Sõda ei ole naise nägu. Svetlana Aleksijevitš

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sai kivipuru…”

      „Stalingradi all oli nii palju tapetuid, et hobused neid enam ei kartnud. Tavaliselt nad kardavad. Hobune ei astu kunagi surnud inimesele peale. Omad tapetud me korjasime kokku, aga sakslased vedelesid igal pool. Külmavõetud… Jäätunud… Mina olin autojuht, vedasin suurtükimürskude kaste, ma kuulsin, kuidas ragisesid rataste all nende pealuud… Kondid… Ja ma olin õnnelik…”

      Vestlusest tsensoriga

      „Jah, Võit tuli meile raskelt, aga te peate otsima kangelaslikke näiteid. Neid on sadu. Aga teie näitate sõja soppa. Aluspesu. Teil on meie Võit hirmus… Mida te taotlete?”

      „Tõde.”

      „Kas te arvate, et tõde on see, mis on elus. See, mis on tänaval. Jalge all. Teie jaoks on tõde sihuke madal. Maalähedane. Ei, tõde on see, millest me unistame. Millised me tahame olla!”

** *

      „Me tungisime peale… Esimesed Saksa asulad… Me olime noored. Tugevad. Neli aastat ilma naisteta. Keldrites oli veini. Suupisteid. Püüdsime saksa tüdrukuid ja… Kümme meest vägistasid ühte… Naisi ei jätkunud, rahvas põgenes Nõukogude armee eest, võeti noori. Plikasid… Kaheteistkolmeteistaastaseid… Kui ta nuttis, siis peksti, topiti midagi suhu. Temal oli valus, aga meile tegi see nalja. Praegu ma ei saa aru, kuidas ma võisin… Intelligentsest perekonnast poiss… Aga see olin mina…

      Ainus asi, mida me kartsime: et meie tüdrukud sellest teada ei saaks. Meie meditsiiniõed. Nende ees oli häbi…”

      „Meid piirati ümber… Hulkusime mööda metsi ja rabasid. Sõime puulehti, sõime puukoort. Mingeid juurikaid. Me olime viiekesi, üks oli päris poisike, just oli sõjaväkke kutsutud. Öösel sosistas mulle naaber: „Poiss vaagub hinge, niikuinii sureb ära. Saad aru…” – „Mida sa mõtled?” – „Mulle üks vang rääkis… Nemad, kui laagrist põgenesid, võtsid nimelt noorema mehe kaasa… Inimese liha kõlbab süüa… Nii nad pääsesid…” Lüüa ei jaksanud. Järgmisel päeval kohtasime partisane…”

      „Partisanid tulid päeval ratsahobustega külasse. Tirisid külavanema ja tema poja majast välja. Peksid neid raudvarbadega vastu pead, kuni nad maha kukkusid. Maas tehti ots peale. Mina istusin akna all. Nägin kõike pealt… Partisanide hulgas oli minu vanem vend… Kui ta meie majja tuli ja tahtis mind kallistada: „Õekene!” – hakkasin ma karjuma: „Ära tule ligemale! Ära tule! Sa oled mõrtsukas!”. Ja pärast jäin tummaks. Kuu aega ei rääkinud. Vend sai surma… Aga mis oleks olnud, kui ta oleks ellu jäänud? Ja koju tagasi tulnud…”

      „Hommikul panid karistussalklased meie küla põlema… Pääsesid ainult need inimesed, kes jooksid metsa. Joosti ilma milletagi, tühjade kätega, isegi leiba ei võetud kaasa. Ei mune ega pekki. Öösel tädi Nastja, meie naaber, peksis oma tüdrukut, sellepärast et see kogu aeg nuttis. Tädi Nastjaga oli kaasas viis tema last. Juletška, minu sõbranna, oli kõige väetim. Tema oli pidevalt haige… Ja neli poissi, kõik väikesed, ja kõik küsisid ka süüa. Ja tädi Nastja läks hulluks: „Uu-u-u… Uu-u-u…” Ja öösel ma kuulsin… Juletška palus: „Emme, ära mind ära uputa. Ma enam ei tee… Ma enam sult nämmi ei küsi. Enam ei tee…”

      Hommikul keegi enam Juletškat ei näinud…

      Tädi Nastja… Me tulime külla tagasi ahervaremetele… Küla oli maha põlenud. Varsti poos tädi Nastja end oma aias musta õunapuu otsa üles. Rippus hästi madalal. Lapsed seisid tema juures ja küsisid süüa…”

      Vestlusest tsensoriga

      „See on vale! See laimab meie sõdurit, kes vabastas pool Euroopat. Meie partisane. Meie kangelasrahvast. Meil pole vaja teie väikest ajalugu, meil on vaja suurt ajalugu. Võidu ajalugu. Te ei armasta meie kangelasi. Te ei armasta meie suuri ideid. Marxi ja Lenini ideid.”

      „Jah, ma ei armasta suuri ideid. Ma armastan väikest inimest…”

      Sellest, mis ma ise välja viskasin

      „Neljakümne esimene aasta… Me olime piiramisrõngas. Meiega oli politruk Lunin… Ta luges ette käskkirja, et Nõukogude sõdurid vaenlasele ei alistu. Meil, nagu ütles seltsimees Stalin, ei ole vange, vaid on reeturid. Mehed võtsid püstolid… Politruk käskis: „Ärge tehke. Elage, poisid, te olete noored.” Aga enda laskis maha…

      Aga see oli juba neljakümne kolmandal… Nõukogude armee tungis peale. Oldi Valgevenes. Ma mäletan väikest poissi. Ta jooksis meie juurde kuskilt maa alt, keldrist, ja karjus: „Tapke mu ema ära… Tapke ära! Ta armastas sakslast…” Poisi silmad olid hirmust ümmargused. Tema kannul jooksis must vanaeit. Üleni mustas. Jooksis ja lõi risti ette: „Ärge lapsukest kuulake. Lapsukeselt viis jumal mõistuse…”„

      „Mind kutsuti kooli. Minuga rääkis õpetajanna, kes oli tulnud evakuatsioonist:

      „Ma tahan teie poja teise klassi üle viia. Minu klassis on kõige paremad õpilased.”

      „Aga minu pojal on ainult „viied”.”

      „See ei loe. Poiss elas sakslaste all.”

      „Jaa, meil oli raske.”

      „Ma ei räägi sellest. Kõik, kes olid okupeeritud aladel… Neid kahtlustatakse…”

      „Kuidas? Ma ei saa aru…”

      „Ta räägib lastele sakslastest. Ja ta kokutab.”

      „See on tal hirmu pärast. Saksa ohvitser, kes meie korteris elas, peksis teda. Ei olnud rahul, kuidas poiss tal saapaid viksis.”

      „Näete siis… Ise tunnistate üles… Te elasite kõrvuti vaenlasega…”

      „Aga kes laskis selle vaenlase kuni Moskvani välja? Kes jättis meid siia koos meie lastega?”

      Mul tuli hüsteeriahoog…

      Kaks päeva kartsin, et õpetajanna minu peale kaebab. Aga ta jättis mu poja oma klassi…”

      „Päeval me kartsime sakslasi ja politseid, öösel aga partisane. Minult võtsid partisanid viimase lehma, meile jäi paljalt kass. Partisanid olid näljased ja tigedad. Vedisid minu lehma, mina neil järel… Oma kümme kilomeetrit käisin. Palusin kõigest hingest – andke tagasi. Kolm näljast last jäid tarre ahju peale. „Kao ära, tädi!” ähvardasid. „Muidu laseme maha.”

      Katsu sa leida sõjas head inimest…

      Oma läks omale kallale. Kulakute lapsed tulid asumiselt tagasi. Nende vanemad olid hukka saanud, ja nemad teenisid Saksa võimu. Maksid kätte. Üks laskis tares maha vana õpetaja.

      Meie naabri. See oli kunagi tema isa peale kaevanud, isa kulakuks teinud. Oli olnud äge kommunist.

      Sakslased saatsid alguses kolhoosid laiali, andsid inimestele maad. Inimesed said pärast Stalinit hinge tõmmata. Meie maksime obrokit… Korralikult maksime… Aga siis hakati meid põletama. Meid ja meie maju. Loomad aeti ära, aga inimesed pandi põlema.

      Oi, tütreke, mina kardan sõnu. Sõnad on jubedad… Mina pääsesin heaga, kellelegi ei tahtnud kurja. Kõigist oli hale…”

      „Mina läksin armeega kuni Berliinini välja…

      Tulin oma külla tagasi kahe Kuulsuse ordeni ja medalitega. Elasin kolm СКАЧАТЬ