Meie moodi reetur. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keerdtreppi üles ronis ja oma silmaga nägi nii täiskustud voodit, purukskistud patju kui huulepulgaga peeglile kirjutatud ähvardusi.

      Alles pärast seda, kui ta oli tolle hetke mõttes uuesti läbi elanud, avas ta köögiukse, riputas mantli varna, astus vannituppa, pissis, valas endale korraliku klaasitäie Riojat, võttis lonksu, täitis klaasi uuesti ja viis selle ebakindlal sammul elutuppa.

*

      Et seista, mitte istuda. Tänan, ei. Ta oli nii kaua passiivselt istunud, et seda jätkus eluajaks.

      Seista georgiaanliku kamina isetehtud männipuidust koopia ees, mis ei töötanud ja mille oli üles sättinud eelmine omanik, ning vaadata samasse laia lükandaknasse, mille ees Perry oli seisnud kuue tunni eest: linnu moodi ja kaheksa jalga pikk, end kallutades ja piiludes alla tänavale, oodates väljalülitatud plafooni ja 73-ga lõppeva litsentsinumbriga tavalist musta taksot, mille roolis istub juht nimega Ollie.

      Meie akendel ei ole kardinaid. On ainult luugid. Perry, kellele meeldib paljas aken, kuid kes on nõus maksma poole kardinate hinnast, kui Gail neid tõesti tahab. Perry, kes ei armasta keskkütet, kuid muretseb, et Gailil on külm. Perry, kes hirmust ülerahvastatuse ees ühel hetkel ütleb, et nad võivad saada vaid ühe lapse, aga sealsamas tahab kuut. Perry, kes niipea, kui nad pärast oma persseläinud elu-ilusaimatpuhkust Inglismaal jala maha panid, ummisjalu Oxfordi kihutas, ennast oma e-kirjadesse mattis ja viiskümmend kuus tundi vaid mingeid salapäraseid sõnumeid vahetas:

      tunnistus peagi valmis … kontakt vajalike inimestega loodud … saabun Londonisse keskpäeva paiku … palun jätke võti mati alla …

      „Ta ütles, et nad on eraldi meeskond, mitte tavalised,” sõnab Perry valede taksode möödumist jälgides.

      „Ta?”

      „Adam.”

      „Mees, kes sulle tagasi helistas. See?”

      „Jah.”

      „Eesnimi või perekonnanimi?”

      „Mina ei küsinud ja tema ei öelnud. Ta ütles, et neil on selliste juhtumite jaoks inimesed ja vahendid olemas. Spetsiaalne maja. Ta ei hakanud telefonis ütlema, kus. Taksojuht teab.”

      „Ollie.”

      „Jah.”

      „Aga milliste juhtumite jaoks siis?”

      „Selliste nagu meie oma. Rohkem ma ei tea.”

      Must takso sõidab mööda, aga plafoon põleb. Tähendab, mitte spioonitakso. Vaid tavaline takso. Roolis mees, kelle nimi ei ole Ollie. Järjekordselt pettuma pidanud Perry pöördub Gaili poole:

      „Vaata. Mida muud ma sinu arust tegema peaksin? Kui sul on parem ettepanek, lase kuulda. Tagasitulekust saadik ei ole sa muud teinud kui ainult salvavaid märkusi.”

      „Ja sina pole muud teinud kui minust eemale hoidnud. Ja kohelnud mind nagu last. Nõrgemast soost pealegi. Ma unustasin selle pisiasja.”

      Perry on uuesti akna alla läinud.

      „Kas Adam on ainus isik, kes on lugenud sinu kirja-dokumenti-raportit pealtnägija tunnistusega?” küsib Gail.

      „Ma ei arva nii. Ja ma ei anna pead, et ta nimi on üldse Adam. Ta ütles lihtsalt „Adam”, nagu oleks see parool.”

      „Tõesti? Huvitav, kuidas ta seda tegi?”

      Gail püüab mitu korda öelda sõna „Adam” nagu parooli, aga Perry ei lase ennast kaasa tõmmata.

      „Oled sa üldse kindel, et Adam on mees? Mitte jämeda häälega naine?”

      Vastust ei tule. Ega oodatagi.

      Veel üks takso sõidab mööda. Jälle mingi muu. Mida pannakse selga spioonidega kohtuma minnes, kullake, oleks ta ema küsinud. Neednud end juba sellise küsimuse pärast, on Gail vahetanud kontoririietuse seeliku ja kõrge kaelusega pluusi vastu. Pluss mugavad kingad, mitte midagi sellist, mis mahlad nõrguma paneks – välja arvatud Luke’i omad, aga kust tema pidi teadma?

      „Võib-olla istub ta liiklusummikus,” pakub Gail, saamata taas vastust, mis osutab, et tal on õigus. „Kokkuvõttes ükskõik. Sina andsid oma paberi mingile Adamile. Ja Adam andis selle tagasi. Muidu poleks ta sulle helistanud, ma oletan.” Ta õrritab meelega ja teab seda. Teab ka Perry. „Mitu lehekülge? Meie saladokumendis? Sinu omas.”

      „Kakskümmend kaheksa,” ütleb Perry.

      „Käsitsi kirjutatud või masinakirjas?”

      „Käsitsi.”

      „Miks mitte masinakirjas?”

      „Ma otsustasin, et käsitsi on ohutum.”

      „Tõesti? Kelle nõuandel?”

      „Selleks ajaks ei olnud mulle keegi mingit nõu andnud. Dima ja Tamara olid kindlad, et neid kuulatakse pealt kõikjal, niisiis ma otsustasin nende hirme respekteerida ja vältida kõike elektroonilist. Kinni püütavat.”

      „Kas see polnud pigem paranoiline?”

      „Ma olen kindel, et oli. Me oleme mõlemad paranoilised. Samuti Dima ja Tamara. Me oleme kõik paranoilised.”

      „Tunnistame siis seda. Oleme üheskoos paranoilised.”

      Vaikus. Väike rumal Gail üritab veel üht nõelatorget:

      „Ega sa ei taha mulle rääkida, kuidas sa üldse selle härra Adamini jõudsid?”

      „Igaüks saab sellega hakkama. Tänapäeval pole see probleem. Seda saab teha interneti kaudu.”

      „Kas sina tegid seda interneti kaudu?”

      „Ei.”

      „Ei usaldanud internetti?”

      „Ei usaldanud.”

      „Usaldad sa mind?”

      „Muidugi usaldan.”

      „Ma kuulen iga päev maailma kõige suuremaid saladusi. Sa tead seda, eks?”

      „Tean.”

      „Kas sa oled märganud, et ma kostitaksin meie ühiseid sõpru õhtusöögil oma klientide saladustega?”

      „Ei ole.”

      Uus padrunipide sisse:

      „Sa tead ka, et ma olen noor advokaat, iseenda tööandja ja ilma patroonita, ja kuna olen pidevalt hirmul, kust mu järgmine tööots tuleb või ei tule, on mul professionaalne tõrge salapäraste kaasuste vastu, mis ei tõota ei kuulsust ega sissetulekut?”

      „Keegi ei paku sulle kaasust, Gail. Keegi ei oota sult muud, kui et sa räägiksid.”

      „Mida ma nimetangi kaasuseks.”

      Jälle vale takso. Jälle vaikus, seekord pahaendeline.

      „Noh, vähemalt härra Adam kutsus СКАЧАТЬ