühte kindlasse jõekääru latikat püüdma minema. Kes seletab teismelisele poisile, miks isa sõna ei pea? Peaminister või?

      Astrid pakkis sellal vilunult mehe vana ja vägevat seanahkset portfelli. Muidugi, temalgi oli puhkus, temagi oleks tahtnud paar päeva mere ääres veeta. Aga peaminister kutsus edelarannikule ainult tema kirjanikust meest.

      Tegelikult ei osanud ka Astrid midagi konkreetset oletada. Asi nägi välja nagu riiklik saladus. See kiri, see kutse, see üritus. Ajalehtedes polnud sellest sõnagi. Milleks küll säärane kiirus, milleks see allkiri politseinikele? Ja milleks üldse need lihtsameelsed politseinikud? Või oli see nüüd Toompea stiil: konkreetsus, tempo ja asjalikkus? Jah, muidugi, ajaloolistel pöördeaastatel olla lausa niimoodi elatudki, telefonid olid lühidalt tirisenud, autod kummide kiunudes kurve võtnud, paari tunniga koguti sel moel veel vanale võimule kuuluvatesse residentsidesse või puhkebaasidesse vajalikud mehed ja naised, kes siis ööde ja päevade kaupa otse lõvikoopas istudes, kohvi juues ja suitsu tehes aru pidasid, et lõpuks jälle ühe vabadusele lähemale viiva dokumendi või projektiga rahva ette astuda.

      Tollal nimetati seda ajurünnakuks.

      Aga see oli küllalt ammu. Nüüd olid hoopis teised ajad. Rahuajad, kui noomoodi võrrelda tohtis.

      Võib-olla oli see uue peaministri isiklik stiil? Peaministrid ja valitsused vahetusid tihti, keskmiselt kolm korda kahe aasta jooksul, enamasti kevadel või suvel, ei kunagi aga karmil talvel… See tihe rotatsioon pidi harilik asi olema. Võib-olla oligi, aga rahutuks tegi iga kord.

      Uue peaministri kohta ei teatud laiemalt veel midagi. Ta polnud veel kaht kuudki ametis olnud. Ka sel aastal ei suutnud nägelev riigikogu suvepuhkusele minna varem, kui oli peaministri välja vahetanud. Hea kombe kohaselt ei kritiseerinud teda veel ükski soliidne ajaleht. Tal olid tema sada päeva nagu teistelgi. Tal polnud veel kabinetki lõplikult koos, mitu ministrikohta ootasid täitmist. Uus peaminister polnud eriti noor ega kaugeltki mitte vana, hariduselt aga haralise stuudiumiga filosoof. See oli harilik asi. Pooled uuema aja riigijuhid olid humanitaarid.

      Teisalt tundus kõik ilmselge ja ilus olevat: kutsele oli kirjutatud, et hr. Ploompuu on tungivalt palutud osalema mõnepäevasele suveseminarile, kus otsitakse tsiviliseeritud lahendusi komplitseeritud kultuurprobleemidele, ennekõike aga kirjanduse nihestunud seisundile kultuuri üldpildis, agressiivselt pealetungiva massikultuuri ja amerikaniseerumise foonil. Koos võimalusega lõõgastuda, suhelda kolleegide, tunnustatud ekspertide ja juhtivate riigitegelastega. Ürituse finantseerib valitsus erifondist. Vajaduse korral on valitsus valmis osutama abi transpordiküsimustes, loodetakse ka kohalike võimude mõistvale suhtumisele.

СКАЧАТЬ