London. Edward Rutherfurd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lastega mängisid nendel tulikate, nurmenukkude ja priimulatega ülepuistatud aasadel. Aga kõige soodsam oli väike poolsaar kalastamiseks.

      Jõgi oli lai, madal ja selge veega. Tema vood kihasid mitut liiki kaladest. Rohkesti oli hõrnast ja eriti lõhet. Maasäär oli suurepärane koht, kust võrke sillerdavasse vette lasta. Poisid aga seiklesid soistel kallastel, kus teatud kohtades oli kerge angerjaid lõksu püüda.

      „Need, kes siin elavad,” rääkis isa Segovaxile, „ei näe kunagi nälga. Jões leidub alati midagi.” Mõnikord, kui nad olid võrgud sisse lasknud, istusid nad jõepervel ja silmitsesid vastaskaldal asuvat kaht küngast. Ja nähes, kuidas vesi iga päev tõusu ajal jõesuudmest ülespoole voolab, kõrgseisu ajal peatub ning siis jälle tagasi mere poole taandub, mainis isa rahulolevalt: „Näed sa. Jõgi hingab.”

      Segovaxile meeldis isaga koos olla. Ta tahtis nii kangesti õppida ning isa õpetas teda rõõmuga. Juba viie aasta vanuselt teadis poiss täpselt, kuidas ümberkaudsetesse metsadesse püüniseid üles seada. Seitsmeselt oskas ta juba lähedastest soodest toodud roost hütile katuse peale panna. Peale võrkude sisselaskmise võis ta seista liikumatult madalas vees ning kala osavalt terava kepi otsa torgata. Ta teadis palju lugusid rohkearvuliste keldi jumalate kohta ning võis mitme põlvkonna kaupa üles lugeda mitte ainult oma perekonna, vaid ka saare suurte pealike esivanemad. Hiljuti oli ta selgeks saanud ka tähtsamad seosed abielude, päritolude ja lojaalsusvannete ulatuslikul võrgustikul, mis ühendasid sõpruse või vaenuga keltide saare üht hõimu teisega, üht pealikut teisega, külasid ja perekondi. „Sest need,” seletas isa, „on asjad, mida mees peab teadma.”

      Neile asjadele oli isa viimastel aastatel hakanud lisama uusi oskusi. Ta tegi poisile oda. Mitte lihtsalt terava otsaga kepi kalapüügiks, vaid kerge varre ja metallist otsaga korraliku oda. „Kui sa tahad ühel päeval jahimeheks ja sõdalaseks saada,” ütles ta naeratades, „pead kõigepealt seda kasutama õppima. Kuid ole sellega ettevaatlik,” lisas ta hoiatavalt.

      Vaevalt möödus mõni päev, kui poiss välja ei läinud ja selle väikese odaga märki ei visanud. Peagi võis ta tabada viskeulatuses igat puud. Ei läinud palju aega, kui ta hakkas otsima uusi raskemaid sihtmärke. Ta sihtis jäneseid, kuid harilikult edutult. Ükskord tabati ta koos väikese Branweniga, kes hoidis kohusetundlikult märklauda kepi otsas, samal ajal kui poiss selle pihta oda heitis. Isegi lahkeloomuline isa pahandas temaga sellepärast kurjalt.

      Isa oli väga tark. Ning siis, kui Segovax oli veidi vanemaks saanud, hakkas ta märkama veel muudki. Kuigi isa oli sitke, polnud ta oma kitsa näo, üsna korrapäratu pruuni habeme ja küürus seljaga kehaliselt nii tugev nagu mõni teine mees. Kuid iga ühise töö juures püüdis ta alati teha sama palju kui teisedki. Sageli nägi ta pärast tunde kestnud rassimist välja kahvatu ja kurnatud ning Segovax märkas, et ema silmitseb teda ärevalt. Teinekord aga, kui rahvas istus suveõhtutel tule ümber, õllest ja mõdust uimane, oli isa see, kes laulis neile nende rahva luulelises keeles häälel, mis oli vaikne, kuid nii kõhna keha kohta üllatavalt sügav, tinistades ise mõnikord lihtsat keldi kannelt. Sellistel puhkudel kadus kurnatus ning tema nägu võttis nõiduslikult kirka ilme.

      Ning seepärast Segovax, kuigi ainult üheksa-aastane, mitte ainult ei armastanud ja jumaldanud isa, vaid teadis oma südames – nagu tema emagi –, et peab teda ka kaitsma.

      Oli ainult üks asi, millest isa oli poisi tema arust ilma jätnud.

      „Millal sa viid mu allajõge kuni suudmeni?” küsis ta iga paari kuu tagant. Isa vastas alati: „Ühel päeval. Kui mul nii kiire ei ole.”

      Segovax ei olnud kunagi merd näinud.

      „Sa ütled alati, et viid, kuid ei vii kunagi,” kaebas ta ning mõnikord mossitas veidi.

      Ainuke vari, mis mõnikord neile päikselistele päevadele langes, oli ema sünge meeleolu. Ta oli alati olnud muutliku loomuga ja seepärast ei muretsenud ei Segovax ega tema väike õde sellepärast suurt. Kuid poisile paistis, et hiljuti oli ema iseloom muutunud raskemini seletatavaks kui tavaliselt. Mõnikord tõreles ta temaga või Branweniga ilma mingi põhjuseta, siis haaras äkki väikesest tüdrukust kinni ja surus ta kõvasti enda vastu ning saatis seejärel sama kiiresti jälle minema. Ükskord, kui ta oli neile mõlemale mingi pahateo pärast laksu andnud, puhkes ta nutma. Ja kui isa kohal viibis, nägi poiss, et ema vaatleb meest kahvatu näoga, jälgides peaaegu vihaselt iga tema liigutust.

      Kui kevadest sai suvi, ei saabunud Caesari liikumistest enam mingeid teateid. Kui ka leegionid ikka veel mere taga kogunesid, ei tulnud keegi jõge pidi külakesse neile sellest rääkima. Ning siis, kui poiss isalt küsis: „Kui roomlased tulevad, kas sa arvad, et nad siis siia ka jõuavad?”, vastas isa alati vaikselt: „Jah.” Ning lisas siis ohates: „Ma arvan, et kindlasti.” Selleks oli väga lihtne põhjus.

      Koolmekoht. See asus selle saare juures, kus elas druiid. Mõõna ajal võis inimene sealt jalgsi lõunakaldale minna, nii et vesi ulatus talle ainult rinnani.

      „Muidugi,” lisas isa, „on kaugemal ülemjooksul ka teisi koolmeid.” Kuid kui jõesuudmest ülespoole tulla, oli see esimene koht, kus jõge sai ohutult ületada. Üle saare ulatuvatelt suurtelt kriidiseljandikelt mööda iidseid teeradu alla laskudes olid rändurid mäletamatutest aegadest saadik siia meeldivasse paika jõudnud. Kui see roomlaste Caesar maabub lõunas ja soovib rünnata jõesuudme taga asuvaid Cassivelaunuse avaraid maid, toob kõige lihtsam tee teda selle koolme juurde.

      „Varsti peab ta siia jõudma,” sõnas poiss endamisi. Ning nii ta ootas, kuni möödus terve kuu. Ja siis veel üks.

      Varasuvel toimus vahejuhtum, mille järel, nagu Segovaxile tundus, muutus ema käitumine kummaliseks.

      See oli alanud täiesti süütult ühest lapsikust tülist. Poiss oli väikese Branweniga jalutama läinud. Käsikäes läksid nad üle lõunakalda aasade ning nende taga olevat nõlva pidi metsaserva poole. Mõne aja mängisid nad seal koos ning siis hakkas Segovax, nagu tavaliselt ikka, odaviskamist harjutama. Ja siis palus tüdruk midagi.

      See oli üsna tühine asi. Poiss oli lubanud, et tüdruk tohib heita tema oda. Ei midagi rohkemat. Kuid nüüd ta keeldus, mäletamata pärast enam, kas sellepärast, et pidas õde alles liiga väikeseks, või tahtis ta teda lihtsalt kiusata.

      „Sa lubasid,” protesteeris tüdruk.

      „Võib-olla küll. Aga ma muutsin meelt.”

      „Sa ei või.”

      „Võin küll.”

      Väike Branwen oma tillukese atleetliku kehaga ja kiirgavate siniste silmadega; tema, kes üritaks ronida isegi selliste puude otsa, mille ees ka Segovax kõhklema lööks; Branwen oma iseloomuga, millest isegi vanemad jagu ei saanud!

      „Ei!” Tüdruk trampis jalgu. Tema nägu hakkas punaseks minema. „See ei ole aus. Sa lubasid. Anna oda mulle!” Ja ta püüdis oda haarata. Kuid poiss võttis selle kärmelt teise kätte.

      „Ei, Branwen. Sa oled minu väike õde ja pead tegema, mis ma ütlen.”

      „Ei pea!” Tüdruk karjus need sõnad kogu oma kopsude jõuga, nägu oli tal nüüd lillakaspruun ja pisarad voolasid ojadena. Ta üritas uuesti oda haarata, viibutas siis väikest rusikat ja lõi vennale kõigest jõust vastu jalga. „Ma vihkan sind!” Ta pidi raevust peaaegu lämbuma.

      „Ei vihka sa midagi.”

      „Jah, vihkan!” kriiskas ta. Siis püüdis venda jalaga lüüa, kuid too hoidis teda eemale. Tüdruk hammustas Segovaxi kätt, ning enne kui too ta kätte sai, jooksis mööda nõlva üles puude vahele ja kadus.

СКАЧАТЬ