e-armastus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on vaid päevast päeva ja aastast aastasse korduv rutiin, sellest sai mees aru.

      Ah, eks otsigu endale mõni meelelahutus, et omapead hakkama saada, sisendas kuskilt esile karanud rahustav mõte. Kui ollakse juba nii kaua koos elatud, olekski veider kahekesi käsikäes istuda ja sellest vapustavat hingevärinat tunda. Kõik siin elus areneb, muutub ja paraku ka vananeb, sinna pole midagi parata; tunded nürinevad, igapäevane askeldamine tõrjub need lihtsalt välja. Teineteisele silma vaatamise ajad on möödas, ükskõik kui kahju sellest ka ei oleks… mõtles mees ja süvenes jälle arvutisse.

      Pärast seda tüli piiril mõtetevahetust hakkas Atko mõte siiski vahel ka nende ühisele eluteele tagasi ekslema. Mehele näis, et põletavat armastust, nagu romaanides kujutatakse, nende vahel ei ole olnudki. Isegi enne abiellumist oskasid nad oma tundeid kindlalt vaos hoida ja armunute juures tavaliste lolluste tegemisest hoiduda. Vastastikune külgetõmme, mida armastuseks nimetatakse, kindlasti oli, aga eriliselt kirglikuks see vist ei paisunudki – küllap sellepärast, et kumbki neist pead ei kaotanud ja mõlemad oskasid eelseisvat kooselu kõigepealt reaalsest küljest näha.

      Ka käis nende vajadus voodikallistuste järele kuidagi omaette liini pidi nagu söömine või habemeajamine, mida paratamatult peab aeg-ajalt tegema. Seks jäi mõistuse kontrolli alla, seda nõudis teadmine, et inimkonna taastootmise ürgse juhuslikkuse on tsivilisatsioon ammugi valjastanud. Ja abielus olles olid Atko ja Karmen kahte järeltulijat küllaldaseks pidanud, kuigi eesti rahva iibe nigel seisukord oleks enamat nõudnud. Paraku sündisid Argo ja Virgo uuenenud Eesti Vabariigi esimestel aastatel, mil tunti ühiskonna ümberkorraldamiste tõttu puudust nii tööst, toidust kui ka toasoojast ning pere hinges hoidmiseks pidi eriti leidlik olema ja rohkesti vaeva nägema. Hiljem, kui elu pikkamisi paremaks muutus, hakkasid nad juba tuleviku kindlustamise poole püüdlema ning perekonna suurendamisest enam juttu ei tehtud.

      Firmat IAS, kus Atko Salundi projektijuhina töötas, võis kahtlemata meesteettevõtteks nimetada, sest kolmekümne kuue mehe kohta töötas seal kontorilaudade taga ainult kuus naist: kaks sekretäri ja neli raamatupidajat, keda mehed omavahel numbri-netideks hüüdsid. Tehnika sügavuste vastu on läbi aegade vaid vähesed naised tõelist pühendumust tundnud ning selle firma müügiinseneride-projekteerijate hulka polnud neist kandideerinud mitte ühtegi.

      „Ongi hea, vähem lobisemist, rahulikum töötada,” oli Atko arvanud, kui meesteringis juttu tuli, et igas osakonnas võiks ikka üks silmarõõmuke olla. Atko Salundi mäletas liigagi hästi aegu, mil ta oli töötanud ühes ruumis kalkeerijatega, kes joonistest koopiaid tegid – nende noorepoolsete naishingede töö ei nõudnud erilist mõttetegevust ja jututeemasid neil juba jätkus. Õnneks olid selleks tööks nüüd arvutid ja printerid, mis lobisemise asemel vaid vaikselt surisesid ja sahisesid.

      „Nojah, aga üks kena noorikuke võiks meie toas ikka olla, hoiaks dokumendid korras ja ajaks linna peal asju kui vaja… Ja ega ta meiega lobisema ei tikuks,” väitis kõhetu ja vibalik Mikk Saarend vastu. Vaidlemine oli tema suurim kirg ja Mikk oligi igasugustes mõttevahetustes endale põhimõttelise oponendi osa võtnud; tema oskas igale väitele kohe vastuväite leida. Isegi siis, kui teised temaga lõpuks nõusse jäid, oli Mikk kohe valmis tõestama esialgsele hoopis vastupidist, temale oli peaasi, et vaidlus tekiks. Ta oli alati valmis oma väiteid ka siis kirglikult kaitsma, kui tegemist oli ilmse ebatõega, kuid oskas seejuures kõiki teravusi heasoovliku huumoriga polsterdada ja tema peale polnudki võimalik solvuda. Osakonnas teadsid kõik, et tegelikult poleks Mikk suutnud kärbselegi kurja teha, ta oli selleks lihtsalt liiga heatahtlik inimene.

      „Üksik naine sureks meie osakonnas igavuse kätte ära! Meie siin muudkui istume ja nohiseme, kellelgi pole aega temast väljagi teha,” arvas Atko, aga ootamatu mõttevälgatus viis kohe Karmeni juurde – oma naine ongi kodus niisugusesse üksikusse seisu sattunud!

      „Härrased, ärge unustage, et siin firmas määrab töökohad meretagune mees Matti Roponen!” torkas omaette nurgas istuv Rain Lember. Tema tegi harva suu lahti ja vahetevahel tekkivatesse üldistesse aruteludesse ei sekkunud. Soomlane Matti Roponen oli juba viis aastat ülemaailmse firma IAS Eesti filiaali juhatanud, selle ajaga ka kohaliku keele kuigivõrd suhu saanud ja tema teadmata ei juhtunud selles kolmekorruselises majas mitte midagi.

      Töölaudade taga puhkes niisuguseid kõiki haaravaid mõttevahetusi siiski harva, aga muidugi ei sarnanenud firma IAS ka kloostriga, kus vaid tõsimeeli töötatakse ja palvetatakse. Elu tahtis elamist ja pakilised päevauudised vajasid ülerääkimist, kuid need jutud aeti peamiselt kohvipauside ajal. Niisuguse paaritunniliste vahedega ja iseenesest meeldiva kohvitamise kombe oli tööandja Soomest kaasa toonud. Küllap oli sealpool ammu taibatud, et võimalus regulaarselt lõõgastuda ja mõtteid vahepeal mujale juhtida tuleb põhitööle ainult kasuks. Enamasti arutati nendel puhkepausidel põletavaid päevauudiseid, aga põigati mõnikord ka klatšimaigulistele kohalikele teemadele.

      „Marikal on uus kallim! Ilmselt jõukas kutt – täna hommikul tõi plika viimase mudeli Volvoga tööle,” võttis Rene Tukkum, hiljaaegu ülikooli lõpetanud noor ja vallaline insener, jututeema üles. Pikajuukseline ja süütute lambasilmadega Marika oli juhataja sekretär, kellele Rene oli edutult üritanud külge lüüa; see aga märgiti teiste poolt kohemaid ära.

      „Tähendab, et sina võid nüüd temast lõplikult suu puhtaks pühkida!” tähendas Mikk Saarend. „Sa mõtle vaid – sinul ju ei ole talle viimase mudeli Volvot pakkuda.”

      „Eks ma hoidsingi viimasel ajal madalat profiili – Matti hakkas mulle juba viltu vaatama, Marika on ikkagi tema sekretär ja silmarõõm,” oli Rene muiates nõus ja lisas siis rõhutatud paatosega: „Eks ma pidin ülemuse ees karjääri huvides taanduma.”

      Kas ja kui palju niisugustes aasimistes tõeteri leidus, seda ei teadnud täpselt keegi, kerge vastastikune nokkimine käis lihtsalt selle rutiinse töö juurde. Ülemuse, soomepäraselt toimitusjohtaja Matti Roponeni kohta ei olnud kellelgi midagi halba öelda, mees oli kõigiti tasakaalukas ja seni polnud kellegi peale häält tõstnud. Ehtsoomlasliku olemisega neljakümneaastase mehe pere elas endiselt Helsingis ja Matti sõitis pea igal nädalavahetusel üle mere koju. Ometi pani mehe niisugune eluviis nii mõnegi arvama, et küllap tal ka siinpool lahte keegi on – täisjõus mees vajab naise seltsi ikkagi tihedamini kui kord nädalas.

      „Asi nüüd, mille üle arutada,” oli Atko tõrjuvalt ühmanud, kui sellel teemal juttu tehti. „Igaüks teab ise, kuidas elab.”

      „Ja-jah… Sina justkui oleksid juba ära unustanud, et naise kallistamine on ikka üks äraütlemata mõnus asi,” oli Mikk Saarend kohemaid valmis aasima.

      „Mina ka ei kujuta ette, et Matti siin terve nädala paastu peab…” toetas Mikku ka Jüri Suurlepp, kes muidu oma arvamustega esile ei tikkunud. Noore naisemehena oli ta nii mõndagi uut avastanud ja pidas end nüüd perekonnaküsimustes teadjaks nagu esmaavastajad ikka.

      „Aga Jürike, sa vaid mõtle, kuidas niisugune enesetalitsemine inimest distsiplineerib ja iseloomu karastab!” pöördus Mikk sedamaid tema poole. „Ega Matti muidu nii rahulik ja mõõdukas ei oleks, aga tema on endale kõik rangelt tähtsusjärjekorda pannud! Naised on seal viimasel kohal, see on kindel. Ja pea meeles – ülemusest peab eeskuju võtma!”

      Atko muigas, aga rohkem mõttevahetust sel teemal ei arendatud. Meeste omavahelised jutud on üldse teistmoodi, tavaliselt puudub neis naistele omane, sageli kadedusemaiguline klatšiv alatoon ja alateadlik tahe mõnda sookaaslast halvustada, et sellega ennast paremana näidata. Meestevahelistes juttudes räägitakse konkreetsetest naistest harva ja oma abikaasast pea mitte kunagi, isegi mitte siis, kui too juhtub tõeline tulehark olema; vähegi arukas mees jätab selle enda teada. Ükski endast lugupidav mees ei alandu oma naist tagaselja kiruma, vaid kannatab ka suurt hingevalu vaikides. Üldse häbenevad mehed oma tunnetest teistele rääkida ja tõenäoliselt johtub see alateadlikust hirmust СКАЧАТЬ