London. Edward Rutherfurd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tema ega Barnikel osanud arvata, mida teha, kuni taanlane, kellele äkki meenus Osricu leidlikkus, kui nad varem relvi vedasid, viimaks soovitas: „Küsime oma väikeselt puusepalt. Võib-olla on temal mingi hiilgav idee.”

      Kui Osric oli nad tähelepanelikult ära kuulanud ja mõne aja järele mõelnud, tuli ta lagedale sellise ettepanekuga, mis pani vana taanlase õhku ahmima ja mürinal naerma, mispeale ta hüüdis:

      „See on nii pöörane, et ma usun, et läheb korda.”

*

      Toks. Toks. Nii tasa kui võimalik. Väikese haamri ja meisli löögid kajasid suures pimedas keldris. Toks. Toks. Mõnikord hoidis ta hinge kinni, suutmata uskuda, et neid lühikesi teravaid helisid võiksid summutada isegi Toweri paksud müürid.

      Kõpsti, kõrvaldas ta mördi. Kriuksti, eemaldas kivi. Kõik see toimus väikese õlilambi valgel kottpimedas keldris kabeli all. Toks-toks, uuristas Osric nagu toimekas gnoom normannide vägeva kindluse sisemuses.

      Selle idee oli talle andnud varakamber, mida ta oli ehitanud kolm aastat tagasi. „Kabeli sein oli umbes kakskümmend jalga paks,” ütles ta Barnikelile. „Kui seal oli küllalt ruumi varakambri jaoks, siis peaks kabeli all asuva keldri seinas olema sama palju ruumi.” Pärast hoolikat arvutamist ütlesid Barnikel ja Alfred talle, et neil on salarelvade mahutamiseks vaja umbes viis korda kaheksa jala suurust ruumi. Kas poiss võiks selle valmis teha?

      „Mul läheb nädal aega,” vastas Osric.

      Toks-toks. Osric töötas innukalt öö läbi.

      Tal polnud raske öösel tühja Towerisse lipsata. Alfred oli andnud talle keldri uste võtmed. Aga aega oli väga vähe. Niipea kui Ralph hakkab relvi keldrisse tooma, paneb ta ukse juurde vahid välja. Seepärast töötas väike töömees igal ööl, kuni koiduni oli jäänud tund aega, eemaldades ettevaatlikult kive, et tekitada väike avaus, millesse ta võiks roomata, et kaevuda seinatagusesse pehmemasse kiviklibusse.

      Selle klibu pani ta hoolikalt kotti ja vedas kabeli keldrist idapoolsesse kambrisse, sealt ringiga ümber läänepoolse kambri kaevu juurde, viskas sinna sisse ja pöördus siis tagasi. Iga öö lõpul asetas ta kivid seina tagasi ja kinnitas õhukese mördikihiga, lootes, et seda pimedas keldris ei märgata. Pühkinud põranda hoolega puhtaks, lahkus ta seejärel.

      Ja nii jätkas ta ööst öösse. Kuigi poiss näis päevase töö juures mõnikord unisena, ei osanud keegi midagi aimata.

      Ainult üks asi tegi talle muret. „Ma pean nii palju kiviprügi alla kaevu viskama, et kardan selle umbe ajada,” ütles ta taanlasele. Kuid igal ööl, kui ta ämbri alla lasi, jõudis see hõlpsasti veeni ja tuli puhtana üles. Ja nädala lõpuks, nagu ta oli arvestanud, oli keldriseinas väike salakamber, mis oli just nii kõrge, et ta sai seal püsti seista.

      Nüüd jäi talle veel üks ülesanne.

      Viimasel ööl läks ta suurde läänepoolsesse keldrisse. Selle nurgas äravoolukaevu peal oli Alfredi tehtud toekas raudvõre. Et selle all asuvat kaevu saaks puhastada ja parandada, käis võre hingedel lahti ja oli lukuga kinnitatud. Osric avas võre võtme abil, mille Alfred talle oli andnud, ja laskus köie otsas alla. Sisenenud pikka tunnelisse, tõmbus ta kägarasse ja rühkis mööda käiku viiskümmend jardi edasi, kuni jõudis välja jõekaldas oleva väljalaskeavani. Ka see oli jämeda raudvõrega suletud.

      Ta oli valinud õige aja. Oli mõõn ja tunnel oli peaaegu kuiv. Poiss ei kohanud kedagi peale mõne roti. Selle võre jämedate varbade puhul polnud võtmest abi ning seetõttu töötas Osric kogu ülejäänud öö müüritise kallal, kuni kangutas võre lahti. Siis kinnitas ta selle uuesti hoolikalt oma kohale, kuid seekord õhukese mördiga, nii et paari õigesse kohta antud haamrilöögi järel sai selle mõlemalt poolt lahti suruda. Lõpuks pöördus ta keldrisse tagasi, lukustas võre ja lahkus.

      Nüüdsest peale oli tal võimalik pääseda Toweri keldrisse jõe poolt läbi kitsa niiske tunneli.

      „Ralph ei tule selle peale,” ütles ta oma sõpradele. „Lõppude lõpuks, kes tahab minna Toweri keldritesse peale minu ja rottide?”

      Kolme päeva pärast paigutati relvad Towerisse. Kõik läks libedalt ja kolm vankrit liikusid relvastatud valve all erinevatest relvakodadest Toweri poole.

      Kui nad Alfredi juurde tulid, polnud see veel valmis ning mehed läksid ärritunult minema, et hiljem tagasi tulla. Alles päeva lõpul oli Alfred valmis kõiki hoolikalt õlistesse kaltsudesse mähitud relvi vankritele laadima.

      Märganud, et relvi on palju rohkem, kui neile oli öeldud, liikusid vahimehed Alfredi saatel nii kiiresti kui võimalik suure kantsi poole.

      Läks vaja hulka mehi, et kanda raske laadung üles Towerisse ja seal mööda keerdtreppi alla keldrisse, kus relvad seina najale virna laoti. Kui Alfred kamandas läheduses seisva Osricu appi, ei teinud keegi seda märkama. Isegi Ralph, kes jälgis, kuidas relvad kindlusesse saabuvad, ei kahtlustanud midagi. Miks ta pidigi kahtlustama, kui sõjariistad Towerisse viidi?

      Päeva lõpul, kui keldri kaks ust lukku pandi ja esimesele korrusele vahid paigutati, ei märganud keegi, et Osric on kadunud.

      Poiss töötas kogu öö. Seda pidi tegema ettevaatlikult. Kasutades Alfredi kohaletoimetatud tööriistu, kangutas ta kivid lahti, et salakambrisse pääseda. Siis hakkas ta relvi üle viima.

      Alfred oli kõik kavalalt korraldanud. Igas riidesse rullitud pambus oli veel teine, millesse oli mähitud salajane sõjariist. Pärast seda, kui need kõik olid eemaldatud, paistis relvi olevat sama palju nagu varem. Osric võttis mõõgad, odaotsad ja muud relvad ükshaaval välja ja viis peidikusse.

      Kui koiduni jäi kaks tundi, oli ta kõik sinna virna ladunud. Siis pani ta kivid endist viisi seina tagasi ja kinnitas vähese mördiga.

      Pärast seda oli kõik lihtne. Tal tuli ainult äravoolukaevu kohal asetsev võre lukust lahti teha ja sisse ronida. Kätt varbade vahelt läbi sirutades oli lihtne võret enda järel uuesti lukku keerata ja välja jõekaldale ronida, välimine võre avada ja enda taga uuesti paika panna.

      Kuid poiss viivitas veel. Kõigepealt raputas ta seinale tolmu, et niisket mörti varjata. Seejärel vaatas, lamp käes, mitu korda ringi, et kindlaks teha, kas keldrisse ei jää mingit märki tema sealviibimisest. Koit juba lähenes, kui Osric endaga viimaks rahule jäi ja minema võis hakata. Ta oli just poolel teel suurde läänepoolsesse keldrisse, kui kuulis, kuidas raske tammepuust uks trepi alumises otsas tema taga kriuksuga lahti läks.

      Ralph ei saanud magada. Ta oli liiga erutatud. Kuningas ise oli relvaoperatsiooni üle heameelt avaldanud ja nüüd, varasel koidutunnil otsustas mees oma töö üle vaadata.

      Tõrvikut kõrgel pea kohal hoides läks ta alla läänepoolsesse keldrisse, kuhu relvad olid virna laotud. Ta vaatas neid naeratades. Suurepärane partii ja kõik kindlas kohas.

      Siis nägi ta Osricut. Vennike magas seljaga vastu seina toetudes. Mida kuradit tema siin teeb? Ralph langetas leegitseva tõrviku poisi näo lähedale, kuni selle silmad pilkudes lahti läksid. Ja siis Osric naeratas.

      „Tänu jumalale, et te tulite, söör,” lausus ta.

      Paistis, et ta oli eelmisel õhtul siia alla maha jäetud. „Ma tagusin vastu ust ja karjusin,” seletas poiss. „Kuid kedagi ei tulnud. Olen öö läbi siin olnud.”

      Ralph vaatas kahtlustavalt ringi ja otsis ta siis läbi.

      Osric tänas kogu aja Jumalat, СКАЧАТЬ