Sõda ei ole naise nägu. Svetlana Aleksijevitš
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sõda ei ole naise nägu - Svetlana Aleksijevitš страница 8
Название: Sõda ei ole naise nägu
Автор: Svetlana Aleksijevitš
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Документальная литература
isbn: 9789949850860, 978-9949-85-010-5
isbn:
Ja muidugi imestas:
„Aga miks minu juurde? Peaksite minema minu mehe juurde, temale meeldib meenutada. Mis olid komandöride ja kindralite nimed, väeosade numbrid – temal on kõik meeles. Aga minul ei ole. Mina mäletan ainult seda, mis minuga juhtus. Oma sõda. Ümberringi oli palju inimesi, aga sina olid alati üksi, sest surma palge ees on inimene alati üksi. Mul on meeles õudne üksindus.”
Palus magnetofoni ära koristada:
„Mul on tarvis sinu silmi, et rääkida, aga see segab.”
Kuid mõne minuti pärast ta unustas selle ära…
„See tuleb lihtne jutt… Tavalise vene neiu jutt, minusuguseid oli siis palju…
Seal, kus oli minu koduküla Djakovskoje, on praegu Moskva Proletarski rajoon. Algas sõda, mina ei olnud veel kaheksateist täis. Patsid olid pikad-pikad, põlvini… Keegi ei uskunud, et sõda kestab kaua, kõik ootasid, et kohe lõpeb. Kihutame vaenlase minema. Mina käisin kolhoosis, siis lõpetasin raamatupidamiskursused, hakkasin tööle. Sõda kestis edasi… Minu sõbrannad… Minu tüdrukud rääkisid: „Tuleb minna rindele.” See rippus juba õhus. Kõik panid ennast sõjakomissariaadi juurde kursustele kirja. Mõni võib-olla ka seltskonna mõttes, ei tea. Meid õpetati seal vintpüssi laskma ja granaati viskama. Esialgu… Ma pean tunnistama, et ma kartsin püssi kätte võtta, see oli ebameeldiv. Ei kujutanud endale ette, et ma lähen kedagi tapma, lihtsalt tahtsin rindele ja kõik. Meid tegutses ringis nelikümmend inimest. Meie külast oli neli tüdrukut, kõik me olime sõbrannad, naaberkülast oli viis, ühesõnaga, igast külast oli keegi. Ja ainult tüdrukud. Kõik mehed, kes said, olid ju juba sõtta läinud. Vahel tuli virgats keset ööd, andis kaks tundi aega, et ennast valmis panna, ja nad viidi minema. Tuli ette, et võeti lausa põllult. (Jääb vait.) Nüüd mul ei tule meelde, kas meil tantsupidusid oli, kui oli, siis tüdruk tantsis tüdrukuga, poisse ei olnud jäänud. Külad jäid meil vaikseks.
Varsti tuli komnoorte ja noorte keskkomitee üleskutse, kuna sakslased olid juba Moskva all, et kõik asuksid kodumaa kaitsele. Kuidas siis Hitler Moskva ära võtab? Ei lase! Ega mina üksi… Kõik tüdrukud avaldasid soovi rindele minna. Mul isa juba sõdis. Me mõtlesime, et meie oleme üksi sihukesed… Erilised… Aga kui tulime sõjakomissariaati, siis seal oli juba palju tüdrukuid. Ma lõin kaht kätt kokku! Mu süda hakkas puperdama, kohe kõvasti. Aga valik oli väga range. Esimene asi oli muidugi, et pidi olema tugev tervis. Ma kartsin, et mind ei võeta, sest ma olin olnud lapsena tihti haige, ja ma olin, nagu mu ema ütles, nõrga kondiga. Sellepärast mind, pisikest, teised lapsed kiusasid. Ja siis veel, kui peres peale selle tüdruku, kes rindele läheks, teisi lapsi ei olnud, öeldi ka ära, sest ema ei saanud üksi jätta. Oi, meie emakesed! Nende pisarad ei kuivanudki ära… Nad riidlesid meiega, ja palusid… Aga mul oli veel kaks õde ja kaks venda, tõsi küll, kõik minust palju väiksemad, aga ikka võeti arvesse. Üks asi oli veel – kolhoosist olid kõik ära läinud, polnud kedagi, kes põllul töötaks, ja esimees ei tahtnud meid minema lasta. Ühesõnaga, meile öeldi ära. Läksime komsomoli rajoonikomiteesse, seal ka öeldi ära. Siis me sõitsime meie rajooni delegatsiooniga komsomoli oblastikomiteesse. Kõigil oli suur tuhin, südamed leegitsesid. Seal saadeti meid jälle koju. Ja me otsustasime, et kui me juba Moskvas oleme, et läheme komsomoli keskkomiteesse, kõige kõrgemale, esimese sekretäri juurde. Et taotleme lõpuni… Kes kannab ette, kes meist on julge? Arvasime, et nüüd me oleme küll üksi, aga seal ei mahtunud koridori sisse, sekretäri juurde pääsemisest rääkimata. Seal oli noori üle riigi, palju sihukesi, kes olid olnud okupeeritud ja kibelesid oma lähedaste eest kätte maksma. Üle kogu Liidu. Jajah… Ühesõnaga, me olime mõnda aega päris nõutud…
Õhtul pääsesime siiski sekretäri juurde. Meilt küsiti: „No kuidas te rindele lähete, kui te ei oska lasta?” Meie vastasime kohe kooris, et oleme juba õppinud… „Kus? Kuidas? Aga kas te siduda oskate?” Aga teate, rajooniarst oli sealsamas sõjakomissariaadi ringis õpetanud meid siduma. Siis nad jäid vait ja vaatasid meid juba tõsisema näoga. Ja meil oli veel üks trump, et me ei ole üksi, vaid meid on veel nelikümmend inimest, ja kõik oskavad lasta ja esmaabi anda. Öeldi: „Minge ja oodake. Teie küsimus lahendatakse positiivselt.” Kui õnnelikud me olime, kui tagasi tulime! Seda ei unusta… Ja-jaa…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.