London. Edward Rutherfurd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta end väsinuna. Nüüd aga, suutmata oma vangistust kauem taluda, söandas ta lõpuks minna East Cheapile värsket õhku hingama.

      Ilm oli alles soe, kuigi läänes muutus taevas tumepunaseks. Poodnikud turul pakkisid oma kaupu kokku, kui taanlane piki East Cheapi Candlewick Streeti poole lonkis. Kui ta turuplatsi lõppu jõudis, nägi ta Alfredit, kes rahulikult tema poole jalutas.

      Mõlemad mehed pidasid kiiresti aru. Juhul kui neid jälgiti, polnud mõistlik midagi kahtlast teha. Seepärast valmistusid nad teineteisest mööduma vaid viisaka peanoogutusega ja oleksid seda ka teinud, kui nende juurde poleks samal momendil tormanud üks väike kogu ja neid ägedalt varrukast tirinud.

      See oli Osric. Ta oli õnnest põrununa peaaegu tund aega ringi kõndinud. Hilda oli talle koidikul öelnud, et ta peab Barnikelist eemale hoidma, kuid näinud oma kaht sõpra koos, oli vennike nii erutatud, et unustas hetkeks kõik ja jooksis nende juurde, ümmargune nägu õhetav.

      „Oh, isand,” hüüdis ta. „Oh, Alfred. Mul on alles uudis.” Ja kui Alfred peatus ja Barnikel pilgu langetas, pahvatas ta: „Mul on poeg!” Siis naeratas ta neile nii, nagu oleksid nad kõik paradiisi väravate taga.

      Seepeale kogunesid mehed, kes oma kriitilise olukorra tõttu olid Osricu perekonnamured päriselt unustanud, naerdes ümber mehikese ja kaisutasid teda.

      Tol ööl polnud kuud ja paks pilvelaam, mille läänest puhuv tuul taevasse ajas, varjas isegi tähed. Kui paat mööda tumedat jõge libises, andis valgust ainult väike tulekahju, mis oli puhkenud kusagil linna läänepoolsel künkal.

      Pehmelt põntsatas paat Toweri äravoolutunneli suudme juures vastu mudast kallast.

      Osric oli üksi. Tema vastus taanlase hommikusele sõnumile oli olnud lihtne. Kuna Barnikelit jälgiti, jäägu too parem koju. „Ma tulen üksi toime,” ütles ta.

      Ta sidus paadi hoolikalt vaia külge ja kangutas siis võre lahti. Ei võtnud kaua aega, kui ta oli juba tunnelisse vingerdanud. Ettevaatlikult, häirides ainult rotte, roomas mees mööda pimedat käiku Londoni Toweri musta kõhukoopa poole. Vinnanud end köie abil üles, jõudis ta ülemise võreni, tegi selle lukust lahti ja pääses keldrisse.

      Hilda istus oma tugitoolis. Käes oli tal tikkimistöö, kuid tal oli raske sellele keskenduda. Henri oli varahommikul koju tulnud, kuid peale viisaka pärimise isa tervise üle ei rääkinud nad suurt midagi. Kogu päeva ootas naine teadmatuses. Nüüd püüdis ta tikkida, samal ajal kui Henri noorema pojaga malet mängis ja naisele aeg-ajalt külmi eemalseisja pilke heitis.

      Õhtu oli vaikne. Veidi eemal West Cheapi juures oli videvikus puhkenud tulekahju ja levinud mitmele majale. Sellised asjad olid aga Londonis tavalised ja naine polnud sellele rohkem mõelnud.

      Kuid tema süda võpatas, kui Ralph kaks tundi pärast pimeduse saabumist neile külla tuli.

      Nüüdseks oli juba kogu London kuulnud tema hommikustest vägitegudest East Cheapil, kuid kuigi Henrile tegi see nalja ja Hildat ajas ärevile, ei öelnud kumbki midagi. Tegelikult paistis pahur mehike nüüd rohkem mõtlik kui vihane olevat. Noogutanud neile kõigile ja võtnud kruusi veini, istus ta Henri vastas pingile ja põrnitses hulk aega mornilt tulle, enne kui juttu tegi. Kui ta viimaks rääkima hakkas, tundis Hilda, et läheb üle keha külmaks. „Mulle teeb üks asi muret, Henri,” ütles mees.

      „Mis see on?”

      Ralph võttis sõõmu veini ja tõstis siis aeglaselt pilgu. „Keegi nuhk,” sõnas ta vaikselt. „Mulle lähedane inimene.” Hilda tundis, et tema käsi väriseb. „Tead sa,” jätkas Ralph, „ma oleksin täna äärepealt suure saagi saanud. Relvad. Ma olen kindel, et need olid seal.”

      „Võib-olla tegid sa lihtsalt vea.”

      „See on võimalik,” tunnistas Ralph. „Aga tead, mis mu vaist ütleb? Ma arvan, et vandenõulasi hoiatati.”

      „Kes seda tegi?”

      Ralph oli hetke vait. „Keegi, kes minu plaane teadis.” Ta vaatas otse Hilda poole. „Kes seda sinu arust võis teha?”

      Hilda teadis, et oli läinud väga kahvatuks. Ta toetas käed sülle ja vahtis mehele otsa. Kas too teab, või on see lihtsalt süütu küsimus? Või on see jultunud püüe teda õnge võtta? Aga miks peaks Ralph teda kahtlustama? Naine võttis kähku mõttes kõik võimalused läbi. „Mul pole aimugi, Ralph,” ütles ta. Kuid Hildale tundus, et tema hääl värises.

      Nüüd vaatasid nad mõlemad tema poole, Ralph ja Henri. Naine oleks tahtnud püsti tõusta ja nende juurest ära minna, kuid ei söandanud. Kes teab, kaua tema piin oleks kestnud, kui keegi poleks ootamatult vahele seganud.

      See oli Gertha. Tema nägu õhetas õhtusest jalutuskäigust ja ta lausa säras heameelest, kui neid kõiki nägi. Märkamata toas valitsevat pinget, läks ta otseteed Ralphi juurde, suudles teda, hakkas valjult naerma, kui too kohmetult punastas, võttis siis mehe kaelast talismani ja hellitas seda hetkeks oma suurte pihkude vahel.

      „Tulekahju seal väljas paisub suureks,” mainis ta ja Hilda palus Jumalat, et vestlus kalduks sellele. Kuid palvele ei vastatud.

      Gertha pöördus Ralphi poole ja täheldas: „Sa siis ei vahistanud seda punahabet?”

      Ralph uratas: „Juhtus midagi.”

      „Küll sa ta kinni püüad. Eks ju, Hilda? Ta on kaval.”

      Taas märkas Hilda, et nad kõik vaatavad tema poole. Ta põrnitses tuimalt germaani tüdrukut. Kas see oli mingi hirmus lõks? Kas Gertha oli Ralphile juba rääkinud, et Hilda sai tema operatsioonist eelmisel õhtul teada? Või kavatseb ta seda nüüd teha? Selle asemel aga jätkas Gertha tema õuduseks: „Ma nägin teda täna õhtul East Cheapil kahe sõbraga; nad kaisutasid üksteist ja naersid.”

      Ralphi lõug vajus ripakile. „Milliste sõpradega?”

      „See mees, kes teeb soomussärke. Alfred vist? Ja üks väike mees ümmarguse peaga. Ja ilma ninata.” Ta hakkas naerma. „Võib-olla nad arvavad, et sa ei saa neid kätte, aga küll sa saad.” Siis andis ta mehe pealaele suudluse ja teatas rõõmsalt: „Ma lähen nüüd isa juurde,” ning oligi läinud.

      Järgnevas vaikuses ei öelnud keegi sõnagi. Hilda vahtis oma näputööd ja tundis, kuidas ta peas kõik keerleb. Tal polnud aimugi, kuidas sai tüdruk näha mehi koos Osricuga. Mida see peaks tähendama, seda ei julgenud ta mõelda. Viimaks pööras ta pilgu Ralphile.

      Too istus väga vaikselt ja vahtis tulle. Ta paistis olevat Hilda unustanud, kuid tema näolihased liikusid, nagu tunneks ta valu. Kuidas talle see seos kahe silma vahele jäi? Ometi oli see nii ilmne. Barnikel on Alfredi sõber. Alfred on Osricu sõber. Osricu, selle viletsa väikese teoorja oli ta leidnud Toweri keldrist. Toweri keldrist, kus hoitakse relvi. Toweri keldrist, millele Alfred oli lukud teinud.

      Ja äkki ta nägi. Kuidas nad seda teinud olid, ei osanud ta ette kujutada. Ja miks? Kuid nüüd hüüatas ta istmelt hüpates valjult:

      „Kuradid! Ma tean, mida nad on teinud. Ma tean, kuhu relvad on peidetud!”

      „Kuhu?” küsis Henri vaikselt.

      „Towerisse endasse!” karjus Ralph. Ja lisas siis Hilda õuduseks: „Ma lähen kohe sinna.”

      Ning ta tormas majast välja, Henri kannul.

      Hilda jooksis kiiresti. Pimeduses tundus, nagu lendaks ta. СКАЧАТЬ