London. Edward Rutherfurd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õde oleks äärepealt surma saanud. Kas sa tead seda?” Poiss vaatas haledalt maha. Ta teadis, et tuleb pahandus. „Sa oleksid võinud ta tappa, kui lasid tal üksi sinna üles minna. Kas sa mõistad, mida sa tegid?”

      „Jah, ema.” Muidugi ta mõistis. Kuid selle asemel et temaga tõreleda, tõi Cartimandua kuuldavale sügava meeleheitliku oige. Poiss polnud sellist häält veel kunagi kuulnud ning vaatas kohkunult ema poole. Too paistis olevat ta peaaegu unustanud. Ta raputas pead ja haaras samal ajal väikesest tüdrukust kõvasti kinni.

      „Sa ei mõista. Sa ei tea üldse midagi.” Siis keeras ta kanna pealt ringi, tõi kuuldavale karje, mis oli nagu looma ulgumine, ning läks nende juurest ära, võttes suuna küla poole. Ei Segovax ega Branwen teadnud, mida sellest arvata.

      Kohutav kokkulepe oli sõlmitud siis, kui ülik suure pealiku Cassivelaunuse juurest oli esimest korda sel kevadel tulnud jõe kaitset kavandama. Võib-olla polekski see mõte naisele pähe tulnud, kui ülik poleks teinud küla naiste kohta üht juhuslikku märkust, kui ta meeste relvi üle vaatas.

      „Kui roomlased siia koolme juurde tulevad, tuleb teid kõiki jõge mööda ülespoole viia.” Mustahabemelisele väepealikule ei meeldinud, et naised lahingu läheduses viibivad. Tema arust võisid nad jalgu jääda ja oma mehi häirida.

      Kuid sellest märkusest piisas, et Cartimanduat mõtlema panna, ning see andis talle inspiratsiooni. Tol õhtul, kui ta nägi ülikut üksi lõkke ääres, söandas ta tema juurde minna.

      „Ütle mulle, isand,” küsis ta, „kui me ülesjõge läheme, kas meile siis vahimees ka kaasa antakse?”

      Mees kehitas õlgu. „Küllap vist. Miks sa seda küsid?”

      „Kõik siinsed inimesed usaldavad minu abikaasat,” väitis naine. „Ma arvan, et tema oleks parim mees meid saatma.”

      Ülik tõstis pilgu. „Sind ka, eks ju?”

      „Jah,” sõnas Cartimandua vaikselt. Ta nägi, kuidas mees endamisi naeratab nagu inimene, kellel on võim ja kes on kuulnud igasuguseid pakkumisi.

      „Ja mis mind seda arvama võiks panna?” küsis ta leebelt ning silmitses tumenevat vett.

      Naine vahtis tema poole. Ta teadis oma võlusid.

      „Ükskõik, mis sa soovid,” vastas ta.

      Mees oli mõne aja vait. Nagu enamik väepealikuid, ei vaevunud temagi neid naisi kokku lugema, kes end temale pakkunud olid. Mõned võttis ta vastu, teisi mitte. Kuid kui ta nüüd oma valiku tegi, oli see naisele üllatuseks.

      „See kenade juustega väike tüdruk, keda ma õhtupoolikul sinu kõrval märkasin. Kas ta on sinu oma?”

      Cartimandua noogutas.

      Ning mõne hetke pärast oligi ta väikese Branweni ära andnud.

      Nii on kõige parem. Ta oli endale seda juba tuhat korda öelnud. Branwen jääb muidugi väepealikule. Tegelikult saab temast ori. Mees võib ta ära müüa või teha temaga, mida tahab. Kuid sellise tüdruku saatus ei saa olla halb. Ta hakkab elama suure Cassivelaunuse hoovkonnas; kui ta väepealikule meeldib, võib too talle vabaduse anda; tüdruk võib isegi hea abielu sõlmida. Selliseid asju juhtub. Parem ikka, kui jääda ootama siia külla, kus kõik on nii igav, arutles Cartimandua. Kui tüdruk suudab õppida oma tujusid valitsema, oleks see talle suurepärane võimalus.

      Ning vastutasuks ei pea tema abikaasa võitlema hirmuäratavate roomlastega, vaid tuleb koos temaga ülesjõge ohutusse paika.

      „Te kõik lähete ülesjõge,” sõnas väepealik järsult. „Suve lõpul annad sa tüdruku mulle üle.” Vahepeal polnud naisel vaja muud teha, kui kokkulepet abikaasa eest varjata. Sest ta teadis, et too ei jääks iialgi nõusse, aga kui asi kord tehtud on, on juba liiga hilja. Lubadusest peeti keldi maailmas kinni.

      Polnud siis ime, et sellest päevast saadik, kui hunt pidi tüdruku peaaegu tapma, hoidis Cartimandua last kogu aeg enda kõrval.

      Julius Caesarist polnud ikka veel mingeid teateid.

      „Võib-olla ta ei tulegi,” lausus Segovaxi isa rõõmsalt.

      Segovaxile olid need suvepäevad õnnelikud. Kuigi ema oli endiselt veidralt sünges meeleolus ning hoidis vaest Branweni kogu aeg enda kõrval, veetis isa hea meelega Segovaxiga aega. Ta oli hundi ühe käpa poisile andnud ja too kandis seda kaelas nagu amuletti. Näis, et isa tahab talle iga päev õpetada uusi oskusi jahipidamise või puunikerdamise või ilmaennustamise alal. Ning siis, kesksuvel, teatas ta äkki poisi üllatuseks ja rõõmuks: „Homme viin ma su mere äärde.”

      Jõel oli kasutusel mitut liiki paate. Tavaliselt kasutas isa kalda ääres võrke sisse lastes või aeg-ajalt jõge ületades lihtsat tammetüvest õõnestatud venet. Muidugi olid olemas ka parved. Külapoisid olid eelmisel suvel omalegi parve teinud ning nüüd ankurdasid nad selle keset jõge ning kasutasid seda poodiumina, millelt jõe helkivatesse voogudesse hüpata. Leidus ka väikseid punutud vitstest ja nahast kaluripaate ning mõnikord oli Segovax näinud ülemjooksult tulevaid kaupmehi, kes sõitsid pikkades, kõrgete parrastega paatides, mille ehitamise peale saarel elavad keldid ka meistrid olid. Kuid sellise reisi tarbeks oli külas üks eriti kohane alus. Isa hooldas seda ja hoidis katte all. Ja kui poisil oligi veel pisuke kahtlus, kas kauaoodatud retk tõesti teoks saab, siis hajus see lõplikult, kui isa talle ütles: „Me peaksime jõel proovisõidu tegema. Sest me võtame punutud paadi.”

      Punutud paadi! See koosnes madalast kiilust ja kergest puust ribidest. Kuid too õrn raamistik oli aluse kere ainus tugevast materjalist osa. Raam polnud kaetud mitte puidu, vaid tiheda pajuvitstest punutud kattega. Ning et kere vettpidavaks muuta, tõmmati selle peale nahad. Meretagused kaupmehed olid juba ammu imetlenud keltide punutisi. See oli saare au ja uhkus.

      Kuigi ainult kakskümmend jalga pikk, oli punutud paadil veel üks iseärasus. Tema keskel paiknes taakidega kinnitatud lühike mast, millele sai tõsta õhukesest nahast purje. Mast ei olnud midagi rohkemat kui väike toorelt maharaiutud puutüvi, mis oli hoolikalt välja valitud, et ta liiga raske ei oleks, ning mille tippu olid jäetud harud purjenööride jaoks. Oli meeldiv komme jätta mastitippu ka mõned lehtedega võsud, nii et väike punutud paat näis olevat nagu vee peal ujuv elav puu või põõsas.

      Alus oli muidugi primitiivne, kuid ka märkimisväärselt otstarbekohane. Küllalt kerge, et teda ühest kohast teise kanda; painduv, kuid tugev; ning hoolimata oma väikesest süvisest üsna stabiilne, nii et võis vajaduse korral ka merele minna. Jõel liikus ta aerude ja tõusuhoovuste abil, kuid tema väike puri oli kasulik lisajõuallikas, mis oli oma kerguse juures piisav jõevoolust jagusaamiseks, kui tuul tagantpoolt puhus. Ankruks oli raske kivi, mis oli asetatud puust puuri nagu vähikorvi.

      Nad vaatasid väikese aluse hoolikalt üle, asetasid masti paika ning proovisid paati pärastlõunal mitu tundi jõel. Lõpuks tõdes isa naeratades: „Ta on täiesti korras.”

      Tõus saabus järgmisel päeval veidi enne koitu, ning nii kui valgeks läks, tõukasid isa ja poeg punutud paadi maasäärelt lahti ja mõõnavool kandis neid mitu tundi allavoolu. Õnneks puhus läänest veel kerge tuul, nii et nad võisid heisata oma väikese nahast purje ning kasutades tüürimiseks laia aeru, istuda ja vaadata, kuidas kallas mööda libiseb.

      Kui nad jõevoolus eemaldusid, keeras Segovax end ringi ja nägi, et ema seisab maasääre tipul ning jälgib kahvatu näoga nende lahkumist. Poiss lehvitas, kuid ema ei lehvitanud vastu.

      Pärast Londinost ei muutunud jõgi veel laiemaks СКАЧАТЬ