e-armastus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohe selgeks, et sellest tutvusest mingeid tagajärgi ega kohtumisi ei tule. Ja pea meeles: mingeid siduvaid isikuandmeid sa enda kohta teada ei anna! Nii et vali endale ikka poiss-sõber.”

      „Poiss-sõber? Mina, peaaegu viiekümneaastane naine, ja poiss-sõber?”

      „Ah, niimoodi räägitakse! Mõni mees jääb seitsmekümneselt ka poisiks.”

      „Aga ikkagi – mismoodi on võimalik täiesti anonüümseks jääda?”

      „Väga lihtsalt – sa ei kirjuta talle endast ja oma tuttavatest, isegi mitte oma linnast ja tänavast midagi niisugust, mille järgi ta saaks hakata sinu jälgi ajama. Esined vale nime ja vale netiaadressi all! Pimesi usaldada ei saa kedagi, mõni sell võib pärast sihukese pahanduse kaela keerata, et oigad – kättemaksuks, et sa ennast temale näole ei anna.”

      „See on ikka üks kahtlane värk…” Karmen vangutas pead. „Ise tunnistad, et pealegi ohtlik! Niisugustest asjadest on parem eemale hoida, muidu ei tea, mis pärast tuleb,” arvas Karmen.

      „Väike risk teebki asja põnevaks! Ja tegelikult on ikka hirmus huvitav leida maailmas häid ja toredaid inimesi. Saad mitme niisugusega tuttavaks, ühega räägid ühest, teisega teisest… Juba ette tead, kellega millisel teemal lobiseda saab.”

      „Lobiseda? Sa räägid siis häälega või? Mina sain aru, et kirjutad!”

      Evika heitis sõbrannale veidi pahura pilgu.

      „Häälega rääkida saab ainult nendega, keda sa isiklikult tunned või kes kuskil väga kaugel elavad, võõrastes riikides! Sest inimese hääl on nagu ID-kaart, mille järgi sind ära tuntakse. Kirjutada on kindlam, vähemalt alguses. Kirjutate vastastikku onlainis, arutate maast ja ilmast, kõigest, mis teid huvitab… Küll sa näed, et see on põnev!”

      „Ei tea… Ja üldse – mul on paar korda internetti avades tulnud ette imelik kuulutus: kas tahad tutvuda? Ja all kohe ainuke vastusklahv: jah! Justkui see kohustakski sinna vajutama, aga minule tundub see täitsa ahistamisena! Lausa ahvatletakse tutvusi otsima ja abielu rikkuma, nagu peakski nii normaalne olema,” arvas Karmen.

      „Öeldakse, et iga inimene näeb asju oma rikutuse tasemel – ju siis isegi sinul on sihuke mõte pähe tulnud,” muigas Evika, aga tõsines kohe. „Sa oled lihtsalt vanamoodne, muud midagi! See kõik on ju vaid mäng, mis ei kohusta millekski, saad aru? Sina mängid ja sinuga mängitakse, sul on alati võimalik valida sobiv mängupartner ja kui vana tüütavaks muutub, siis lõpetad ära ja otsid uue. Mitte nii nagu abielus, et oled ühe mehe küljes kinni, internetis on sul neid uusi tuhandete viisi võtta!”

      „Ma ei saa aru, kuidas saab anonüümseks jääda? Minu internetiaadress on tal ju teada, ta hakkab pärast jumal teab missuguseid teateid saatma ja kodus kõik näevad, mis ma olen teinud!”

      Evika muigas teadvalt.

      „Nii avalikult muidugi ei saa! Sa teed endale oma isikliku salajase netiaadressi ja oma postkasti, ilma sinu paroolita sinna keegi sisse ei pääse! Mitte keegi, ei sinu poisid ega mees ei saagi teada, et sul on oma privaatne meiliaadress. Kui tahad, ma teen selle sulle praegu valmis, see on lihtne! Ainult ühte ei tohi unustada – iga kord pead arvuti mälust kõik oma postkastis käimised ära kustutama, muidu on need teistele näha. Ega sa vist endale isiklikku laptopi ostma ei hakka?”

      „Ära räägi rumalusi! See on suur kulu, ilmaski mitte! Ja kus ma seda peitma hakkaksin, et teised teada ei saa…” Karmen jäi vait taibates, et oli juba peaaegu oma nõusoleku andnud. Kuidas küll juhtus, et ta lubas endale nii kergesti augu pähe rääkida?

      „Näita, kus su arvuti on, ma teen sulle meiliaadressi!” küsis Evika sedavõrd nõudvalt, et Karmen võttis seda peaaegu kohustusena.

      „Oota, ega sellega kiiret ei ole! Võib-olla mõni teine kord,” tõrjus ta.

      „Oh sind jänest! Näita, kus arvuti on, ma proovin, kas saan mõne tuttava kätte. Vähemalt näitan, kui lihtsalt see käib! Mul on üks hispaania kutt, see istub päevad otsa arvutis, temaga saaks mõne sõna vahetada.”

      „Hispaania kutt… Nojah, minul pole niisugusega midagi teha, mina sedavõrd keeli ei oska. Kui üldse, siis mina mõtlen ikka eestlast ja naisterahvast. Et mõne internetisõbranna võiks ju otsida,” tunnistas Karmen, kuigi kuskilt tuli esmapilgul täiesti ehmatav mõte: kui tõesti oleks tegemist anonüümse ja ohutu mänguga, võiks see ka mõni huvitav meeshing olla. Evikal on ehk õigus, et niisugune suhtlemine võib omamoodi huvitavat vaheldust pakkuda?

      „Kus arvuti on – poiste toas, jah?”

      Karmen noogutas, tõusis pisut kõheldes ja kõndis ees kõrvaltuppa, kus pärast Argo asumist Tartusse oli ainuvalitsejaks jäänud Virgo.

      „Erilist korda siin muidugi ei ole…” vabandas pereema kušetil vedelevaid poisi riideid nähes, aga Evika lõi käega.

      „Ära tühja pärast põe…” Ta istus arvuti taha ja lülitas vilunud liigutusega aparaadi sisse. Karmen jälgis võlutult, kuidas sõbranna klaviatuurile vaatamata sellel vajalikud kombinatsioonid klõbistas, samal ajal seletades: „Näe, teil on siin ju kõik vajalikud programmid olemas, mina olen msn-i kasutanud… Või Skype’i, kui mikrofoniga räägin! Vaata nüüd, siia ma tipin poisi aadressi sisse: Enrico…”

      „Ilus nimi sellel sinu poisil,” arvas Karmen.

      „Ega see pole ta õige nimi! Ainult puruloll hakkab oma õige nime all tutvust pidama, see võib ju kohe kella külge minna! Ega sina tema hinge sisse näe, kes ta niisugune on ja mis ta võib sulle lõpuks pähe määrida. Võib-olla mõni kollane ajakirjanik otsib sensatsiooni ja paneb ka sinu nime mängu,” õpetas Evika klahve klõbistades.

      „Sina esined siis ka valenime all?”

      „Muidugi! Kohe näed, mina olen Radamera… Ilus nimi, eks?”

      Evika pingutusest hoolimata Enrico ei vastanud.

      „Täna ei tule onlainist midagi välja, poiss on kodunt jalga lasknud. Aga proovime mõnda kohalikku!”

      Karmen jälgis üle sõbranna õla, kuidas too tippis uue aadressi: rasmusmuhk, ja sinna otsa veel mõned tähed.

      „Imeliku nimega tutvused on sul… ”

      Evika ei vastanud, saatis juba sõnumit.

      Tere Rasmus sokuta minu sõbrannale üks kena meestuttav! Silvi.

      Silvi! Ohoo, taipas Karmen. Rasmusele on ta siis Silvi!

      Läks vaid hetk ja ekraanile tekkis kiri:

      Tere, Kiisu! Kui vana see mees peaks olema? R.

      „Ole nüüd, jäta järele!” raputas Karmen Evikat õlast.

      „Mis sa sosistad, ega tema ju meid ei kuule! Rääkimiseks ja kuulmiseks on teised programmid. Ja teil ei paista siin mikrofonigi olevat.”

      „Ükskõik, aga ma ei taha, Evika!” Karmenile näis, et teda püütakse vägisi mingisse hämarasse loosse sokutada. Evika oli algul Radameraks, nüüd aga juba Silviks muutunud ja üldse… Sõbranna aga lõpetas juba uue rea tippimist.

      Meie oleme temaga üheealised, tähendab sama vana kui sina.

      Ja vastus tuli kohe.

СКАЧАТЬ