Plokipoiss. Isa, poeg ja autism. Keith Stuart

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Jody ema veenilaiendite kohta: „Miks su jalgadel torud on?“

      Meie ümaravõitu naabrile: „Su nägu on nagu tarretis.“

      Laste ja lastevanemate üritusel klassijuhatajale: „Issi ütles, et see kool on täielik pasaauk.“

      Nii et minu arust pole talle mängukonsooli ostmine, mille taha ta varjuda saab, kuigi hea mõte. Ma muidugi lasen tal ka oma telefoniga mängida, aga see on teine asi: talle meeldib see lennuäpp ja Google Earth; vähemalt on nendel mingigi reaalne side päris maailmaga. Videomängude puhul on aga mängija universumi keskpunkt ja kogu tegevus keerleb tema ümber. See on täpselt vastupidine sellele, mida Sam peaks elu kohta teadma. Ma ei ole Jody peale pahane, ta vajab ka Sami lõpututest küsimustest ja raevuhoogudest puhkust.

      „Eks siis peame emmega Xboxist rääkima,“ ütlen ma.

      „Londoni – New Yorgi lend VO 226 lendab 11 kilomeetri kõrgusel,“ kostab vastuseks.

      Jõuame koju – nende koju (ma ei tea, kas see ongi enam minu kodu) – veidi pärast kolme. Jody on koristanud ja ta näeb värske ja peaaegu puhanud välja. Ta on oma paksud lokkis juuksed mingisugusesse krunni keeranud ning lesib diivanil ja loeb ajalehte.

      „Tere, poja! Ma igatsesin su järele!“

      „Temaga on kõik hästi,“ ütlen ma. „Väike intsident koeraga pargis, aga muidu on kõik hästi.“

      „Koer ajas mind taga,“ sõnab Sam. „Kohvikus jõime vahustatud piima. Ma mängisin Flight Trackiga. Issi ütles „kurat“ koeraga naisele. Mul on kõht tühi.“

      Veel üks asi: Sami kuuldes ei tohi kunagi vanduda. Talle jääb see meelde ja ta räägib selle kohe välja.

      Selgitan, mis juhtus, ja siis teeb Jody Samile võileiva – juustu ja vürtsika köögiviljamarinaadiga. See on ainus võileib, mida ta sööb. Siis tormab ta uue Xboxiga mängima.

      Samil on toidu suhtes kindlad reeglid. Ta on nõus sööma nelja toitu, mida talle kordamööda teha tuleb:

      1) Cheddari juustu ja vürtsika köögiviljamarinaadiga võileivad (ilma koorikuta saiaga ja saia ääres ei tohi olla kollaseid marinaadiplekke);

      2) kalapulgad ja peenikesed friikartulid (kalapulgad peavad olema Birds Eye või Marks & Spenceri omad, hoidku selle eest, et Lidlist ostetud);

      3) rõngakujulised spagetid röstsaial (mõnikord on ta nõus sööma ka tähekujulisi spagette, aga kuna me ei tea kunagi, millal parasjagu, siis pole mõtet riskida);

      4) makaronid juustuga (aga täpselt Jody retsepti järgi valmistatult – kui mina neid teen, siis kaunistavad need peagi köögiseinu, kuigi kui aus olla, siis on see õiglane hinnang mu söögitegemisoskusele).

      Peale selle mahuvad ta menüüsse hommikuhelbed, jogurt ja hoolikalt kuubikuteks lõigatud puuviljad. HOOLIKALT KUUBIKUTEKS LÕIGATUD puuviljad. Olete te kunagi üritanud kell viis hommikul õuna täpselt ühe sentimeetri suurusteks kuubikuteks tükeldada? See on väga raske, ja selle kõrval, kellele need mõeldud on, paistab kuri telekokk Gordon Ramsey sõbraliku ja rahulikuna.

      „Nii et … ta sai mängukonsooli?“

      „Jah, mu sõbranna poeg ei tahtnud seda enam. Pidavat vana mudel olema. Ma lihtsalt arvasin, et parem las mängib mõnikord, kui et vaatab telekat.“

      „Aga kas see ei pane teda veelgi rohkem üksi olema? Ma mõtlen, et me ju üritame teda sotsiaalsemaks muuta.“

      „Kuidas palun? Meie üritame?“

      „Tead küll, mida ma mõtlesin.“

      „Jah, ma tean, mida sa mõtlesid. Aga ehk ongi parem, kui tal on teiste lastega midagi ühist. Kõigil ta koolikaaslastel on mängukonsoolid.“

      „Olgu peale, vabandust. Peaasi, et ta „Grand Theft Autot“ ei mängi, eks.“

      „Oh ei, see on emme jaoks. Ma nimelt avastasin, et mööda linna autoga ringi kimamine ja asjade purukssõitmine on päris hea teraapia.“

      Hetkeks valitseb habras rahu. Jody hakkab hajameelselt ajakirju ja värviraamatuid laua pealt ja põrandalt kokku korjama.

      „Kuidas sul läheb?“ küsib ta siis.

      „Kenasti. Ma igatsen su järele.“

      Jody tardub hetkeks keset koristamist.

      „Ma igatsen ka su järele,“ ütleb ta vaikselt, jätkates siis endisel toonil, et tardumusest vabaneda. „Mis sa vahepeal teinud oled?“

      „Ei midagi erilist: tööl käinud, Dani hiigelsuurt telekat vaadanud.“

      „Ära „Kodumaa“ uut hooaega küll vaata, see on täielik pask.“

      „Pagan, ma ei teadnudki, et sa seda ilma minuta vaatad!“

      „Ma teen sulle hoopis suure teene.“

      „Kui ma koju tagasi tulen, siis võiksime hakata vaatama mõnda Skandinaavia krimidraamat, mida kõik viis aastat tagasi suure põnevusega jälgisid.“

      Piinlik vaikus. Võib-olla oli vara seda öelda.

      „Mina küll ei kujuta ette, millal see juhtub, Alex,“ ütleb Jody siis. „Ma ei suuda praegu sind siin taluda.“

      „Ma tean. Vabandust. Ma tegelen sellega. Lihtsalt, et tore oleks koju tagasi tulla. Kas või selleks, et sa telekast mingit jama ei vaataks.“

      Jody naeratab sunnitult.

      „Sa oled kogu aeg nii hajevil ja kauge,“ sõnab ta. „Ja kui me räägimegi, siis ainult … tülitseme. Ja see teeb kõik ainult hullemaks. Mäletad, kui me ükskord sinu ema juurde sõitsime, kui Sam alles väike oli? Auto läks tee peal katki ja Sam nuttis ja ulgus tagaistmel, ja väljas oli pime ja sadas vihma. Meie aga lihtsalt …“

      „Meie laulsime „Väikse merineitsi“ laule, õiges järjekorras. Mina laulsin rehvi vahetades laulu „Vee all“.“

      „Ja me tulime ilusti toime, eks. Tulime toime. Ja meil oli lõbus. Aga enam meil lõbus ei ole. Hoopis vastupidi.“

      „Ma olen surmväsinud. Kogu see töö ja magamatus ja …“

      Saan samal hetkel aru, et ma poleks pidanud seda ütlema.

      „Issand jumal, hakkad jälle pihta!“ ütleb Jody. „Sa muudkui räägid, et tööl peaks varsti kergemaks minema, aga seda ei juhtu ju. Sa oled töölt koju jõudes stressis, terve nädalavahetuse stressis ja lähed siis jälle stressis tööle. Ma ei suuda seda enam taluda ja Sam samuti mitte. Sa pead selle probleemi kuidagi lahendama.“

      „Ma tean, ma tean, aga …“

      „Ei, Alex, ei mingeid agasid. Sa pead midagi ette võtma või sa ei saa koju tagasi tulla. Ma mõtlen seda tõsiselt!“ Jody püüab nuttu tagasi hoida, kuid ma kuulen seda tema hääles ja näen tema silmades, nendes suurtes pruunides silmades, mis mind kümme aastat tagasi ära võlusid. Need silmad ei varja midagi, need suured pupillid, mis on tumedad nagu öö. Ja ma ei suuda seda taluda. Seda, mis kohe saama hakkab.

      „Sa СКАЧАТЬ