London. Edward Rutherfurd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ soiku ja keeras siis kagusse. Väike puri laperdas, kui kalur paadi ümber pööras ja see tasapisi tagasi liikuma hakkas.

      Segovax ohkas. Talle tundus, et ükski päev tema elus ei saa enam nii tore olla kui see, kus ta on isaga kahekesi punutud paadis ja meri paistab. Veepind muutus tasapisi siledaks. Pärastlõunane päike oli soe. Poiss tundis, et on üsna unine.

      Segovax ärkas ehmatusega, kui isa teda togis. Nad olid väga aeglaselt edasi liikunud. Kuigi sellest ajast, kui ta silmad sulges, oli möödunud terve tund, läbisid nad alles esimest jõekäänakut ja suudmeala jäi nende selja taha. Kuid siiski hüüatas ta üllatunult ja isa lausus tasa: „Vaata seda seal.” Ta osutas millelegi poole miili kaugusel.

      Nad nägid, et üks suur parv eemaldub aeglaselt põhjapoolsest kaldast. Umbes kakskümmend meest tõukasid seda pikkade teivastega üle jõe. Nende taga märkas Segovax veel üht parve. Kuid tähelepanuväärsed ei olnud mitte need suured parved ise, vaid nende last. Mõlemale alusele oli rihmadega kinnitatud uhke sõjavanker.

      Keldi sõjavanker oli hirmuäratav relv. See oli kerge stabiilne kaherattaline sõiduk, mida vedasid kiired hobused ning mis suutis kanda üht täisrelvastuses sõdalast ja kaht abilist. Olles kergesti juhitavad, võisid need vankrid tormata keset ägedat lahingumöllu, samal ajal kui sõitjad heitsid paremale ja vasakule odasid ja nooli. Mõnikord kinnitasid sõdalased rataste külge vikatiterad, mis lõikasid tükkideks igaühe, kes lähedale tuli. Parvel seisev sõjavanker oli väga uhke. Ta oli värvitud punaseks ja mustaks ning läikis päikese käes. Segovax vahtis võlutuna mõne aja, kui isa paadi ümber pööras ja seda imet kuni lõunakaldani saatis.

      Kuid kuigi poiss oli parvest ja selle hiilgavast laadungist rabatud, polnud see midagi, võrreldes erutusega, mida ta tundis, kui nad kaldale lähenesid ja isa äkki hüüatas: „Jumalate nimel, Segovax. Kas sa näed seda suurt meest mustal hobusel?”

      Ja kui poiss noogutas, seletas isa: „See on Cassivelaunus ise.”

      Järgmised paar tundi olid põnevad. Sel ajal kui Segovax pidi punutud paadis ootama, rääkis isa meestega ja aitas neil parved kaldale tõmmata.

      Niikaua kui Segovax väikeses paadis ootas, toodi üle jõe vähemalt kakskümmend sõjavankrit ja umbes viiskümmend hobust. Hobused olid sama uhked kui vankrid. Mõned kõige suuremad pidid kandma oma seljas sõdalasi. Teised, väiksemad olid sõjavankrite jaoks. Poiss nägi, et kõik nad olid hoolega valitud. Ka terve hulk mehi tuli üle jõe koos vankritäite relvadega. Mõned olid riietatud uhketesse erksavärvilistesse ürpidesse ja kandsid säravaid kuldehteid. Poisi süda paisus uhkusest, nähes neid keldi rahva vapraid ülikuid. Aga kõige tipp oli see, kui suur pealik – kogukas mees punase mantli ja pikkade sorgus vuntsidega – isa enda juurde kutsus ja temaga rääkis. Ta nägi, kuidas isa pealiku ees põlvili laskub, nägi, kuidas nad mõne sõna vahetavad, nägi, et suur mees naeratab sõbralikult ja paneb käe isa õlale ning annab talle väikese sõle. Tema isa, kes oli tagasihoidlik, kuid vapper maamees, pälvis saare suure pealiku tunnustuse. Segovax lõi rõõmust õhetama.

      Oli juba hiline pärastlõuna, kui isa tema juurde tuli. Ta naeratas, kuid paistis olevat murelik. „On aeg minna,” sõnas ta. Segovax noogutas, kuid ohkas. Tema oleks võinud igaveseks sinna jääda.

      Aga isa asus aerudele ja peagi liikusid nad jõudsasti jõge pidi üles. Tagasi vaadates nägi Segovax, kuidas viimane parv kaldale tõmmati.

      „Kas nad hakkavad varsti võitlema?” küsis ta.

      Isa silmitses teda üllatunult.

      „Kas sa siis ei mõista, poiss?” küsis ta vaikselt. „Nad on teel rannikule.” Ta tõmbas tugevalt aerudega. „Roomlased tulevad.”

      Väike Branwen jälgis ema uudishimulikult. Kui Segovax ja isa lahkusid, oli ta veel maganud ning päev tõotas tulla vaikne ja üsna igav. Ema veetis hommikupooliku korvi punudes, istus teiste naistega hüti ees ja rääkis vaikselt juttu, samal ajal kui lapsed mängisid. Ja sinna oleksid nad kahtlemata jäänud ka kogu pärastlõunaks, kui druiid poleks külla tulnud.

      Too saabus puutüvest õõnestatud paadis täiesti ootamatult, kuid vanamehe tulemisi ei osanud keegi kunagi ette aimata. Oma iidse ordu autoriteediga käskis ta külarahvast anda talle ohverdamiseks kukk ja kolm kana ning tulla koos temaga ühte pühasse paika teisel pool jõge. Ja niisiis, teadmata, mis instinkt või eelaimus oli sundinud vanameest äkki oma saarelt lahkuma, järgnesid külaelanikud tol päikesepaistelisel pärastlõunal talle kuulekalt parvedel ja vitstest punutud paatides üle laia jõe.

      Nad ei läinud mitte otseteed Londinose kahe künka juurde, vaid suundusid kõigepealt küngaste läänenõlvalt laskuva oja laia suudmesse. Maabunud suudmest vasakul, läksid nad kaldast üles ühte paika, mis asus umbes viiekümne jardi kaugusel ojast. Seal oli näha vaid kolm põlvekõrgust tahumata kivi, mis olid asetatud ümber maapinnas oleva augu.

      See oli püha kaev. Keegi ei teadnud, millal ja miks oli see sinna kaevatud. Seda ei toitnud veega mitte jõgi, vaid väike allikas. Ning räägiti, et selles mahajäetud kaevus elab heasüdamlik veejumalanna.

      Inimesed vaatasid, kuidas druiid võtab kana, pomiseb palve, lõikab linnul asjatundlikult kõri läbi ja laseb tal kaevu kukkuda, ning hetk hiljem kuulsid nad, kuidas see sügaval all vette plartsatab.

      Siis pöördusid nad paatide juurde tagasi, ületasid ojasuudme ja läksid läänepoolse künka nõlvast üles. Seal, otse künkaharja all, asus jõe pool lage muruga kaetud plats, kust avanes üle vee tore vaade. Murulapi keskel oli maasse kaevatud mõne tolli sügavune ring. See oli rituaalne tapmispaik. Siin ohverdas druiid kuke ja kaks ülejäänud kana, piserdas nende vere ringi sees rohule ning pomises:

      „Me valasime selle vere teile, jõe, maa ja taeva jumalad. Kaitske meid nüüd meie hädatunnil.” Seejärel võttis ta kuke ja kanad, ütles külarahvale, et need võivad nüüd koju tagasi minna, ning suundus teise künka poole, et seal jumalatega omavahel olla.

      Ning sellega oli asi külarahva jaoks lõppenud. Neid oli minema lastud. Kui nad karjas alla paatide ja parvede juurde läksid, olid nad rahul, et on teinud kõik, mis vaja.

      Välja arvatud Cartimandua.

      Branwen jälgis ikka veel ema. Ta oli imelik; väike tüdruk teadis seda.

      Miks siis muidu pidi Cartimandua, kui kõik paatidesse istusid, äkki paluma, et üks meestest oma vene tema jaoks maha jätaks, ning siis koos Branweni ja titega uuesti künkast üles minema? Miks pidid nemad, kui ülejäänud külarahvas oli juba lõunakaldale jõudnud, otsima kahelt künkalt druiidi, kes oli salapärasel kombel kadunud? Ning miks oli ema nii kahvatu ja ärritunud?

      Oleks väike tüdruk vaid teadnud, et Cartimandua sellisel käitumisel oli väga lihtne põhjus. Kui druiid oli nii ootamatult ja äkitselt rahva ohverdama kutsunud, võis see tähendada ainult üht. Oma erilise ande ja kokkupuute tõttu jumalatega oli preester teada saanud, et oht on väga lähedal. Ka naise kardetud tund oli seetõttu saabunud. Roomlased olid teel. Taas oli tema kohutav dilemma ta ees.

      Kas ta oli valesti toiminud? Mida ta teha sai? Teadmata, mida öelda või küsida, oli ta tagasi läinud, et druiid üles otsida. Too suudab teda kindlasti juhatada, enne kui hilja on.

      Aga kuhu oli vanamees läinud? Last süles kandes ja väikest Branweni kättpidi järel vedades läks naine üle läänepoolse mäe, ületas kividele astudes kahe künka vahelise ojakese ja tõusis idapoolse künka harjale, lootes vanameest sealt leida. Kuid tollest polnud mingit märki ning naine pidi juba otsimisest loobuma, kui nägi künka vastasküljelt kerkivat peenikest suitsusammast. Ta kiirustas sinnapoole.

      Londinose-nimelisel СКАЧАТЬ