Meie moodi reetur. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kas Perry ei öelnud? Selles meie ühises tunnistuses, mida mina ei ole näinud? Tamara tassis igal pool kaasas musta plekist kohvrikest. Kui ta selle käest pani, kolises seal miski metalselt. Ma ei tea, kus naised normaalses ühiskonnas oma relvi kannavad, aga mulle jäi mulje, et see oli tema vaste onu Vanjale.”

      Kui see on minu luigelaul, siis ma võtan sellest, mis võtta annab:

      „Plasmateler võttis enda alla suurema osa seinast. Ülejäänud seinad olid kaetud ikoonidega. Reisivate ikoonidega. Erilise pühaduse märgiks kaunilt raamitud. Meespühakud, mitte jumalaemad. Kuhu läheb Tamara, sinna lähevad ka ikoonid, nii mulle tundus. Mu tädi on selline. Endine libu, kes on katoliiklaseks hakanud. Igal tema pühakul on oma funktsioon. Kui võtmed ära kaovad, aitab Antonius. Kui ta läheb trammi peale, siis Christophorus. Kui küsimus on mõnes naelas, siis Markus. Kui sugulane jääb haigeks, siis Franciscus. Kui kell on liiga palju, siis püha Peetrus.”

      Paus. Ta oli ennast ammendanud. Järjekordne osast ilma jäänud vilets näitleja.

      „Ja ülejäänud õhtu, lühidalt öeldes, Gail?” küsis Luke, mitte just kella vaadates, aga enam-vähem sel toonil.

      „Lühidalt öeldes suurepärane, tänan küsimast. Beluugamari, merivähk, suitsutuur, meretäis viina, võrratud pooletunnised ropud toostid joobnu vene keeles ja tohutu sünnipäevatort, kõik mähitud jõleda Vene sigaretisuitsu tervendavatesse pilvedesse. Kobe biif ja kriketimäng aias prožektorite valgel, plekktrummibänd, kelle plärinat keegi ei kuulanud, tulevärk, mida keegi ei vaadanud, viimaste mohikaanlaste purjuspäi ujumas käik ja kesköö paiku koju, et õhtunapsi saatel mõnusalt seda asja lahata.”

*

      Viimast korda võetakse välja Yvonne’i läikpiltide pakk. Ole nii kena ja näita, keda sa selle peo külalistest siit ära tunned, ütleb Yvonne mehaaniliselt.

      „Selle ja selle,” osutab Gail väsinult.

      „Ja muidugi selle mehe ka?” küsib Perry.

      Jah, Perry, selle mehe ka. Veel ühe kuradi mehe. Kunagi korraldame paraadi ka vene naiskurjategijatele.

      Vaikus, kuni Yvonne lõpetab hoolikalt ei tea mitmenda ülestähenduse ja paneb kirjutusvahendi käest. Tänan, Gail, oled olnud väga vastutulelik, ütleb Yvonne. Vilgas Luke annab märku, et ta otsad kokku tõmbaks. Kokkuvõte on armulik:

      „Gail, kahjuks peame su nüüd vabastama. Oled olnud erakordselt suuremeelne, oled olnud suurepärane tunnistaja; ülejäänut võib meile rääkida Perry. Oleme väga tänulikud. Meie mõlemad. Suur tänu.”

      Ta seisab uksel, teadmata, kuidas ta sinna sai. Yvonne seisab ta kõrval.

      „Perry?”

      Kas Perry vastab? Gail igatahes ei märka seda. Ta läheb trepist üles, vangivalvur Yvonne tihedalt kannul. Edevas plüüsiga kaetud hallis istub Ollie koos oma kokni aktsendi ja võõraste intonatsioonidega. Ta voldib kokku venekeelse ajalehe, ajab end jalule ja seisatab stiilse vanaaegse peegli ees, et kahe käega oma baretti sättida.

      5

      „Kas ootan, kuni oled uksele jõudnud?” küsis Ollie, pöörates end oma istmel, et läbi takso vaheakna Gailile otsa vaadata.

      „Pole vaja, kõik on korras.”

      „Aga sa ei näe sedamoodi välja. Vähemalt siit vaadatuna. Sa oled närvis. Tahad, et tulen ja joon koos sinuga teed üks tassikene?”

      Teed üks tassikene? Teedüks? Tassikene?

      „Ei, tänan. Kõik on korras. Ma pean lihtsalt magama.”

      „Mitte miski ei taasta paremini vormi kui väike uinak, mis?

      „Ei. Mitte miski. Head ööd, Ollie. Tänan küüdi eest.”

      Gail läks üle tänava, oodates, et Ollie ära sõidab, kuid ta ei sõitnud.

      „Unustasid oma käekoti, kullake!”

      Mis vastas tõele. Ja tegi teda enda peale kurjaks. Ja kurjaks Ollie peale, kes ootas, millal ta kodu lävele jõuab, ja alles siis hõikas. Gail pomises tänusõnu ja nimetas ennast idioodiks.

      „Oh, ära palu vabandust, Gail, ma olen ise palju hullem. Kui mu pea ära käiks, unustaksin sellegi kuskile maha. Kas meie otsus on ikka päris kindel, kullake?”

      Mitte milleski ei saa päris kindel olla, kullake. Praegu mitte. Päris kindel ei saa olla selleski, kas sa oled tippspioon või kõigest käealune. Ei saa olla kindel, miks sa päise päeva ajal Bloomsburysse sõites kandsid paksude klaasidega prille, aga pilkases pimedas tagasi sõites sul prille ei olnud. Või näevadki teiesugused spioonid ainult pimedas?

*

      Korter, mille Gail oli isalt kaaspärinud, polnudki õieti korter, vaid majaosa, mis hõlmas kena valge viktoriaanliku hoone kaks ülemist korrust. See oli just sedasorti ehitis, mis ridamisi koos Primrose Hillile tema võlu annavad. Teine pool kuulus Gaili sotsiaalselt ülesmäge rühkivale ja koos rikaste sõpradega faasaneid tapvale vennale, ning umbes viiekümne aasta pärast, kui vend ei ole ennast selleks ajaks surnuks joonud ja kui Perry ja Gail on ikka veel koos – milles ta praegu küll kahtles –, on nad selle poole tema käest välja ostnud.

      Eeskoda haises korteri nr. 2 Bourguignonne’i kastme järele ja kajas ülejäänud majaelanike riidlemisest ning televiisorihäältest. Perry maastikuratas, millega ta nädalalõpuretki sooritas, oli oma vanas ebamugavas kohas, ketiga vihmaveetoru küljes. Gail oli Perryt hoiatanud, et ühel ilusal päeval paneb mõni hakkaja varas pihta nii ratta kui vihmaveetoru. Perry lemmikharjutuseks oli sõita kell kuus hommikul üles Hampstead Heathile ja kihutada siis tagasi alla mööda neid radu, mis on märgistatud sildiga „Jalgrattureile keelatud”.

      Vaip, mis kattis tema ukseni viivat kolme mademega treppi, oli lagunemise viimases staadiumis, kuid kuna esimese korruse üürnik ei saanud aru, miks tema üldse midagi maksma peaks, ja kaks ülejäänut ei maksnud seni, kuni tema ei maksnud, siis oodati Gaililt kui majarahva tasuta advokaadilt kompromissettepanekut, aga kuna ükski osapool oma kindlustatud positsioonidelt lahkuda ei kavatsenud, siis millisest kompromissist sai üldse juttu olla?

      Ent täna õhtul oli ta neile kõigile tänulik: riielge ja laske ärakukkumiseni oma kuradi muusikat ning olge nii normaalsed kui vähegi saate, sest oh kuidas Gail praegu normaalsust vajas. Tirige ta operatsioonitoast välja ja viige palatisse taastuma. Öelge talle, et õudusunenägu on läbi, kulla Gail, pehmehäälsed šoti aktsendiga sinisukad ja alamõõdulised Etoni aktsendiga spionokraadid on kadunud, enam pole orvuks jäänud lapsi, jalustrabavalt kauneid Natašasid, püstoleid haaravaid onusid, Dimasid ega Tamarasid, ja Perry Makepeace, minu taevast saadetud armsam ja sõge süütuke, ei mässi ennast eneseohverduse lipu sisse, põhjuseks orwellilik armastus kadunud Inglismaa vastu, imetlusväärne tung tõelise Ühtekuuluvuse järele – oh issand, ühtekuuluvuse millega? – või tema kodukootud ja pahupidi pööratud puritaanlik edevus.

      Trepist üles ronides hakkasid ta põlved värisema.

      Esimesel mademel värin tugevnes.

      Teisel oli värin juba nii tugev, et ta pidi seinale nõjatuma ja ootama, kuni värin järele andis.

      Ja kui ta siis viimasele trepilõigule jõudis, tuli tal ennast mööda käsipuud üles vinnata, et jõuda ukseni enne, СКАЧАТЬ