Sõda ei ole naise nägu. Svetlana Aleksijevitš

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli nagu sõjas ikka. See ei ole teil teater…

      Salk rivistati lagendikule üles, me võtsime ringi. Keskel aga olid Miša K. ja Kolja M. – meie poisid. Miša oli julge luuraja, mängis lõõtspilli. Keegi ei laulnud paremini kui Kolja…

      Otsuse ettelugemine kestis kaua: selles ja selles külas nõudsid kaks pudelit puskarit, aga öösel… vägistasid kaks peretütart… Aga tolles ja tolles külas: talupojalt võtsid ära palitu ja õmblusmasina, mille otsekohe maha jõid, naabrite juures…

      Nad mõisteti mahalaskmisele… Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud.

      Kes laseb maha? Salk on vait… Kes? Oleme vait… Komandör ise viis otsuse täide…”

      „Mina olin kuulipildur. Ma olen nii palju tapnud…

      Pärast sõda kartsin kaua sünnitada. Sünnitasin, kui olin maha rahunenud. Seitsme aasta pärast…

      Aga ma ei ole siiamaani midagi andestanud. Ja ei andesta ka… Ma rõõmustasin, kui nägin vangivõetud sakslasi. Ma rõõmustasin, et neid oli hale vaadata: jalas jalanartsud saabaste asemel, peas jalanartsud… Neid veeti läbi küla, nad palusid: „Ema, anna leiba… Leiba…” Mind hämmastas, et talupojad tulid taredest välja ja andsid neile – kes leivapala, kes kartulimugula… Poisikesed jooksid kolonnile järele ja loopisid kividega… Aga naised nutsid…

      Mulle tundub, et ma olen elanud kaks elu: ühe – mehe elu, ja teise – naise elu…”

      „Pärast sõda… Inimese elu ei maksnud midagi. Toon ühe näite… Ma sõitsin pärast tööd bussiga, järsku läks kisaks: „Võtke varas kinni! Võtke varas kinni! Minu kott…” Buss jäi seisma… Kohe läks trügimiseks. Noor ohvitser tiris poisikese välja, pani tema käe oma põlve peale ja – raksti! murdis selle pooleks. Ise hüppas tagasi… Ja me sõitsime edasi… Keegi ei kaitsnud poissi, ei kutsunud miilitsat. Ei kutsutud arsti. Ohvitseril aga oli terve rind täis lahinguautasusid… Kui mina hakkasin oma peatuses maha minema, hüppas ta välja ja ulatas mulle käe: „Astuge julgesti, neiu…” Nii galantne mees oli… See tuli mul praegu meelde… Aga siis me olime alles sõjaväelised inimesed, elasime sõjaaja seaduste järgi. Kas need olid inimlikud?”

      „Punaarmee tuli tagasi…

      Meil lubati hauad lahti kaevata ja otsida, kus meie sugulased olid maha lastud. Vana kombe järgi pidi surma läheduses olema valges riides – valge rätik peas, valge särk seljas. Viimse hetkeni on see mul meeles! Inimesed tulid valgete tikitud käterättidega… Üleni valges riides… Kust nad need võtsid?

      Kaevati… Kes mida leidis ja ära tundis, selle kaasa viis. Kes vedas käruga kätt, kes voorivankriga pead… Inimene tervelt maa sees kaua ei seisa, nad olid seal kõik risti ja rästi läbisegi. Savi ja liivaga koos.

      Õde ma ei leidnud, üks kleidiräbal oli nagu tema oma, tundus kuidagi tuttav… Vanaisa ütles ka, et võtame ära, siis on, mida matta. Selle kleidiräbala me siis kirstukesse panimegi…

      Isa kohta saime paberi „teadmata kadunud”. Teised said midagi nende eest, kes olid hukkunud, aga meid emaga külanõukogus hirmutati: „Teile ei ole midagi ette nähtud. Aga võib-olla ta elab priskelt mõne saksa frauga. Rahvavaenlane.”

      Ma hakkasin isa otsima Hruštšovi ajal. Mulle vastati Gorbatšovi ajal, nelikümmend aastat pärast sõda: „Nimekirjades ei esine…” Reageeris aga tema polgukaaslane, ja ma sain teada, et isa hukkus kangelasena. Heitis end Magiljovi lähedal granaadiga tanki alla…

      Kahju, et minu ema ei jõudnud seda teadet ära oodata. Ta suri, küljes rahvavaenlase naise, reeturi häbimärk. Ja temasuguseid oli palju. Ei jõutud tõde ära oodata. Ma käisin kirjaga ema haual. Lugesin talle ette…”

      „Paljud meist uskusid…

      Me arvasime, et pärast sõda kõik muutub… Stalin usaldab oma rahvast. Kuid sõda ei olnud veel lõppenud, aga ešelonid veeresid juba Magadani. Ešelonid võitjatega… Arreteeriti neid, kes olid olnud vangis, kes olid Saksa laagrites ellu jäänud, keda oli viidud Saksamaale tööle – kõiki, kes olid näinud Euroopat. Kes võisid rääkida, kuidas rahvas seal elab. Ilma kommunistideta. Millised on seal majad ja millised on teed. Sellest, et mitte kusagil ei ole kolhoose… Pärast võitu jäid kõik vait. Olid vait ja kartsid nii, nagu enne sõda…”

      „Mina olen ajalooõpetaja. Minu mäletamist mööda on ajalooõpikut ümber kirjutatud kolm korda. Ma olen õpetanud lapsi kolme erineva õpiku järgi…

      Küsige meie käest, kuni me veel elame. Ärge pärast ilma meieta jälle ümber kirjutage. Küsige…

      Teate, kui raske on inimest tappa. Ma töötasin põranda all. Poole aasta pärast sain ülesande – pääseda tööle ohvitseride kasiino ettekandjaks… Noor ja ilus… Mind võetigi. Ma pidin puistama supikatlasse mürki ja samal päeval põgenema partisanide juurde. Aga ma olin nendega juba harjunud, nad on küll vaenlased, aga sa näed neid iga päev, nad ütlevad sulle: „Danke schön… Danke schön…” See on raske… Tappa on raske… Tappa on õudsem kui surra…

      Ma olen eluaeg ajalugu õpetanud… Ja pole kunagi teadnud, kuidas sellest rääkida. Mis sõnadega…”

      Minul on olnud oma sõda… Ma olen koos oma kangelannadega käinud läbi pika tee. Nii nagu nemad, ei uskunud ka mina kaua, et meie võidul on kaks nägu – üks imekaunis, teine aga õudne, üleni armiline – võimatu on vaadata. „Käsitsivõitluses vaadatakse inimest tappes talle silma. See pole sama, mis pomme visata või kaevikust tulistada,” on mulle räägitud. Kuulata inimest rääkimas, kuidas ta tappis ja suremas oli, teeb sama välja – sa vaatad talle silma…

      „Ei taha meelde tuletada…”

      Vana kolmekorruseline maja Minski äärelinnas, üks nendest, mis kiiruga, ja nagu siis tundus, mitte kauaks, ehitati kohe pärast sõda, oli ammu ja koduselt jasmiinipõõsastesse kasvanud. Sellest majast saigi alguse otsing, mis kestis seitse aastat, seitse hämmastavat ja piinarikast aastat, mil ma avastasin enda jaoks sõja maailma, mille mõtet me ei ole siiamaani ära arvanud. Tunnen valu, viha ja kiusatust. Õrnust ja nõutust… Katsun mõista, mille poolest erineb surm tapmisest, ning kust jookseb inimliku ja ebainimliku piir. Kuidas inimene jääb silmitsi selle meeletu mõttega, et ta võib teise inimese tappa? On lausa kohustatud tapma. Ja avastan, et sõjas on peale surma hulk teisi asju, seal on kõike, mida on meie tavalises elus. Sõda on samuti elu. Puutun kokku lugematu hulga inimlike tõdedega. Saladustega. Jään mõttesse küsimuste üle, mille olemasolust polnud varem aimugi. Mõtlen näiteks sellest, miks me ei imesta kurjuse üle, kas me pole võimelised kurjuse üle imestama?

      Tee ja teed… Kümned sõidud mööda kogu maad, sajad täis võetud kassetid, tuhanded meetrid magnetofonilinti. Viissada kokkusaamist, edasi ma enam ei lugenud, näod läksid meelest, jäid ainult hääled. Minu mälus kostab koor. Hiigelkoor, vahel pole sõnu üldse kuulda, on ainult nutt. Tunnistan üles: alati ma ei uskunudki, et see tee on mulle jõukohane, et ma suudan selle läbi käia. Jõuan lõpuni. Olid kartuse- ja kahtlusehetked, mil oleksin tahtnud peatuda või kõrvale astuda, aga enam ei võinud. Minust oli saanud kurjuse vang, olin heitnud pilgu kuristikku, et midagi mõista. Nüüd mulle näib, et olen omandanud mõningaid teadmisi, kuid ka küsimusi on juurde tulnud, vastuseid on aga jäänud veel vähemaks.

      Kuid tookord, päris tee alguses, ma seda ei aimanud…

      Mind tõi sellesse majja linnalehe väike sõnum selle kohta, et Minski tee-ehitusmasinate tehases „Udarnik” saadeti äsja pensionile vanemraamatupidaja СКАЧАТЬ