e-armastus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja Mikk Saarend luges kõigepealt läbi naljanurga, et sealt mõni mahlakam anekdoot ilmekalt teistele ette kanda, olles ise alati valmis selle üle esimesena itsitama.

      Siiski juhtus harva, et mobiiltelefon kellegi taskus häälitsema ei hakanud ja meest tagasi töölaua taha ei kutsunud – iga klienti oli vaja arvestada ja mis tahes telefonikõne võis tuua enneolematult soodsa pakkumise nii firmale kui ka neile, kes tellimusega tegelema hakkasid Nii laguneski istujate ring enamasti enne, kui kohv otsa sai, ja enamasti siirduti pooleni joodud kohvitassidega jälle oma arvutite taha.

      5

      Septembri lõpuks oli koolitöö, mis Karmen Salundile pärast pikka suvevaheaega alati omajagu vaheldust tõi – klass oli vahetunud, õpilased uued ning kõikide iseloomu oli vaja tundma õppida ja meelde jätta –, jällegi igapäevarutiini voolusängi vajunud, muutunud lihtsalt kohustuseks. Pealegi kummitas Karmenit endiselt see tundmatu rahutus, mis naise enesetunde veelgi ebakindlamaks muutis.

      „Evika tegi õigesti, et ametit vahetas… Temale pakub töö vähemalt mingit vaheldust, ta suhtleb erinevate inimestega, aga minul on kogu aeg üks ja seesama! Võta aga jälle uued mudilased ja hakka neile tähti õpetama. Vead nad kolmanda klassini välja ning alustad jälle otsast peale…” Mõnel tülpimushetkel niiviisi mõeldes tundis Karmen isegi omamoodi kadedust, aga kohe sosistas mingi rahustav hääl: kooli koristajad teevad veelgi rutiinsemat tööd, nühivad päevast päeva klassiruumide ja koridoride põrandaid, see on ju veelgi tüütum, aga nemad ei nurise. Kas mina olen siis nendest viletsam? Ei ole, mina olen õpetaja, keda kunagi maa soolaks nimetati. Ikkagi intelligent! püüdis ta enesekriitiliselt muiata, tundmata sellest ometi rahuldust. Karmenit hakkas üha enam kummitama tunne, nagu oleks ta oma teed kõndides mingi seina või müürini jõudmas, mis enam edasiminekut ei võimalda. Ning nõudis päris suurt tahtepingutust endale sisendada, et katki pole midagi, kõik need tunded käivad inimese normaalse vananemise juurde.

      Niisugused enesetunde upitamise seansid hakkasid Karmen Salundil aina tihedamini korduma, sest nende mõju jäi lühiajaliseks. Nimetu rahutus oli varsti tagasi ja sisendas, et tervisega on midagi pahasti – päris kindlasti on tegemist mõne hingehaigusega, millele arstiteadus on ammugi üsna hirmutava nime andnud.

      „Ma peaksin…” Mõte oli sedavõrd ehmatav, et naine ei julgenudki seda korraga sõnastada, aga jätkas ennast vapraks sundides siiski. „Ma peaksin ikkagi psühhiaatri juurde minema… Kuidagi niiviisi vaikselt, eraviisil, et sellest keegi teada ei saa! Miks mul ometi ei ole ühtegi tuttavat, kes mõnda niisugust hingetohtrit tunneb?”

      Karmen lasi mõttel ringi käia, tuletas meelde kõik kunagised kooliõed ja kolleegid, aga tema teada polnud ühelgi neist mõni sugulane meditsiini õppinud, psühhiaatriast hoopiski rääkimata.

      Või võtta julgus kokku ja minna tavalises korras – panna end järjekorda, mis eriarstide puhul võib vahel olla mitme kuu pikkune … Ei, see oleks peaaegu võrdne avalikustamisega, et õpetaja Karmen Salundil on vaimsed häired! Kuigi räägitakse, et tänapäeval vajavad paljud psühhiaatrite abi, on see ikkagi väga diskreetne teema, eriti kooliõpetaja puhul, otsustas naine ja jättis mõtte sinnapaika.

      Psüühikal on inimese tasakaalus hoidmisel oluline osa, aga õnneks ei ole eriti palju neid, kes üldse sellele mõtlevad. Tugeva iseloomuga inimesed suudavad oma mõttetegevust juhtida ja tekkivad hirmud maandada, aga Karmeni katsed ennast vaimujõuga rahulikuks sundida panid ta kummalisse sundseisu, mis andis hoopis vastupidise tulemuse. Niisugune enesetöötlemine ähvardas naise mõnikord täiesti paanikasse ajada, tekitas kummalise hirmu, et tema olukorras enam väljapääsu ei olegi. Varem oli aidanud mõtteid mujale juhtida huvitav raamat, aga viimasel ajal oli naine ehmatusega avastanud, et lehekülge pöörates ei mäleta ta äsjaloetust midagi, mõtted olid kogu aeg omapead ringi tormanud.

      Arvuti taga istuda ja ajakirjandusportaalides surfata oli huvitavam, sest seal vaheldusid teemad kiiresti. Pealegi nõudis arvutihiire ja – nuppude käsitsemine omaette tähelepanu, kõiki liigutusi tuli mõttega jälgida. Internet pakkus kõike võimalikku – seal sai tunda mitmesuguseid avastamisrõõme, aga leidus ka ootamatusi, mis mõnikord vägagi räigeks osutusid. Kord juhtus ta süütult ahvatleva reklaami soovitusi järgides pornomaailma, mis lausa lõputuna tundus; nähtu šokeeris naist hetkega sedavõrd, et ta tahtmatult tardus ekraanil toimuvat jälgima, siis aga tundis taltsutamatut soovi toolilt püsti karata ja niisugusest räigest maailmast ülepeakaela põgeneda. Naine sattus nähtust paanikasse, vajutas huupi klahvidele, aga portaali väljalülitamise asemel tekkisid ekraanile vaid üha uued ja uued liikuvad pildid… Lõpuks ei osanudki ta sellest pornodžunglist teisiti väljuda kui arvuti pistikut seinakontaktist välja tõmmates.

      Jah, internet oli tõesti kahe teraga mõõk. Teadmine, et siinsamas, tema veel teismelise poja toas leidub aparaat, mis muu hulgas lausa kubiseb kõikvõimalikust pornograafiast, muutus Karmenile täiesti vastuvõtmatuks, see tundus lausa vägistamiskatsena. Ning mõte, et nagunii on Virgo kas tahtmata või – jumal hoidku! – tahtlikult sinna džunglisse sattunud, ajas Karmeni veelgi rohkem närvi.

      Pärast seda hakkas Karmen Salundi arvutit vältima, ja kui Evika talle järjekordselt helistas, ei suutnud naine oma nördimust varjata.

      „See on õudus, mida kõike seal näha võib! Ma… ma viskaks selle neetud arvuti koos internetiga otsemaid aknast alla!”

      „Oota-oota! Kas sa mõtled pornot või? Aga kes sul käsib seda vahtida?”

      „Kes käsib… Jumal küll, kui ma mõtlen, et äkki ka Virgo vaatab seda jubedust, siis ma jookseks metsa! Kuidas küll niisugust asja lubatakse!”

      „See kõik on äri, kullake! Ja suurt tulu toov ülemaailmne äri, mille vastu ei ole midagi teha,” jäi Evika lausa šokeerivalt ükskõikseks.

      „Sa räägid, nagu see sulle meeldiks!”

      „Ei, ma ei ütle, et meeldib, aga… Mõnikord tekib momente, kus on hea ennast ergutada, ja siis mõjub see stimuleerivalt! Sa ju tead, et ma elan üksikus põlves ja eks minulgi on omad vajadused,” nentis sõbranna.

      „Õudus… Tuleb välja, et ma tunnen sind juba kakskümmend aastat, aga ei tea siiamaani, kes sa oled,” oigas Karmen.

      „Ja sina räägid nagu tõeline kloostrikasvandik! Müürililleke, kes ei tea elust midagi, ise üle kahekümne aasta abielus olnud ja kaks poega saanud… Kas sina polegi voodielust rõõmu tundnud?”

      Sellele küsimusele poleks olnudki vaja vastata, vestluse toon oli vastastikku nii teravaks läinud, et võinuks kõne lihtsalt katkestada. Aga õige hetk läks mööda, küsimus oli liiga konkreetselt esitatud ja pani Karmeni mõtlema. Valetada ta ei tahtnud, õiget vastust aga ei suutnud leida.

      „Ma… ma ei ole seda kunagi tähtsaks pidanud…”

      „Kas sa kommisöömist pead tähtsaks? Kui head kommi pakutakse?” küsis Evika aimatava muigega hääles.

      „Tähtsaks ei pea! Liigsed kalorid teevad paksuks!”

      „Aga vahel on küll hea võtta, eks? Ja selle teise asjaga on samamoodi, et saab ka ilma läbi, aga keegi ei keela seda nautida. Mismoodi ja kui palju, see on igaühe enda asi,” seletas Evika õpetlikult ja muutis siis tooni. „Kas sa oled oma meilboksi vaadanud?”

      „Misasja? Mis pagana boksist sa räägid?”

      „Taevas hoidku, ma ju tegin sulle meilboksi, kui sinu juures käisin! Oled sa seda üldse lahti teinud? Internetis, noh!”

      „Ee… ei ole. Mul pole seda meeldegi tulnud,” ütles Karmen, aga tundis selle СКАЧАТЬ