Plokipoiss. Isa, poeg ja autism. Keith Stuart

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pisarad jooksevad mööda nägu alla, jättes endast järele märjad triibud, mu nina luriseb tatist ja ma värisen üleni.

      „Tee on valmis!“ hõikab Dan. „Ma arvasin, et mul on šokolaadiküpsiseid, aga leidsin vaid paki teeküpsiseid. Ehk ajavad asja ära?“

      Ta ilmub uksele, vaatab maha ja näeb mind tooli kõrval põrandal jalad risti istumas ja kõigest väest tönnimas, pea käte vahel.

      „Ah soo,“ ütleb ta ja asetab tee ettevaatlikult kirjutuslauale. „Ma vaatan veel korra, kas ma leian šokolaadiküpsised üles.“

      Otsustame, et me ei lähe välja jooma.

      Sel ööl näen unes, et ma vajun mingisse kohutavasse musta mülkasse, kust pole väljapääsu. Kui ma viimaks õhku ahmides ärkan, olen veendunud, et meeleheitlik unenägu väljendas mu praegust meeleseisundit, kuid siis taipan, et madrats tühjeneb kiiruga õhust ja ma vajun sõna otseses mõttes. Nii palju siis alateadvusest.

      „Kuidas ma siia sattusin?“ küsin ma endalt, samal ajal kui õhk pahiseb katkendlikult nagu kõhugaaside käes vaevlev kutsikas. Teate ju küll seda tunnet, kui kell kolm öösel elu üle järele mõelda: mõtted tiirutavad tehtud vigade ümber, ebaõnnestumistest tekkinud mõrad jooksmas ajas tagasi nagu kehvasti krohvitud seinas asuvad praod, mida on isegi pimedas näha kuni sinna välja, kust need alguse saavad. Või vähemalt sa ise arvad, et näed neid. Tavaliselt selgub, et see alguskoht nihkub ja muutub pidevalt justnagu auk täispuhutavas madratsis. Vana-Kreeka filosoofidel on üks väljend: tunne iseennast. Mäletan, et õppisime ülikoolis Oidipust – tema suur süütegu seisnes teadmatuses sellest, et ta lahutati sündides vanematest, mistõttu pidi ta tänaval võõraid mehi maha nottides ja endast kaks korda vanemate naistega keppides ekstra ettevaatlik olema. Aga kes üldse tunneb iseennast tõeliselt? Ma ei mõtlegi, et me peaks kõik samasuguseid elustiilivigu tegema nagu Oidipus – tal olid asjad ikka täiesti perses. Aga kes üldse teab, miks me teeme selliseid asju, nagu me teeme? Mina vihkan oma tööd: pidevaid ületunde ja pimedas koju jõudmist, kinnitades endale, et ma teen seda sellepärast, et meil on vaja raha, ja kindlustunnet. Sam käib kõneteraapias. Jody ei saa tööl käia, sest Sam vajab teda pidevalt – kui ta enda käitumine teda hirmutab, on Jody see, kelle juurde Sam jookseb. Mina seisan kohmetult ja murelikult kuskil taustal, pakkudes abi, millest pole mingit kasu. Kuidas ma küll kõik uuesti joonde saan ajada?

      Umbes kella nelja paiku vajun pooleldi ärkveloleku ja pooleldi magamise seisundisse, mida võib hädapärast uneks nimetada. Ärgates tundub mulle, et möödunud on vaid loetud minutid, ent valgus tungib kardinate vahelt tuppa ja käes on esmaspäeva hommik. Dan seisab toa uksel, jalas mustad hästi ümber Calvin Kleini bokserid, ja kühveldab näljaselt kausist hommikuhelbeid sisse.

      „Kas sa lähed tööle?“ küsib ta. „Ma võin sulle võtme jätta. Pean ise umbes kümne minuti pärast jalga laskma. Ma aitan Craigil üht veebisaiti püsti panna … ühe plaadifirma jaoks Stokes Croftis. Võta endale ise helbeid ja kohvi. Oled sa muidu kombes? Sa näed veidi parem välja. Või noh, tegelikult näed sa jube välja, aga vähemalt ei nuta enam.“

      Dan kaob duši alla. Kontrollin oma telefoni: kaks sõnumit, aga kumbki pole Jodylt. Mõlemad on töökaaslaselt Darylilt. Esimeses on kirjas „Kobi tööle, mul on sulle kaks uut ohvrit“. Teine sõnum ütleb „Sorri, tahtsin öelda „klienti““. Kustutan mõlemad ära.

      Ja siis olen ma riides ja väljas ning loivan linna poole. Päike on alles madalal, ujutades oma säraga kortermajad üle ja peegeldades aknaklaasidelt ja kiiskavalt betoonilt tagasi. Kahekümne aasta eest olid siin piirkonnas ainult lagunenud tehased ja tühjad krundid, mattunud prügihunnikute ja lokkava umbrohu alla. Siis sai aga majanduskasv hoo sisse ning korraga sai sellest esmaklassiline kinnisvarapiirkond. Lühikese aja jooksul tekkis siia futuristliku ilmega elamurajoon, hiigelsuur võltsbrutaalses stiilis korterelamute labürint, tulvil noortele ja edukatele mõeldud kapslisuuruseid kortereid.

      Ma olen kohtunud paljude sellistega. Aidanud neil siia elamist leida. Ma olen nimelt kõigile oma muudele pattudele lisaks kinnisvaranõustaja. Minu töö on leida tasakaal klientide unistuste ja lootuste ning nende säästude ja kinnisvaraturu vahel. Teisisõnu aitan ma inimestel vahetada kõik elu jooksul teenitu stuudiokorteri vastu, kus pole õieti ruumi isegi kassifotot, mille sa oma nutitelefoni oled alla laadinud, seinale riputada. Mõnes mõttes võib mu tööd võrrelda lapsevanema omaga: vaatame nüüd, kui palju teil raha on ja mida te saate endale lubada; ärme liiga suurelt unista, vaid katsume mõistlikud olla. Mis varasid teil veel on? On teil rikkaid sugulasi? Käime eelarve koos läbi. Äsja abiellunud noorpaarid, osal lapski tulekul, kaalumas oma kasinaid võimalusi, vaadates lootusrikkalt mulle otsa. Kas sellest piisab? Enamasti mitte. Üürige veel paar aastat ja pange raha kõrvale. Ja nii iga päev. Kogu see süsteem on tuksis. Linn on täis piirkondi, kus noortel pole mingitki šanssi endale kodu osta. Selle asemel kolivad nad oma peredest kaugele. Mina ei tea, kuhu.

      Ma olen siin seitse aastat töötanud, nii buumi kui ka languse ja sellest toibumise ajal. See pidi olema ajutine töö. Kontoritöö, mille eest arveid maksta, kuni midagi paremat leian. Selle asemel aga ronisin hoopis karjääriredelile ega saanud sealt enam maha. Selgus, et ma teen oma tööd hästi: käitun vaestega kaastundlikult ja aitan rikkaid. Peale selle olen väga kannatlik klientidega, kes ei tea ise ka, mida nad räägivad – sain selle oskuse, arutledes kolm aastat filosoofia üle inimestega, kes arvasid, et Nietzsche ajas mõistlikku juttu. Kui finantsid klapivad, viin tehingu lõpule; kui mitte, siis saadan kliendi õrnalt pikalt. Seda aga, mis meil kodus toimub, ei oska ma arvuti ja kinnisvaraturule ligipääsu abil parandada.

      Ma ei oska seda kohe mitte kuidagi parandada.

      Lühike jalutuskäik üle Avoni jõe, sadama eest läbi ja olengi kontoris. Ma töötan väikses sõltumatus kinnisvaraettevõttes nimega Stonewicks, mis asub ühes südalinna tihedalt asustatud vanamoodsas kvartalis pubi ja võileivapoe vahel. Daryl istub juba oma laua taga, mis asub aknale kõige lähemal. Ta kannab odavat Top Mani ülikonda, mis tekitab staatilist elektrit, eest püsti kammitud juuksed on aknaklaasilt peegelduvast päiksevalgusest niisked ja sorakile vajunud.

      „Tervitus,“ sõnab ta pilku arvutiekraanilt tõstmata. Daryl on veidi üle kahekümne aasta vana ja temast õhkub kätteõpitud kindlameelsust, kuigi samal ajal suudab ta kogu aeg täiesti hulluksajavalt reibas olla. Tüüp on kinnisvaramaakleriks justkui loodud. Ta arvutis on kuskil üks Exceli tabel, kus on kirjas järgmise kolmekümne aasta müügieesmärgid. Ja iga kord, kui ta kinnisvaratehingu lõpule viib, törtsutab ta mingit kuradima jalgrattapasunat. Daryl oleks üheksakümnendate asemel pidanud sündima hoopis kuuekümnendate lõpul. Ta oleks pidanud olema noor Thatcheri jünger. Ja talle sobiks hästi suur pungil märkmik ja Golf GTI. Selle asemel on tal nutitelefon ja Opel Corsa. Tunnen talle lausa kaasa.

      Pomisen midagi vastuseks ja ronin kägisevatest trepiastmetest üles oma kabinetti. Seejärel helistan Jodyle.

      „Tere, mina olen.“

      „Tere.“

      „On teil kõik hästi? Kuidas Samil on?“

      „Pole viga. Ta on praegu koolis. Ta nuttis terve tee, kuigi ma tegin kõiki „Leluloo“ tegelasi järele. Kui ma Buzz Valgusaastani jõudsin, virutas ta mulle vastu suud. Tema õigustuseks võib öelda, et ma ei oska seda kuigi hästi järele teha. Mrs Anson lubas tema eest hoolitseda.“

      „Ja kuidas sul endal on?“ küsin ma.

      Pikk vaikus. Sekretär Jeanette pistab pea mu kabinetti ja matkib kruusist joomist. Noogutan ja tõstan pöidlad üles.

      Mu kabinet näeb lage välja. Kulunud veinpunane vaip, räpane aken vaatega hoone küljel asuvale väiksele parkimisplatsile. Varem rippus mul seinal Victorian Bristoli maal, kuid ma võtsin СКАЧАТЬ