London. Edward Rutherfurd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õhku ahmima pani. See oli suur punane habe ja leegitsev silmapaar ja tohutu kogu, mis kerkis nüüd isegi Towerit varjates ja tulekahjukumast ümbritsetuna pimedusest, käed üles tõstetud nagu mingil kättemaksval viikingite jumalal, ning viibutas leegitseva taeva taustal oma vägevat sõjakirvest ja lõi selle siis normannile pähe, purustades kolju ja lõhestades isegi ülakeha vööni pooleks.

      Barnikel oli kohale jõudnud.

      Pool tundi hiljem matsid nad Ralphi surnukeha.

      See oli Osricu mõte ja tundus olevat täiesti kohane. Nad lohistasid laiba õliriidesse mähitult keldrisse, kandsid salakambri juurde, kus olid olnud relvad, ja asetasid sinna sisse. Seejärel müüris Osric seinaava jälle hoolikalt kinni ja nad lahkusid mingeid jälgi jätmata ning panid võred enda taga uuesti kinni. Mõte, et normann jääb sinna igaveseks, tegi neile rõõmu.

      Veidi pärast seda juhtis Osric paadi mööda jõge koha poole, kus juba teised käed relvad laiali pidid kandma.

      Barnikel läks samal ajal läbi linna tagasi. Tema maja Kõigi Pühakute kiriku juures oli juba leekides. Ta ei hoolinud sellest. Selle päästmiseks ei saanud midagi teha. Tuli oli nüüd levinud kõikjale, alates Candlewick Streeti kaubalettidest kuni Cornhillini. Kuid selle öö kõige tähendusrikkamast sündmusest sai Barnikel teada, kui kuulis Walbrooki ületades hõiget: „Tuli jõudis Saint Paulini. Kirik variseb kokku.” See pani taanlase korraks naeratama. Sest ta hoidis käes ketiga talismani, mille nad olid rebinud Ralphi purustatud kehalt. Ja nüüd ta teadis, kuhu see panna.

      Üks asi aga jäi tol õhtul mõistatuseks.

      Kui taanlane ja Osric surnukeha ära koristasid, pöördus töömees vanamehe poole. „Muide, kuidas sa selle peale tulid, et nii sobival ajal siia saabuda?” küsis ta.

      Barnikel naeratas. „Ma sain teate. Ja tulin nii kiiresti, kui suutsin. Kui ma Ralphi teel Toweri juurde ei näinud, tulin siia.” Mehe nägu läks naerule. „Ja just õigel ajal.”

      „Aga kes selle teate saatis?” usutles väike mees.

      „Oh, ma saan aru, et see oli õnnelik juhus.” Ta noogutas. „Üks mees tuli. Hilda juurest.”

      See oligi mõistatus.

1097

      See mõistatus lahenes ühel suveõhtul kümme aastat hiljem, kui Hilda istus Saint Pauli kiriku juures asuva maja hallis.

      Oma elule tagasi vaadates arvas naine tavaliselt, et on sellega rahul. Tõepoolest, tuli tunnistada, et viimasel aastakümnel olid asjad üldiselt hästi läinud.

      Osricut polnud enam, kuid Hilda nägi mõnikord tema väikest poega, kes elas nüüd Alfredi peres. Ka Barnikel oli läinud. Kuid Hilda oli selle üle rõõmus. Kuu aega pärast kaheksakümne seitsmenda aasta suurt tulekahju oli taanlast tabanud Billingsgate’i sadamasillal äge südameatakk ning ta kukkus mürtsatades sellest elust teispoolsusesse. Aasta hiljem toimus Kentis ja Londonis oodatud ülestõus ja suruti täielikult maha. „Tänu jumalale, et ta seal ei olnud ja end narriks ei teinud,” pomises naine sageli.

      Ja nüüd oli ka vana Silversleeves läinud. Kaks kuud tagasi ühel niiskel aprilliõhtul oli Silversleevesi kotta saabunud üks kaupmees, kaasas kirjalik sõnum vanamehele. Tund aega hiljem läks teener isanda juurde ja leidis tolle jäigana tugitoolist, nagu loeks ta ikka veel enda ees laual olevat sõnumit. Ainult et ta oli juba surnud.

      Saint Pauli kanoonik maeti suurte auavaldustega Saint Lawrence Silversleevesi kirikusse. Kolm päeva hiljem asusid nad Henriga tema majja ja järgnevatel nädalatel oli Hildagi üllatunud, avastades, kui suure päranduse äi neile jättis.

      Oli olnud rahulik aeg, sest Rufus valitses nüüd kindlal käel. Hiljuti ehitas ta endale Westminsterisse suure koja, millest sai sobiv kaaslane Usutunnistaja Abbeyle. Parajasti tugevdas ta Ludgate’i kõrval asuvat kindlust. Ning kui Hilda oma maja õues pilgu tõstis, nägi ta sellel kohal, kus saksi Saint Paul tol saatuslikul ööl maha põles, suurt normanni katedraali, mida ehitati massiivsena kivist ja mis pidi peagi ilmestama kogu linna siluetti, nagu Tower ilmestas jõge.

      Kuid alati, kui naine silmitses Saint Pauli kirikut ja meenutas suurt tulekahju, pidi ta juurdlema ühe mõistatuste üle.

      Ralphile kuulunud talisman oli leitud katedraali söestunud varemetest. Aga mida ta seal oli teinud? Ja kelle olid need salapärased käed, mis teda tol ööl tervelt kaks tundi kinni hoidsid, kuni ta sama ootamatult Walbrooki lähedal lahti lasti ja ta nägi, kuidas pool Londonit maha põles? Naine polnud senini suutnud neid kaht mõistatust lahendada ega lootnudki enam sellega hakkama saada.

      Nüüd, kui nende lapsed olid täiskasvanud, juhtus sageli, et Hilda oli oma abikaasaga õhtuti üksi ning neil oli juba ammu kujunenud harjumus teineteisest mitte välja teha, mistõttu nad võisid end teise seltskonnas üsna mugavalt tunda.

      Hilda tegi vaikselt oma näputööd, Henri istus isa malelaua taga ja mängis iseendaga.

      Tol õhtul oli Hilda aga ärritunud. Põhjus selleks peitus tema arust majas.

      Ta oli tundnud end selles sünges kivist kojas alati ebamugavalt. Ta tahtis välja minna või otsida endale mõne eraldatuma ja loomulähedasema nurga. Süüdistades kõiges selles oma abikaasat, silmitses ta teda aeg-ajalt sallimatul ilmel.

      Pärast seda, kui Henri oli teinud malelaual umbes kakskümmend käiku, pöördus ta naise vihaseid pilke tajudes tema poole ja lausus: „Sa peaksid püüdma oma mõtteid varjata.”

      „Sul pole aimugi, mis mul mõttes on,” salvas naine näputööd jätkates vastuseks ja lisas siis pärast paari nõelapistet: „Sa ei tea minust üldse midagi.”

      Henri jätkas oma malemängu ja tema nägu lõi muigele. „Sa oleksid väga üllatunud, kui teaksid, palju ma sinust tean,” vastas ta.

      „Ja mida siis?” nähvas Hilda.

      Mees ei lausunud mõne hetke midagi. Siis ütles ta väga vaikselt: „Seda, et sa olid Barnikeli armuke. Ja aitasid tal reetmist toime panna.”

      Pool minutit valitses kivises ruumis vaikus, mida katkestasid ainult malenuppude vaiksed klõpsatused.

      „Mida sa sellega silmas pead?”

      Henri ei tõstnud pilku malelaualt. „Kas mäletad seda suure tulekahju ööd? Olen kindel, et mäletad. Eelmise öö veetsid sa Barnikeliga.”

      Naine ahmis õhku. „Kuidas sa tead?”

      „Ma lasin sind jälitada,” lausus mees leebelt. „Ma olin sind juba aastaid jälitada lasknud.”

      „Miks?” Hilda tundis äkki, et tal on väga külm.

      Henri kehitas õlgu. „Sellepärast, et sa oled minu naine,” vastas ta, nagu oleks sellega kõik öeldud.

      Hilda mõtted läksid tagasi tulekahjuõhtule. Ta kortsutas kulmu. „Tol ööl haaras keegi minust kinni …”

      „Muidugi.” Mees naeratas. „Ma aimasin, et sa jooksed Barnikeli juurde. See oli aga liiga riskantne. Sind oleks võidud vahistada.” Ta vaikis viivu. „Muide, kõik tuli välja suurepäraselt. Paremini poleks sa saanud seda korraldada.”

      „Ma ei saa aru.”

      „See poleks olnud hea, kui Ralph oleks abiellunud.”

      „Ralph? Ta suri Saint Pauli juures.”

СКАЧАТЬ