Plokipoiss. Isa, poeg ja autism. Keith Stuart

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlen ma vaikselt Samile, pühkides juuksesalgud ta näo eest kõrvale. Sam tihub vaikselt ja hoiab kätega enda ümbert nii kõvasti kinni, et ta sõrmenukid on valged.

      „Tule, poja, lähme kohvikusse.“

      Lahkudes vaatan selja taha ja näen seltskonda lapsi lendava taldrikuga mängimas. Nad on rõõmsad ja tunnevad end üksteise seltsis hästi; nende vanemad istuvad sealsamas pingil, räägivad juttu ja puhkavad. Tunnen hetkeks teravat kadedussööstu. Küll neil on lihtne elu.

      „Issi, kas nüüd lähme kohvikusse?“

      „Jah, nüüd lähme kohvikusse.“

      „Kas sa ostad mulle vahustatud piima?“

      „Jah.“

      „See koer oli nii hirmus. Mulle ei meeldinud see koer.“

      „Ma tean.“

      Selline siis oligi meie pargiskäik.

      4. peatükk

      Kohvikus on võrdlemisi rahulik. See asub rea poekeste vahel ja on üks neist poolhipsterlikest kohtadest, mis on siin kandis järjest tekkinud, sihtrühmaks keskklassi-emad, kes on üles kasvanud „Sõprade“ seriaaliga ja janunevad nüüd samasuguse kohviku järele. Sisustus on Ameerika kohvikutele tüüpiliselt boheemlaslik ja retrolik. Nurgas seisab vana Rowe AMI jukebox ja seinad on täis kitšilikke kuuekümnendate stiilis plakateid meelaste naiste ja suurte kurbade silmadega poistega. Samile need väga meeldivad. Istume oma tavapärases kohas kohviku tagaosas, avaral diivanil suure puidust kohvilaua ääres, mis on täis vanu koomikseid ja ajakirju.

      „Issi, miks sellel naisel roheline nägu on?“

      „Issi, miks nendele lastele nii suured pead on joonistatud?“

      Vastan, et ma ei tea ja et kuuekümnendad oli tormiline aeg.

      Tellin cappuccino, mis on parim, mis siin kandis saada on, nagu väidab väljas kohviku ees olev tahvel, kuhu on ärritavalt veidra käekirjaga kirjutatud ka T. S. Elioti tsitaat „Olen mõõtnud oma elu kohvilusika kaupa“. Ettekandja, kellel on – otse loomulikult – vuntsid nagu 1920. aastate filmidest tuntud kelmidel ja liibuv vintage-stiilis T-särk, mis rõhutab ta ribisid, toob cappuccino lauda ja serveerib Samile sooja piima suure näitemängu saatel. „Palun väga, härra, meie parimatest parim vahustatud piim, Somerseti kuulsatelt vahupiimalehmadelt.“

      Sam kihistab jumaldavalt naerda. See ettekandja on ta suur kangelane. Hoolimata Sami käitumisraskustest lummavad teda karismaatilised ja enesekindlad noored inimesed. Ta ei karda neid sugugi ja loob nendega isegi silmside, mida juhtub muidu väga harva, isegi minuga. Kui ta alles mudilane oli, viis Jody teda sageli ülikoolikohvikusse lõunale. Sam oli tudengitest nii lummatud, et Jody sai paar hetke rahulikult hinge tõmmata. Nii et jah, kummaline, aga väga armas, ning mul pole sõrmkübaratäiele kohvile kulutatud neljast naelast sugugi kahju. Asi on seda väärt.

      Oleme end kenasti sisse seadnud ja nüüd oleks väga tore, kui saaksin Samiga lobiseda – küsida, kuidas tal koolis ja kodus läheb ja kuidas ta emal on –, aga nii need asjad ei käi. Sam ei lobise. Heal juhul ta noogutab või raputab pead vastuseks otsestele küsimustele, ent suurema tõenäosusega nihkub ta must eemale ja läheb endast välja. Sellised omavahel veedetud hetked on väga haprad ja ma ei tea, kuidas neid kõige paremini ära kasutada, ilma et need kohe katkeksid. Selle asemel ulatan Samile sõnatult oma iPhone’i ja haaran laualt ajalehe. Sam on rahulik ja avab kohe oma lemmikäpi Flight Track, mis näitab kogu maailmas ringi lendavate lennukite hetkeasukohta. Pisikesi lennukiikoone sõrmega puudutades avaneb väike infoaken, kus on kirjas, kust üks või teine lennuk startis ja kuhu suundub. Lennuinfo paelub teda täielikult. Ta on ajapikku selgeks õppinud kõik peamised lennuliinid, nende marsruudid ja suuremate linnade vahelised kaugused. See on vististi tema kõige vihmamehelikum kiiks. Välismaailm hirmutab teda suurema osa ajast – vähemalt on talle raske katsumus lõputu hulga ettearvamatute aistingutega toime tulla –, nii et Flight Track on ilmselt tema moodus maailma turvaliselt tundma õppida. Talle meeldib istuda ja ekraani sõrmega torkida ning lasta mul ekraanile vupsavat statistikat ette lugeda. Mõnikord näitan talle, kus tädi Emma sel kuul asub. Emma on mu maailmarändurist õde. Kaks päeva pärast oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva istus ta lennukile ega tulnudki enam tagasi. Sami see küll väga ei huvita, aga ma vähemalt üritan kogu seda protsessi talle inimlikumalt selgitada. Osutan ekraanil Torontole. Emma laadis eelmisel nädalal Facebooki üles terve portsu fotosid Torontost. Ta on fotodel koos kahe naisega, keda ma ei tunne, ja nad sõidavad lõbusõidulaeval, nõelakujuline CN Toweri teletorn taustal kõrgumas. Emma näeb välja samasugune nagu kõigil teistel oma Facebooki fotodel: rõõmus, õnnelik ja muretu, elamas vaid praeguses hetkes. Aga ma ei usu seda täielikult. Tema silmad peidavad midagi, mida ma ammusest ajast mäletan.

      „Kui ta tahaks Londoni Heathrow’ lennujaama lennata, siis kuluks tal seitse tundi ja viisteist minutit,“ lausub Sam. „Ta võiks startida Toronto Pearsoni lennujaamast. Ta võiks lennata British Airwaysi või Air Canada lennukiga. Miks ta tagasi ei tule?“

      „Talle meeldib reisida,“ vastan ma. „Talle meeldib uusi asju näha.“

      Ilmselgelt on olukord hoopis keerulisem. Emmale kas meeldib reisida või siis kardab ta koju tulla. Mina pakuksin pigem viimast varianti. Emma harvadest meilidest ei loe kuigi palju välja.

      „Mina näen siin ka uusi asju. Ja Google Maps on ju olemas. Ma näen uusi asju Google Mapsis.“

      „Ma tean, aga see pole päris sama asi, eks. Sellega ei näe uusi inimesi, ei kuule helisid ega tunne lõhna …“

      „Mulle ei meeldi ükski nendest asjadest. Mul on autism,“ teadustab Sam.

      Naerame mõlemad Sami hetkelise eneseteadlikkuse üle. Mina võtan seda haigust nagu mingit pahatahtlikku fantoomi, samal ajal kui Sam teadvustab seda rõõmsal meelel, kas siis koomilise efekti tekitamiseks või pahanduse vältimiseks. Teised lapsed süüdistavad oma vendi-õdesid purunenud taldriku või vildikatega täissoditud diivani pärast või kui küpsisekarp on saladuslikul kombel tühjaks saanud. Sam aga ütleb: „Mul on autism“ ja tõrjub sellega kõik etteheited muretult eemale. Kui nüüd järele mõelda, siis me ilmselt poleks pidanud talle autismi olemust selgitades tooma võrdlust Uskumatu Hulkiga („Tead, Sam, David Banner ei saa sinna midagi parata, sest need on ju gammakiired!“).

      Istume mõne hetke vaikides ja siis teatab Sam:

      „Emme ostis mulle Xboxi!“

      „Ah nii,“ ütlen ma. „Ahah. Selge.“

      Hakkan otsemaid kahtlema, kas see ikka oli õige tegu. Sam on niigi endassetõmbunud – on tal tõesti vaja järjekordset vabandust üksiolemiseks? Ta mängib enamiku ajast omaette, isegi koolis – see on tema käitumishäire või haiguse, või kuidas seda nimetama peab, üks ilminguid. Ta võib küll teiste lastega mängida, kuni nood ei sega tema tegemisi ega ürita temaga liiga palju rääkida. Tema arusaama kohaselt on sõbrad inimesed, keda ta suudab enam-vähem taluda. Mis vist polegi väga imelik. Meil kõigil on selliseid suhteid. Kui hakata suhtlemismudeleid üksipulgi lahti harutama, siis on näha, kui harjumuspärased need tihtipeale on. Me ju kasutame pidevalt suhtlusmalle: küsime, kuidas kellegi päev läks, naerame nende tobedate naljade peale ja ütleme, et „me peaksime sagedamini kokku saama“. Sisimas aga teavad mõlemad pooled, et tegelikult on see kõik suur jama. See on nagu tants, rida korduvaid sotsiaalseid tõmblusi. Mõni ime siis, et see Samis suurt segadust tekitab. Nii palju kui mina aru saan, seisneb autism selles, et sündides ei anta sulle kaasa reeglistikku. Sami seisukohast mängivad kõik mingit ühte suurt mängu ja ta peab СКАЧАТЬ