London. Edward Rutherfurd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maha kruusa, mis täitis vete loodud jõesängid.

      Kõigil oma pealetungidel kattis jää suure Euraasia mandri loodepoolse poolsaare ainult osaliselt. Viimane piir, kuhu jääväli ulatus, oli pika V-kujulise kriidioru põhjapoolne serv. Kuid kui jää pool miljonit aastat tagasi nii kaugele tungis, oli sellel üks tähelepanuväärne tagajärg.

      Tol ajal voolas poolsaare keskelt ida poole suur jõgi ja möödus kriidiorust veidi põhja poolt. Kui pealetungiv jää selle teed hakkas takistama, otsisid tõkestatud külmad jõevood teist läbipääsu ning murdsid kiltkivimassiivist umbes nelikümmend miili läänes läbi pika kriidirinnaku ühes selle nõrgas kohas, moodustades kitsa mäekuru, mida tänapäeval tuntakse Goringi lõhe nime all, ning voolasid edasi itta mööda V-kujulise oru keskkohta, mis oli nagu nende vastuvõtmiseks loodud.

      Sel viisil sündiski jõgi.

      Kunagi neil hilistel jää tuleku ja mineku aegadel tuli ka inimene. See aeg ei ole täpselt teada. Pärast seda, kui jõgi läbi Goringi lõhe murdis, kulus veel hulk aega, enne kui neandertallane välja ilmus. Inimene sellisena, nagu meie teda tunneme, kujunes välja alles viimasel jääajal, veidi rohkem kui sada tuhat aastat tagasi. Umbes sel ajal, kui jääväli taandus, jõudis ta orgu.

      Siis viimaks, vähem kui kümme tuhat aastat tagasi, sulas arktiline jäämüts ja selle veed muutsid poolsaare idapoolse tasandiku sooks. Lõigates läbi suure J-kujulise kriidiseljandiku, voolasid nad poolsaare ja mandri vahelt kitsasse kanalisse, suundudes läände Atlandi ookeani poole.

      Nõnda muutus väike poolsaar saareks, olles nagu Noa laev pärast veeuputust küll vaba, kuid igaveseks ankrus suure mandri lähedal, mille osa ta varem oli olnud. Läände jäi Atlandi ookean, itta Põhjameri, lõunaserva, kus kõrge kriidirannik silmitses üle vee asuvat mandrit, kitsas Inglise kanal. Ja nii, ümbritsetuna neist põhjamaistest meredest, saigi alguse Britannia saar.

      Suur V-kujuline kriidiorg aga ei viinud enam idapoolsele tasandikule, vaid ulatus mereni. Tema pikk lehter moodustas jõesuudme. Selle idaservas pöördusid kriidiseljandikud põhja poole, jättes endast itta ulatusliku maa-ala, mida kattis madal mets ja soo. Lõunasse jäi umbes seitsmekümne miili pikkune poolsaar, millel asusid kõrged kriidiseljandikud ja viljakad orud ja mis moodustas saare kagutipu.

      Jõesuudmel oli üks eriline omadus. Kui tõusuvesi sinna sisse tungis, ei peatanud see mitte ainult väljavoolu, vaid pani jõe hoopis vastupidi voolama, nii et tõusu ajal tungis merevesi jõesuudme kitsenevasse lehtrisse ja jõudis üsna kaugele ülesvoolu, tõstes veetaset jões suurel määral; kui saabus mõõn, voolas vesi kiiresti orust välja. Selle tulemuseks oli jõe alamjooksul tugev tõus ja mõõn, mille alumise ja ülemise piiri vahele jäi üle kümne jala. See protsess jätkus veel mitu miili ülesjõge.

      Saare eraldumise ajal olid inimesed juba kohal ning järgneval aastatuhandel tuli neid üle kitsa, kuid ohtliku mere veel juurde. Sel ajal algas tegelik ajalugu.

54 eKr

      Viiskümmend neli aastat enne Kristuse sündi seisis kahesajapäine rahvahulk külma tähise kevadöö lõppedes poolringis jõekaldal ja ootas koitu.

      Pahaendeliste teadete saabumisest oli möödunud kümme päeva.

      Nende ees veepiiril seisis väiksem, viiest inimesest koosnev rühm. Vaiksed ja liikumatud oma pikkades hallides rüüdes, võis neid pidada püstiaetud kivideks. Need olid druiidid ja nad pidid kohe läbi viima tseremoonia, mis, nagu loodeti, päästab saare ja nende maailma.

      Jõekaldale kogunenud rahva seas oli kolm inimest, kellest igaühel, hoolimata eelseisvast ohust tulenevatest lootustest või hirmudest, mis neil ka olla võisid, oli oma isiklik ja kohutav saladus.

      Üks neist oli poiss, teine naine ja kolmas väga vana mees.

      Jõe ääres oli palju pühi paiku. Kuid kusagil ei viibinud suure jõe vaim nii selgelt kohal nagu selles vaikses paigas.

      Siin said meri ja jõgi kokku. Allavoolu läbis üha laienev veevool suuri lookeid tehes lageda soise ala, kuni lõppes umbes kümne miili kaugusel idas pika jõesuudmega ja jõudis välja külma Põhjamerre. Ülesvoolu lookles jõgi veetlevalt sõbralike metsade ja lopsakate tasaste aasade vahel. Kuid siin, kahe suure looke vahel, asus kõige kaunim kahe ja poole miili pikkune jõeosa, kus vesi voolas majesteetliku kaarena itta.

      Oli tõus. Kõrge veeseisu ajal, kui jõesuudmesse tungiv meri vee vastupidi voolama pani, oli jõgi tuhat jardi lai, mõõna ajal aga ainult kolmsada. Lõunakaldal, kus asusid väikesed soised saared, ulatus kaugele veevoolu üksik kruusane maasäär, mis vee madalseisu ajal moodustas poolsaare ja tõusu ajal muutus saareks. Selle maasääre tipus seisiski nüüd väike rahvahulk. Nende vastas põhjapoolsel kaldal asus paik, mis tollal oli asustamata ja kandis nime Londinos.

      Londinos. Isegi nüüd koiduvalgel oli too iidne paik üle vee selgesti nähtav. Seal oli kaks lamedate tippudega kruusast küngast, mis kerkisid kõrvuti umbes kaheksakümmend jalga üle veepinna. Kahe künka vahel jooksis väike oja. Vasakul, lääne pool, moodustas üks suurem jõeke põhjakaldal laia abaja.

      Küngastest idas oli kunagi olnud väike kants, mille madalat valli, mis nüüd oli lage, võis kasutada vaatepostiks, kust jälgida jõesuudme poolt lähenevaid aluseid. Läänepoolset küngast kasutasid mõnikord druiidid, kui nad härgi ohverdasid.

      Ja see oligi kõik. Üks mahajäetud asundus. Üks püha paik. Hõimude keskused asusid põhjas ja lõunas. Need hõimud, kelle üle valitses suur pealik Cassivelaunus, elasid jõesuudme kohal idapoolsetel maa-aladel. Cantii hõim pikal poolsaarel suudmest lõunas oli andnud sellele piirkonnale juba nimeks Kent. Jõgi oli nende vahel piiriks, Londinos aga nagu eikellegimaa.

      Selle nime päritolu oli segane. Mõned ütlesid, et seal olla elanud mees nimega Londinos; teised oletasid, et see tähistab väikest kantsi idapoolsel künkal. Kuid keegi ei teadnud täpselt. Kuidagi oli too paik viimasel aastatuhandel selle nime saanud.

      Suudme poolt puhus piki jõge külm tuul. Oli tunda muda ja veetaimede teravat lõhna. Hele koidutäht ülal hakkas tuhmuma ning selge taevas tõmbus kahvatusiniseks.

      Poiss värises. Ta oli juba tund aega seisnud ja tal oli külm. Nagu enamik sealseid inimesi, kandis ta seljas lihtsat villast tuunikat, mis ulatus kandadeni ning oli pihal nahkvööga kinnitatud. Poisi kõrval seisis tema ema, laps süles, ja väike õde Branwen, kellel ta käest kinni hoidis. Sest sellistel puhkudel oli tema ülesandeks tüdruku järele vaadata.

      Ta oli elav ja vapper väike jõnglane, tumedate juuste ning siniste silmadega nagu enamik keldi rahvast. Tema nimi oli Segovax ja ta oli üheksa-aastane. Lähemal vaatlemisel oleks aga tema välimuses ilmsiks tulnud kaks ebatavalist joont. Otsmikul kasvas tal hele juukselokk, nagu oleks keegi tupsutanud sinna pintsliga valget värvi. Selliseid sünnimärke võis leida paljudes perekondades, kes elasid jõeäärsetes külakestes. „Sul pole põhjust muretseda,” ütles ema talle. „Paljud naised arvavad, et see on sul õnne märk.”

      Teine iseärasus oli palju veidram. Kui poiss sõrmed laiali ajas, võis näha, et nende vahel on kuni esimese sõrmelülini ulatuv õhuke nahk nagu pardi jalal. Ka see oli pärilik, kuigi ei avaldunud igas põlvkonnas. Paistis nii, et kunagi kaugel ürgsel ajal oli mingi kalalik geen kangekaelselt keeldunud oma veega seotud iseloomu täielikult muutmast ja säilitanud niisiis selle jäänuki. Tõepoolest, oma suurte silmadega näo ja väikese soonilise kehaga tuletas poiss ehk meelde konnakullest või mõnda muud tillukest veeolendit, kes oli pärit lõpmatult pikkade ajastute tagant.

      Ka tema vanaisal oli see nähtus avaldunud. „Aga nad lõikasid ülearuse naha ära, kui ta väike oli,” oli Segovaxi isa oma naisele öelnud. Ent mõte noast oli naisele vastumeelne ning СКАЧАТЬ