Sõda ei ole naise nägu. Svetlana Aleksijevitš

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirjadest ma lugesin: „Siis ma ei rääkinud teile kõigest, sest oli teine aeg. Me olime harjunud paljust vaikima…”; „Ma ei usaldanud teile kõike. Alles hiljuti ei tohtinud sellest rääkida. Või oli häbi.”; „Ma tean arstide otsust: mul on kohutav diagnoos… Tahan ära rääkida kogu tõe…”.

      Hiljuti tuli aga niisugune kiri: „Meil, vanainimestel, on raske elu… Aga me ei kannata mitte väikeste ja alandavate pensionide pärast. Kõige rohkem haavab see, et meid on peletatud suurest minevikust talumatult väikesesse olevikku. Enam ei kutsu meid keegi koolidesse ega muuseumidesse esinema, enam ei ole meid tarvis. Kui ajalehti lugeda, siis on fašistid aina õilsamad, aga punasõdurid aina õudsemad.”

      Aeg on samuti kodumaa… Aga ma armastan neid endiselt. Ei armasta nende aega, aga neid armastan.

** *

      Kõigest võib saada kirjandus…

      Kõige rohkem pakkus mulle minu arhiivides huvi see märkmik, kuhu ma tähendasin üles need episoodid, mille tsensuur oli maha tõmmanud. Samuti minu vestlused tsensoriga. Sealsamas leidsin leheküljed, mis ma ise olin ära visanud. Minu enesetsensuur, minu enda keeld. Ja minu selgitus, miks ma selle ära olin visanud. Palju nii ühest kui teisest on raamatus juba taastatud, kuid need mõned leheküljed tahan anda eraldi – see on juba dokument. Minu tee.

      Sellest, mille tsensuur välja viskas

      „Ma ärkan praegu öösel üles… Keegi nagu… nutaks siinsamas… Ma olen sõjas…

      Me taganesime… Teisel pool Smolenskit tõi keegi naine mulle oma kleidi, ma jõudsin riided vahetada. Kõndisin üksi… meeste hulgas. Enne olid mul püksid jalas, nüüd on suvekleit. Äkki algas mul see… Naiste värk… Enne õiget aega, see võis olla ärevusest. Läbielamistest, ülekohtust. Kust sa siin midagi leiad? Häbi oli! Küll mul oli häbi! Põõsa all, kraavis, metsas kännu otsas magasime. Meid oli nii palju, et metsas ei olnud kõigile ruumi. Läksime, segaduses, petetud, kedagi enam ei uskunud… Kus on meie lennuvägi, kus on meie tankid? Kõik, mis lendab, roomab ja müriseb, on Saksa oma.

      Niisugusena ma langesin vangi. Viimasel päeval enne vangi langemist said veel mõlemad jalad pihta… Olin pikali ja tegin endale alla… Ei tea, mis väega ma öösel ära metsa roomasin. Partisanid korjasid mu õnnekombel üles…

      Mul on kahju neist, kes seda raamatut loevad, ja neist, kes ei loe…”

      „Ma olin öövalves… Läksin raskelt haavatute palatisse. Seal lamas üks kapten… Arstid olid mind enne valvet hoiatanud, et öösel ta sureb. Ei vea hommikuni välja… Küsisin temalt: „Kuidas on? Kuidas ma saan sind aidata?” Ma ei unusta iial… Ta järsku naeratas, sihuke helge naeratus oli piinatud näol: „Tee kittel eest lahti… Näita mulle oma rinda… Ma ei ole ammu oma naist näinud…” Ma läksin ähmi täis, mind ei olnud ju veel isegi suudeldud. Midagi ma talle ikka vastasin. Jooksin minema ja läksin tunni aja pärast tagasi.

      Ta lamas surnult. Ja see naeratus oli tal näol…”

      „Kertši all… Me sõitsime öösel tule all praamiga. Ninaosa läks põlema… Tuli hakkas mööda tekki edasi minema. Laskemoon lendas õhku… Võimas plahvatus! Nii tugev plahvatus, et praam vajus paremale küljele kreeni ja hakkas uppuma. Aga kallas oli juba lähedal, me saime aru, et kallas oli kuskil siinsamas, ja sõdurid viskusid vette. Kaldal hakkasid täristama kuulipildujad. Karjed, oiged, ropp sõim… Ma ujusin hästi, ma tahtsin kas või ühegi päästa. Kas või ühegi haavatu… See oli ju vesi, mitte maa – haavatud inimene hukkub kohe. Läheb põhja… Ma kuulsin, kuidas kõrval keegi kord tõusis pinnale, siis vajus jälle vee alla. Pinnale – vee alla. Ma tabasin momendi ära, kahmasin tast kinni… Midagi külma ja libedat… Ma mõtlesin, et see on haavatu, kellelt plahvatus on riided seljast ära rebinud. Sest ma ise olin paljas… Pesuväel… Kottpime. Ei näe sõrmegi suhu pista. Ümberringi: „Ää-äh! Ai-ai!” Ja ropp sõim… Jõudsin temaga kuidagi kaldale… Taevas sähvatas just sel hetkel rakett, ja ma nägin, et olin oma seljas kaasa vedanud suure haavatud kala. Kala oli suur, inimese pikkune. Beluuga… Ta oli suremas… Ma vajusin tema kõrvale ja väänasin sihukese kolmekordse roppuse. Hakkasin solvumise pärast nutma… Ja sellepärast, et kõik kannatavad…”

      „Tulime piiramisrõngast välja… Kuhu ka ei kipuks – igal pool olid sakslased. Otsustasime, et hommikul murrame võideldes läbi. Niikuinii saame surma, parem siis juba väärikalt. Lahingus. Meil oli kolm tüdrukut. Nad tulid öösel igaühe juurde, kes jaksas… Kõik muidugi ei olnud võimelised. Närvid, saate isegi aru. Sihuke lugu… Igaüks valmistus surema… Hommikul pääses mõni üksik… Vähe… Vast seitse meest, aga oli viiskümmend, kui mitte rohkem. Sakslased täkkisid kuulipildujatega läbi… Ma meenutan neid tüdrukuid tänutundega. Mitte ühtegi neist ei leidnud ma hommikul elavate hulgast… Rohkem ei ole kunagi kohanud…”

      Vestlusest tsensoriga

      „Kes läheb pärast sihukesi raamatuid sõdima? Te alandate naist primitiivse naturalismiga. Naist-kangelast. Võtate ära tema aupaiste. Teete temast tavalise naise. Emase. Aga naised on meil pühad.”

      „Meie kangelaslikkus on steriilne, see ei taha arvestada ei füsioloogiaga ega bioloogiaga. See pole usutav. Aga proovile polnud pandud mitte ainult vaim, vaid ka keha. Materiaalne kest.”

      „Kust teile tulevad niisugused mõtted? Võõrad mõtted. Ebanõukogulikud mõtted. Te irvitate nende üle, kes on vennashaudades. Te olete liiga palju Remarque’i lugenud… Meil remarkism läbi ei lähe. Nõukogude naine ei ole loom…”

** *

      „Keegi oli meid reetnud… Sakslased olid teada saanud, kus on partisanisalga peatuspaik. Nad piirasid metsa ja juurdepääsuteed igalt poolt ümber. Me peitsime ennast metsikutes tihnikutes, meid päästsid sood, kuhu karistussalklased oma jalga ei tõstnud. Õõtssoo. See neelas päästmatult nii tehnika kui inimesed. Mitu päeva, nädalate kaupa olime me kaelani vees. Meiega oli radist, ta oli hiljuti sünnitanud. Laps on näljane… Tahab rinda… Aga ema on ise näljane, piima ei ole, ja laps nutab. Karistussalklased on siinsamas… Koertega… Kui koerad kuulevad, oleme kõik hukas. Kogu rühm, oma kolmkümmend inimest… On teile arusaadav?

      Komandör võttis vastu otsuse…

      Keegi ei julgenud emale käsku edasi öelda, aga ta aimas ise. Laskis kompsu lapsega vette ja hoidis seal kaua… Laps enam ei karjunud… Mitte üks piuks… Aga meie ei saanud enam silma vaadata. Ei emale ega üksteisele…”

      „Me võtsime vange, tõime nad salka… Neid ei lastud maha, see oleks olnud neile liiga kerge surm, me torkasime nad surnuks nagu sead, püssivarrastega, lõikasime tükkideks. Ma käisin seda vaatamas… Ootasin! Kaua ootasin seda momenti, kuni neil hakkavad silmad valust lõhkema… Silmaterad…

      Mida teie sellest teate?! Nemad põletasid minu ema ja väikesed õed lõkkes keset küla…”

      „Ma ei mäleta sõjas ei kasse ega koeri, ma mäletan rotte. Suuri… Kollakas-siniste silmadega… Neid oli tohutu palju. Kui ma pärast haavata saamist olin paranenud, siis saadeti mind tagasi minu väeossa. Väeosa oli kaevikutes Stalingradi all. Komandör andis käsu: „Viige ta tüdrukute muldonni.” Ma läksin muldonni ja kõigepealt imestasin, et seal ei olnud mingeid asju. Tühjad okaspuuokstest asemed, ja kõik. Mind ei olnud hoiatatud. Ma jätsin oma seljakoti muldonni ja läksin välja, kui poole tunni pärast tagasi tulin, siis ma seljakotti ei leidnud. Mitte jälgegi asjadest, ei kammi ega pliiatsit. Tuli välja, et rotid olid kõik silmapilk kinni pistnud…

      Hommikul aga näidati mulle raskelt haavatute ära näritud käsi…

      Ka СКАЧАТЬ