Jää hüvasti, mr. Shakespeare. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

      JAKOB MARTIN SOMMER (1860–1897) …võitlus leiva pärast murdis kirjamehe tervise enneaegselt. 1895. aastal jäi S. uuesti vaimuhaigeks ning paigutati haiglasse, kus ta haigushoos lõpetas oma elu 27. detsembril 1897.

      PEETER JAKOBSON (1854–1899) …Hiljem asus J. Väike-Maarja lähedale Põdrangule vallakirjutajaks; seal suri ta kurgutiisikusse 23. juulil 1899.

      ANDRES ALVER (1869–1903) …Ametikohuste täitmisel (oli arst) uppus A. Smiltene jõkke.

      JAKOB TAMM (1861–1907) …juba tõsiselt haige. 26. juulil 1907 suri ta 46-aastase mehena südame- ja neeruhaiguse tagajärjel.

      JUHAN LIIV (1864–1913) …neil aastatel halvenes kirjaniku tervis ikka enam. Elu lõpuosa kannatas ta suurusluulu all, rääkides oma kuninglikust päritolust. Ühtlasi pidas ta ennast Poola troonipärijaks. Ühel katsel piletita Varssavisse sõita tõukasid konduktorid L-i rongist sohu, kus ta sai rängasti külmetada. 1913. a. 1. dets. suri kirjanik Koosal tiisikusse.

      ERNST ENNO (1875–1934) …ei pidanud vastu E. lapsest saadik nõrgad kopsud. 1934. a. algul haigestus ta raskekujulisse kopsupõletikku ja suri 7. märtsil Haapsalus.

      JAAN OKS (1884–1918) …kuritarvitas alkoholi… süvenevad psüühilised häired viisid ta kodutu hulkuri seisukorda. Mädast luutiisikust põdev O. ei saanud tõhusat ravi. 33-aastane kirjanik suri 25. veebruaril Tallinna priihospitalis, jõudmata näha oma esimesi raamatuid.

      MARIE HEIBERG (1890–1942) …20 aastat viibis ta vaimuhaigla krooniliste haigete osakonnas, unustatuna nii omaste kui ka kirjanduslike ringkondade poolt.

      Kas jätkata, härrased? Või piisab? Kõik peaks niigi selge olema. Kirjutan selle loetelu lõppu vaid lohutu lühendi – jne.

      3

      Jaan Ploompuu armastas raamatukogusid. Kõige rohkem meeldisid talle lugemissaalid. Rahulik jahedus, paberitolmu, puidu ja laki lõhn, lehtede krabin, vaiksed sosinad ja summutatud köhatused, mõni aknasse või riiulitehämarusse suunatud mõtlik pilk. Inimeste ilusad laubad – Jaan oli ammu märganud, et lugemisse süvenenud inimese otsmik tundus alati kõrge ning selle kohal näis mõnikord heljuvat tabamatu kuma. Seletamatud, peaaegu astraalsed õhuhoovused saalis. Oli see vaimsus või hoopis igavik, mis mõnel heal päeval puudutas oma kerge hingusega su hõrenevaid kuklakarvu?

      Lugemissaalides oli hea aura. Jaan oli lugemissaalides mõtelnud ja töötanud. Ühest lugemissaalist oli ta omal ajal endale naisegi leidnud. Lugemissaalides tundis ta ennast loomulikult, enesekindlalt ja turvaliselt.

      Oma kabinetti või töötuba polnud kirjanik Ploompuul kuni viimase ajani olnud. Aga ikka oli ta tahtnud midagi lugeda, midagi õppida, midagi üles märkida, lakke vaadates vaikusest neid kõige täpsemaid sõnu ja lauseid kinni püüda – või vähemalt mõni mõte lõpuni mõtelda. Natuke valgust, natuke õhku, natuke ruumi ja palju vaikust oli ta soov. Ent ikka oli ta ümber toimunud midagi muud: padjasõda kooliinternaadis, õllepidu tudengiühikas, raadio hääled ja teleri värvid väikekorteris, naise ja ämma omavahelised probleemid sealsamas või õhukeste vaheseintega suvilas, kolleegide naerud, sõnelused, suitsutunnid õpetajate toas, poja häälekas kasvamine ja kasvatamine – lühidalt, see oli inimese ajalik elu oma loomuliku helitaustaga.

      Nüüd oli tal siis viimaks ometi korralik kolmetoaline korter uuslinnas, aga ta polnud seal veel kodunenud.

      Jaan oli konservatiiv. Ta võttis küll teadmiseks uue kodu akendest avaneva kauni vaate järvele ja metsatukkadele, aga ta ei usaldanud raudbetooni kalki hõngu. Ta kahtlustas halbade bioväljade hõljumist oma kolmanda korruse kõrgusel, salajasi roostekülmi veesooni korteri all maapõues ja mitmeid muid ohte.

      Öösiti kolistas keegi ta vannitoas. See polnud rott ega kummitus, see oli kindlasti midagi veel halvemat.

      Aga lugemissaalid! See oli midagi muud. See oli tema maailm.

      Varematel aegadel oli ta tihti käinud V. suurimas lugemissaalis kirjutamas. Ennekõike didaktiliste lastejuttude sarja esivanemate ajaloost – need nõudsid teabeteoste uurimist.

      Käis nüüdki kord-kaks nädalas, kuigi naine seda enam heaks ei kiitnud. Astrid nimetas uue korteri nurkmise toa kabinetiks ning soetas sinna asjakohast atribuutikat: ühe naljaka pliiatsiteritaja ning komplekti märkmeblokke. Haa! Asi oli tegelikult üsna rumal – lugemissaalis töötas mõnda aega üks haruldaselt kena neiu, kellel, tõsi küll, olid pisut paksud sääred.

      Tema nimi oli Pilleriin ja see ütles tegelikult kõik. Pilleriin oli üks selle uue tundmatu põlvkonna eesnimesid, mida Ploompuu nooruses veel olemaski polnud. (Selle mõtles välja üks tubli naisterahvas, eks ikka lastekirjanik!). Võib-olla võisid pealinna vananevad kirjanikud endale tõesti lubada flirti kohalike Pilleriinide või Annekatrinitega, provintsis oli see võimatu. Siin oli kõik lihtne ja range. Aga mis salata, Jaan Ploompuu sai Pilleriini seiramisest tõesti silmarõõmu ning mõnikord vahetas ta neiuga mõne naljatleva lause.

      Aga see oli ka kõik.

      Ploompuu oli konservatiiv. Ja seda peaaegu kõiges. Tema vältis vapustusi ja hindas perekonna terviklikkust. Tema kirjutas oma jutte nagu vanastigi: terava pliiatsi või musta pastakaga. Kirjutusmasinat ta kartis, kuna see tärises ohtlikult ning kõrvulukustavalt nagu heinaniiduk.

      Arvutid tekitasid temas tasast õudust. Ta oli neid eemalt vaadanud, ei eales käega puudutanud.

      See maailm polnud tema jaoks.

      Teda lohutas teadmine, et Tallinnaski elasid mõned kirjanikud, kes kirjutasid käsitsi, üks koguni täitesulepeaga – viimane oli muide elav klassik, mitmesse suurde võõrkeelde tõlgitud mees. Või mine sa tea… neid täitesulepeasid. Ehk oli see legend? Tallinna ja Tartu mehed kujundasid oma imagot. Nemad ei põrganud millegi ees tagasi. Üks teine elav klassik näiteks müstifitseeris sedavõrd oma kasse, et keelas sõpradel ja austajatel endale juubeliks lilli tuua, kuna ta kassid neid vihkavat. Haa – mine sa neid täitesulepäid ja kasse tea! On keegi enne kuulnud, et kassid vihkavad lilli?

      Aga noh, nii oli neil seal Tallinnas ja Tartus. Seal oli elu keerulisem. Seal tuli orbiidil püsimiseks hullematki välja mõtelda.

      …Ajalehti oli palju, lugemist vähevõitu. Mis seal ikka – uus peaminister kritiseeris juba ettevaatlikult oma eelkäijat, presidendi abikaasa keeldus taas intervjuust, majandusminister sõitis Albaaniasse (miks?), üks pank läks pankrotti ja teine lõi õitsele, kroon oli ikka veel stabiilne, Venemaal oli jälle mingi metsik duumaskandaal, Vasknarvas laskis aga üks purjus kaitseliitlane kogemata piirivalvurite lehma maha, Türi linnas valiti vapustav tissimiss… Rohkem ta lugeda ei viitsinud. Mis sa vanamees ikka uurid, „kuidas naise pärast mõõdukalt ogaraks minna”, mis sa ikka parastad, et keegi parempoolne naispoliitik sõitis trammis jänest ja lisaks sellele oli keskkoolitüdrukuna saanud teise koha sügisesel komsomoli jooksukrossil.

      Jaani meelekohad tuikasid tuimalt. Lehed mõjusid täna halvasti. Ta tõstis paki kõrvale. See kaalus umbes kolm kilogrammi. Umbes niisama palju kui viiskümmend õhukest lasteraamatut. Ta muigutas skeptiliselt huuli. Talle ei meeldinud raiskamine. Jah – kuidas tema kirjandushuvilise poisikesena oli pidanud maal vanaisa kodus vanade „Rahva Häälte” valgetele servadele kirjutama… See polnud üldse naljakas.

      Ja äkki teadis kirjanik Ploompuu, mida ta hetkel tegelikult tahab. Ta tahtis lugeda William Shakespeare’i sonette!

      Ta teadis ka, millest see tuli: pihlakast. Pihlakast ja igavikutundest.

      Shakespeare’i sonette oli ta СКАЧАТЬ