Plokipoiss. Isa, poeg ja autism. Keith Stuart

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Aga enne lähme parki?“

      „Jah, kõigepealt lähme parki ja siis kohvikusse.“

      Noogutan Jodyle, kuid suudan vaevu talle silma vaadata. Hetkel olen tänulik võimaluse üle põgeneda.

      „Issi, kas võtame palli ka kaasa?“

      Park asub Bedminsteri ja Totterdowni vahelisel mäekünkal ning kujutab endast käputäit rohelust ridamisi paiknevate viktoriaanlike ridaelamute vahel, mille juurest kulgevad igas suunas sõiduteed nagu hiiglaslik ämblikuvõrk. Pargi ääres on kehvas seisukorras kõnniteed, kus ähivad ja koperdavad tervisejooksjad, liikudes sõnatult risti-rästi üle üksteise marsruutide nagu higistavad robotid. Lisaks on seal pisike väljak kiikede ja liumägedega, mis ehitati millalgi üheksakümnendate algul ja jäeti siis saatuse hooleks. Kiikedel pole enam ühtegi istet alles, üksnes roostetanud metallraamid ja kasutult kõlkuvad ketid, justkui oleks tegu mingisuguse vabaõhu-seksikoopaga. Liumägi on kaetud grafitiga ja ebatsensuursete anatoomiliste joonistustega. Ma ei teagi nüüd, kas linnavalitsus peaks kogu kupatuse maha lammutama või äkki hoopis Turneri auhinnale esitama.

      Sam hoiab palli kõvasti vastu rinda. Mõnikord me loobime seda üksteisele, mõnikord aga keeldub ta palli maha panemast. Vaatan ringi ja üritan ennetavalt mõelda, mis teda ärritada võib.

      Ärritavad faktorid ja nende tõenäosus

      Mööduv täiskasvanu üritab vestlust alustada: 10/1

      Lärmakas koer: 8/1

      Teised lapsed ilmutavad palli vastu huvi: 5/2

      Kõrvenõgesed: 5/1

      Herilased: 8/3

      Rasedate naiste mediteerimistund jalgpallivärava postide vahel (seda on päriselt juhtunud ja Samis tekitas see suurt õudust): 100/1

      Jäätiseautot pole kohal: 1/1

      Teisi lapsi on täna vähe ja pealegi paistavad nad olevat täielikult süvenenud seksikoopal mängimisse, nii et sellega peaks kombes olema. Üksikud koertega jalutajad on kaugel, mis jätab mulle piisavalt aega Sami hoiatada. Jäätiseauto asub oma tavapärases kohas, kasutades ära hilissuve soojust. Nii et sellega peaks ka hästi minema. Hingan sisimas kergendusest.

      Ühe õppetunni autismi kohta sain juba üsna varakult. 1988. aastal vändatud film „Vihmamees“ Tom Cruise’i ja Dustin Hoffmaniga peaosades EI OLE dokumentaalfilm. Autistlikel lastel ei ole erilisi võimeid. Kui ma viiksin Sami Bristoli kasiinosse, siis ei suudaks ta kaarte lugeda ega meile väikest varandust teenida. Kasiinos valitsev lärm tekitaks temas hoopis hirmu ja ta poeks ruletilaua alla peitu, kuni turvamehed viskaksid mind välja selle eest, et lapse kasiinosse tõin.

      Sellest hoolimata on Samil huvitav arusaam maailmast ja ma püüan seda kõigest väest meeles pidada, kui ta stressist järjekordselt plahvatab; näiteks kui palun tal vale jope selga panna või kui taldrikutäis küpsetatud ube, mis Jody tema jaoks valmistanud on, on paar kraadi liiga soe. Samile on maailm hiigelsuur mootor, mis peab teatud kindlal ettemääratud viisil töötama, et Sam ennast turvaliselt tunneks. Ta suudab ainult siis rahulik olla, kui ta teab täpselt, mis kell miski tema ümber toimub, ning tal peab üks sõrm kogu aeg väljalülitamisnupul olema.

      Jälgin, kuidas ta jookseb hunniku mahalangenud puude poole, mille peal talle meeldib mängida, ja ma tean täpselt, mis nüüd järgmiseks saab. Ta ronib ühe kindla puu peale, kõnnib mööda seda ja kontrollib, kas ma vaatan, kuidas ta lõppu jõuab. Seejärel kaalub ta, kas hüpata järgmisele puunotile, aga ronib siis hoopis maha ja astub selle peale. Kui puude peal peaks mõni teine laps ka mängima, siis lükkab Sam ta eest ära – mitte sellepärast, et ta riiukukk on, vaid sellepärast, et tegu on mahalangenud puude masinaga, mis töötab ainult ühel kindlal viisil. Tema jaoks on teine laps süsteemiviga ja tema kõrvalelükkamine on sama mis viirustõrjeprogrammi kasutamine.

      „TUVASTATUD LAPS, KÕRVALELÜKKAMINE AKTIVEERITUD, LAPS KUSTUTATUD. HOIATUS: LAPS JOOKSEB NUTTES VANEMATE JUURDE.“

      Ma võiksin ju koos temaga seal vettinud puukoore peal turnida, aga ma ei tee seda. Mitte kunagi. Ma võin kiigele hoogu lükata või palli tagasi lüüa, aga ma ei löö kaasa tegevustes, mis eeldavad hullamist ja müramist. Ma ei ole selline isa. Teate küll, selline, kes kannab Converse’i tenniseid ja Batmani T-särki ja üritab kõigest hingest jätta muljet, et temaga on hästi lõbus ja et ta on lapsele nagu sõber. Kes teeb kogu aeg pulli ja käitub joviaalselt, justkui Tom Hanksi tegelaskuju filmis „Suur“. Ja kes vaatab kahtlustaval ilmel, kui ma tagaplaanile hoian ja ümbruskonnas varitseda võivaid ohte kaardistan. Ma ei oska eriti hästi mängida. Minu jaoks on mängimine ja vastava meeleseisundi saavutamine raske. Ma ei oska piisavalt lõdvaks lasta.

      Märgadel puutüvedel turniva Sami jälgimine viib mu mõtted ajas tagasi – kui mina ja George lapsepõlves kodu lähedal pargis mängisime, ässitades teineteist ronimispuude kõige ülemise astmeni minema. George oli must kaks aastat vanem, julgem ja uljaspäisem. „Roni üles! Roni nüüd, Alex!“ Niiviisi meenutades adun, et ma ei mäleta enam George’i häält. Järsku tekib mul tahtmine Sam sülle haarata ja teda hoida ning siis koju Jody juurde viia. Ma tahaksin Jodyle öelda, et ta tema eest hoolitseks.

      Ja just sel hetkel märkan suurt koera, vist labradori, kes põõsaste tagant meie poole tormab. Koer on viiekümne meetri kaugusel, kuid ta on märganud Sami jalgpalli ja tahab sellega mängida. Pagan küll. Hakkan Sami poole kõndima, algul aeglaselt ja siis järjest kiiremini. Ma pean ettevaatlik olema.

      „Sam, ära muretse, eks. Üks koer tuleb, võib-olla sa annad palli minu kätte?“

      Sam pöörab ümber ja libiseb seejuures peaaegu puutüvelt maha ning ahmib siis suurest hirmust õhku. Koer on juba väga lähedal, kargab ringi ja haugub. Sam pöörab hirmunult minu poole. Ta pillab palli käest ja jookseb minu suunas. See on halvim, mida ta teha saab. Koer ei suuda otsustada, kas joosta palli või minema tormava poisi järele. Ta saba lehvib ägedalt. Ja siis ta otsustab, et poisile on vahvam järele joosta.

      „Sam, Sam, ta tahab lihtsalt mängida.“

      Mu samm muutub sörgiks. Haaran Samist kinni ja tõmban ta enda selja taha, jäädes tema ja koera vahele. Sam väriseb hirmust ja nuuksub. „Ei-ei-ei-ei,“ ütleb ta. „Kõik on hästi,“ korrutan ma.

      Koer kargab ja haugub meie ümber. Lükkan ta eemale ja vaatan otsivalt omaniku järele. Põõsaste tagant ilmub nähtavale keskealine naine, käes jalutusrihm ja pall. Ta naeratab. Seda tüüpilist koeraomanike naeratust, mis näib ütlevat: „Ma armastan koeri, kõik armastavad koeri, kuidas üldse keegi saab mu koerasse pahatahtlikult suhtuda?“

      „Ta tahab lihtsalt mängida! Talle meeldivad lapsed,“ ütleb naine.

      „Kas te saaksite ta ära kutsuda?“ küsin ma nii viisakalt, kui suudan, kuid mõningase talitsetud raevuga.

      Naise toon muutub.

      „Ta on sõbralik koer, ta ei teeks kellelegi viga.“

      Sam kaevub nuuksudes ja lõuates mu käte vahele, üritades minema saada. Naine ütleb kuss, haarab koeral kaelarihmast kinni ja sikutab ta eemale.

      „Tule, Timmy, lähme mängime sealpool.“

      Vaatan, kuidas ta minema jalutab, mõtlemata, kui suurt hirmu ta vastik peni tekitas; andmata endale aru, et võib-olla on asi milleski enamas kui lihtsalt lapses, kellele ei meeldi koerad.

      „Hei!“ СКАЧАТЬ