e-armastus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      „Mis jama see on, kolmekümne ringis? Me oleme sinuga ju viiekümnesed!” Karmen oli hämmingus, aga sõbranna muigas teadjalt.

      „Ma ütlesin sulle, et see on mäng! Mehed on ainult noorematest naistest huvitatud ja esitavad ka ennast samamoodi noorematena, sõnumitest ei saa ju keegi aru, kes need on kirjutanud. Kui sa teatad, et oled viiekümnene, siis nad lihtsalt ei tee väljagi või läkitavad su otsesõnu kuradile ja kogu moos! Ja kui nad sulle oma pildi saadavad, siis üheksal juhul kümnest ei ole see selle kuti pilt, vaid mõne noorema või ilusama oma. Kontrollida seda ju ei saa! Vaid harva juhtub, et mõni neist tõsist tutvust soovib.”

      „Mina küll ei taha niisugust pettusemängu kaasa teha! Mina olen eluaeg püüdnud aus inimene olla ja selleks ma ka jään!” raius Karmen nüüd juba tigedalt. Mõelda vaid – Evika tahab teda petiseks muuta!

      „Eks sa ise otsustad! Aga aadressi ma teen sulle igaks juhuks valmis, ütle üks ilus naisterahva nimi!”

      „Ilus nimi… Noh, olgu – Armanda!” ütles Karmen tigedalt.

      „Ära lollita, selle peale ei tule ühtki huvilist! Ma panen parem ise… näiteks Lolita! Sobib?” pakkus Evika.

      „Ei sobi, see on nagu mõni… prostituut! Pane lihtsalt Mari!” läks Karmen pooltahtmatult mänguga kaasa.

      „Olgu, aga natuke ilusam: Marileen! Ja sinu aadress saab olema…” Evika keskendus klahvistiku klõbistamisele, manas vahepeal ekraanile mingeid tabeleid, kuhu tuli linnukesi tippida, ja ütles lõpuks rahulolevalt: „Valmis sain! Sinu isiklik aadress on nüüd…”

      3

      Kaarel Raus oli Sinimetsale väikesed katsepõllud rajanud, et seal erinevatele viljasortidele optimaalne väetamisviis leida. Ühe katselapi rukis oli sel aastal tõesti hästi kasvanud ja pea iga päev seisatas Kaarli maastur just selle põllulapi ääres. Agronoom astus autost välja, kummardus ja lasi tuules hõljuvatel viljapeadel oma nägu silitada; see oli omaette rituaal, seletamatu mõnu niiviisi oma töö tagajärge nautida. Oli ju tema see, kes Saarvaldile uutest põhjamaistest rukkisortidest rääkis ja käis seejärel Soomest seemet toomas. Nüüd, pärast rukki õitsemist, uuris Kaarel juba täiskasvus vilja hoolega, et tekkinud muutusi märgata ja olulist kirja panna. Praegugi võttis ta taskuraamatu ja kirjutas:

      18. juuli. Kõrs on tüve poolt veel rohekas, aga hakkab järjest enam valkjaks pleekima. Lamandumisjälgi ei ole, kuigi eile käis tugev äikesehoog koos rahega üle. Mõned murdunud viljapead on ilmselt rahe tagajärg…

      Põldudel oli küps suvi kätte jõudnud. Suviti on Eestimaal nii sooja kui ka jahedat, nii äikest, vihma kui ka rahetki – ja kõiki neid ilmastikunähtusi võis aina sagedamini Kaarli abieluski kohata. Elu Sinimetsal oli mehe arvates ootamatult kiiresti kulgenud, tütar Irja jõudnud juba kaheaastaseks saada ja see vanus pidi nende ellu ka põhilise muutuse tooma – sügisel läheb lasteaeda ja Senta pääseb lõpuks ometi tööle. Maale kolides oli naine leppinud, et peab hakkama kohalikus koolis inglise keelt õpetama, siis aga tuli rasedus ja lapsepuhkus ning sellest enam ei räägitudki. Ainult Kaarel oli see, kes teema vahetevahel üles võttis – mitte kohustavalt ega meeldetuletavalt, vaid muu jutu sees.

      „Ega see õpetajaamet mulle ei istu, aga mis teha…” oli naine niisuguse jutu peale vastumeelselt vihjanud, kuni Kaarel kord tüdinult ütles:

      „Milles küsimus – kui sa õpetajaks ei taha, mine Saarvaldi juurde ja küsi ennast lauta loomatalitajaks! See ehk istub sulle paremini.”

      Sellest ütlemisest tõusis nende vahel järjekordne abielutüli, milles Senta esimest korda ütles välja, et kahetseb.

      „Ma olin loll, et sinuga abiellusin! Sinul on maamatsi hing ja selleks sa ka jääd!”

      Kust naine niisuguse muigamapanevalt arhailise nimetuse võttis, jäigi Kaarlile arusaamatuks, sest selle peale ei osanud mees isegi solvuda. Maa ja linn olid viimaste aastakümnete jooksul endiselt maaks ja linnaks jäänud, aga olustikuliselt üksteisele mõõtmatult palju lähenenud; omal ajal, kui niisugune ütlus sündis, erines maa- ja linnainimese elu kõikides tahkudes ja ilmselt mõtlesid selle nime välja linlased – Mats oli põline talupoja nimi ja kujunes maameeste üldnimetuseks.

      Suurt pahandust sellest ütlemisest ei sündinudki. Senta oli tookord saanud endasse kogunenud pinge järjekordselt maha laadida, pealegi oli naine ka ise oma ootamatust avameelitsemisest kohkunud, mistõttu leppimine oli seekord kerge tulema. Ja abielupaari puhul pannakse leppimisele punkt alati voodis, see on nagu pitsatijälg, mis tõendab – kõik on jälle korras.

      Kokkuvõttes võiks öelda, et kuigi Kaarel ja Senta mõnikord sõnasõda pidasid, elasid nad üsna tavalist noorte inimeste abielu, kus on nii iseenese kui ka oma partneri juures palju avastada. Kõik noored on ju loomult maailmaavastajad, kes lihtsalt peavad omal nahal kogema kõike, mis ilmas head ja halba leidub, seda muidugi mõistuse poolt ette kirjutatud piire kobades. Noorte abieluinimeste jaoks on kõige raskem endale teadvustada, et abielu toob kaasa kõigepealt vältimatu kohustuse endas just empaatiavõimet arendada – selleks, et elukaaslast üldse mõista saaks. Algul on raske endale teadvustada, et ühise elu nimel peab edaspidi siin-seal järele andma, ilma et sellepärast solvuda või mossitama hakata.

      Kaarel Raus oli veidi pikaldase loomuga ja rahuliku olekuga noor mees, kes tõsise huviga oma agronoomitööd tegi. Põllul toimub kasvukultuuride areng pikkamööda ja seal ei saakski kärsitu iseloomuga inimene midagi põhjapanevat korda saata, sest töö tulemused avanevad alles kuude või isegi aastate möödudes. Aga töö omapära tõttu oli Kaarlil võimalus oma haaret suurendada, uurida nii uusi viljasorte, kohalike muldade viljakust kui ka uudseid väetisi, ning selles abistasid teda raamatud, ringkirjad ja loomulikult ka internet. Peaasi – peremees Eduard Saarvald, kes algul oli oma uue agronoomi tegemisi hoolega silmas pidanud, sest agronoomist ja tema tarkustest olenes ju kogu vilja- ja kartulisaak, oli Kaarli tööga rahul ja hakkas talle üha vabamaid käsi andma, iseendale tunnistades, et tema kui endise administratiivtöötaja teadmised nende otsuste tegemiseni ei küüni.

      Kuna Kaarel Raus oli Sinimetsa suurtalus järjest toekama positsiooni omandanud, loobus Saarvald üle rehkendamast ka agronoomi autosõitude kulusid, kuigi algul oli ta hoolega kirja pannud nii tema auto läbisõidu kui ka bensiinile kulutatud raha. Muidugi ei jäänud Kaarel Rausi isiklikud sõidud selle pärast tegemata, olgu nendeks siis poeskäigud või muud vajalikud asjaajamised, aga Saarvald mainis vaid lühidalt, et jäägu see kulu agronoomile lihtsalt palgalisaks. Ometi ei unustanud peremees kohe ka mainida – vaid sel juhul, kuni need kulud liiga suureks ei lähe, sest talu rahakott on kõhnavõitu. Kui suur on liiga suur kulu, jättis ta targu ütlemata, sest Saarvald oli küllalt elu näinud mees, et teada – korralikud inimesed vastavad usaldusele alati usaldusega.

      Tegelikus elus võib küllaltki harva kohata olukorda, kus töötaja on oma tööga ja tööandjaga rahul, aga Kaarel Rausi kohta võis seda tõesti väita. Võib-olla oli tegemist tema noorusest tuleneva vähese ambitsioonikusega, võib-olla oli mees üldse liialt tagasihoidlik, et endale elus suuri eesmärke püstitada, aga kui seljataga on alles kakskümmend kaheksa eluaastat, näib veel kogu maailm ees lahti olevat ja aega kõrgustesse pürgida küllalt. Tõenäoliselt mängis siin oma osa oskus elu poolt pakutavasse reaalselt suhtuda, aga ka poolalateadlik tunnetus, et kõigepealt on vaja omandada kogemusi ja oskusi, neid katsetada ning valida eesmärgid vastavalt võimetele. Pole ju sugugi vähe neid, kes püüavad ampsata suuremat tükki, kui suhu mahub, ja sellest lämbuvad või pikalt põdema jäävad.

      Kui keegi oleks küsinud Kaarli käest tema isikliku elu kohta, oleks vastus olenenud kõigepealt küsijast. Noore mehe kunagised sõbrad olid kaugele ja peaaegu võõraks jäänud, СКАЧАТЬ