Mesilased. Meelis Friedenthal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käeseljaga lõuga. Kui pikalt näljas olla, siis hakkab ikka veidraid asju nägema, seda on mulle õpetatud. Et ei tohi uskuda seda, mida siis näed, sest selle saadab sulle Kurat. Mine tea jah, olen siin igasugu asju näinud. Koerapeaga inimesi ja keda veel. Näljaga näeb neid. Tõld aga on uhke, värviline, suurte ratastega. Mine võta kinni, kas see on nüüd päriselt või ainult paistab nii.

      Pea valutab, pakid vedelevad igal pool. Otse minu ees on mingi traadist puur. Seal sees on veider värviline lind, väike ja kõhnake. Ma ei ole mitu päeva midagi söönud, sellest linnust saaks võib-olla vaid ühe ampsu. Aga mis ikka, proovime. Ma urgitsen puuri lahti.

      Keegi kübara ja hirmunud moega härra tuleb minu juurde ja sosistab midagi. Vaevukuuldavalt.

      „Mis tahad,” kähvan vastu.

      Ta sosistab midagi, hääl on vaikne, see kõlab nagu nõidus. Ta haarab mul õlgadest, ta silmad on tumedad nagu pori, läigivad nagu söed ja ta vaatab mulle otsa. Ma tahan kõrvale vaadata, aga ei saa, seal sees on udulaamad, varjud ja mina olen nagu jaaniuss seal kinni. Tunnen, kuidas ta imeb mu seest hinge nagu heinakõrrega välja. Nagu ma lapsena kasemahla jõin. Pea valutab, ma rabelen. Äkki laseb ta mu lahti.

      „Ai,” karjatan, jooksen.

      Ma ei märka, et puur on ikka veel mul käes, traadist punutud vangla. Ma jooksen, jalad on rasked, vajuvad märja maa sisse, libisevad rohul. Ma jooksen, kuni komistan palkidel, kukun millegi otsa, väänan jala ja jään maha. Kardan end liigutada, tuul vuhiseb, vihm tilgub, maa on külm ja niiske. Ma olen küüni räästa all, mu selja vastas on pehkinud sein, mustad talad ja palgid turritavad mõlemal pool, määrivad. Päris uksest sisse ei julge ma minna, aga ka siin on hea küll. Koht on niiske, aga siiski pakub tuulevarju. Ma ootan, kas kostavad sammud. Rohi krõbiseb ja sahiseb, vaiksed hääled sosistavad. Keegi justkui hingab seina taga väga lähedal. Ma ootan. Küünist kuuldub pobinat ja nuuksatusi. Nõiad?

      Tükk aega läheb mööda ja midagi ei juhtu. Ma ei julge end näidata ega õieti liigutada ning hakkan siinsamas ettevaatlikult linnult sulgi ära kitkuma. See on väike lind, mitte suurem kui varblane, aga ühe ampsu saab tast küll. Liha on pehme, luud õrnad ja krõmpsuvad hamba all. See on nii hea, nii hea.

      Ma küünitan ettevaatlikult nurga tagant välja vaadata, tõld paistab tee äärest kadunud olevat. Kas seda oligi? Kõht tõmbleb, isegi kipitab. Pagan, äkki oli roiskunud? Oli ta äkki liiga kaua surnud olnud. Aga ei, liha maitses hästi, magusat ja läilat mäda ei olnud kuidagi tunda. Aga mõru, kibe on kõhus. Nagu koirohi.

      Seal pigistab, krampleb. Ma kargan püsti, haaran kõhust. Kas olen ma tõesti nii kaua olnud söömata, et kõht ei taha enam toitu vastu võtta. Aga ei, paar päeva tagasi sain ju kõrtsi juures leivakääru ja lonksu viina, nii hull see asi nüüd ka ei tohiks olla. Krambid ei lakka, kummardun ettepoole. Ma katsun end tagasi hoida, aga sapiselt, hapult hakkab mul kurgus miski keerlema. Ma oksendan sinnasamasse nurga peale ja mu suust tuleb välja kirju lind, saputab tiibu ja lendab minema.

      Pagan, mind on ära nõiutud.

      See härra seal all nõidus mu ära ja nüüd lendas mul hing seest välja. Mis puur see siin selline on? Äkki ongi hingede kogumise puur, need hinged pannakse siia sisse kinni? See puur on kohe vaja tagasi viia? Aga kui mees oli Kurat ise, kus ma teda siis enam kätte saan. Vankrit pole kusagil näha, kohe läheb pimedaks. Tuleb tegutseda.

      Uks kääksatab, peenikesed hääled kostavad valjemalt.

      Raputan pead, aga kõik on ikka segane. Löön käega, ruttan künkast alla ja hakkan teed pidi minema, roopad on sügavad ja vesi on külm. Kui nad Tartu poole läksid, siis ei ole ju tegelikult vahet, ma võin ise ka sinna minna. Niikuinii plaanisin – ja kui saab veel oma hinge ka tagasi. Muidugi läks see lind tema juurde. Või äkki on see kellegi teise hing, kelle ma nüüd nii sealt puurist välja lasin, et lendas teine?

      Ma vaatan ringi. Ei ole näha ei vareseid, ei harakaid, ühtegi hingelindu ei ole valvamas. Kas midagi üldse juhtus? Pea valutab ja tuikab, kõhus krampleb. Ma komberdan edasi, tee viib allamärge, keerab siis puude vahelt välja luhale. Vihmasabinas paistab eemalt kaldapuhmaste vahel keerlev ja käänlev jõgi, selle pervedel soonilised ja längus okstega pajud. Üha tihenevas hämaruses on asjade servad vaevalt eristatavad, kõik sulab ühtlaseks kokku. Puude vahelt näen taamal enda ees tumedamat kogu. See on maja, madal ja pikk nagu kirst. Kas nad läksid sinna? Seal ees ei ole näha ühtegi märki inimtegevusest, ei paista koeri, hobuseid. Akendest ei vilgu tuld. Aga see on märk, et Tartu on kohe siinsamas. Tuleb edasi minna.

      Kas seal maja ees on tõld paista? Justkui oleks, äkki ikka tõepoolest läksid sinna. Võib ju olla, et lihtsalt akendest ei paista valgust minu poole. Kindlasti, kui nad on omadega juba nii hilja peale jäänud, siis sättisid nad esimeses võõrastemajas pidama, kuhu nad ikka niiviisi. Vaatame, mis seal on.

      Ma lähen mööda pehmet teed edasi, tuul vilistab, sosistab puurivarbade vahel. Või äkki siiski tuleb see hääl mujalt? Ma vaatan ringi, puud, vihmast tilkuvad pajud on siin ja seal hõredalt. Mul on tunne, et keegi jälgib mind sealt tagant, aimub krooni ja keepi. Kahvatud näod, surnukahvatud, nälginud huuled poikvel justkui hoiatades.

      Aga ei, ei tasu seda uskuda. See on nälg ja nägemused, kogu aeg räägitakse, et ei tasu tähelepanu pöörata. Kui pöörad, siis lähed hulluks, hakkad hääli kuulma, ringi tormama ja teisi hammustama. Ma olen ise selliseid näinud küll – need, kes näljaga enam vastu ei pidanud ja andsid lõpuks alla. Ei, me oleme Võrumaa mehed, meist nii kergesti jagu ei saa. Tuleb minna.

      Teisipäev

      Laurentius avas silmad ja jäi tühja pilguga palkidest lage põrnitsema. Need olid turbasest suitsust pruuniks tõmbunud, peaaegu mustad. Akna alt sõitis mööda vanker, klaasid värisesid, kõrvu kostis vihma pladin räästast ja üksikud hõiked talle võõras eesti keeles. Hommik.

      Ennast istuma ajades kobas ta põue peidetud taskust kella – selle ainuke seier näitas pool kuus. Tema kõrval pikutas tihedalt mantlisse mässitud ja pikkade rasvaste juustega mees, kes haises liisunud õlle järele. Võib-olla ärkas ta selle pärast?

      „Hmm…”

      Läbi rohelise klaasi kumas sisse hämarat koidueelset valgust, päike ei olnud veel tõusnud. Tavaliselt ei ärganud ta mitte kunagi nii vara, alati pidi keegi teda kutsuma tulema ja ka siis püüdis ta kõigest hingest edasi magada. Laurentius ei suutnud kuidagi õigel ajal voodisse minna, vaevles pidevalt unetuse käes, aga kui juba uinus, siis hommikuti ei olnud tal kunagi raskusi edasi magamisega. Tema elus ei olnud välja kujunenud ka sellist distsipliini, et oleks iga päev samal ajal tõusma pidanud – kõik sõltus asjaoludest. Asjaolud aga kippusid sageli muutuma.

      Olles pahane kaotatud tunni pärast, mil ta oleks veel rahulikult võinud edasi magada, sulges ta silmad ja vajus tagasi krabisevale kotile. Mees tema kõrval nohises mõnusalt.„Lootusetu…” Meel oli täiesti virge, väljapuhanud. Ta keeras taskukella hoolikalt üles.

      „Miks ma tõusin?”

      Küsimusele järgnes ootamatu rahutus, mis hakkas tasapisi üha kasvama. Kusagilt ujusid hommikuselgesse mõistusse unenäo riismed. Tekkis seletamatu tunne, et unustatud unenäos oli midagi juhtunud ja just seetõttu ta ärkas. Tegemist ei olnud aeglase virgumisega, vaid äkilise ülesraputamisega, mis oli võrdne peatänaval röövimisega. Ebaloogiline ja ootamatu.

      „Nii,” pobises ta mõtlikult.

      Arvatavasti viivu jooksul, mil ta veel päris ärkvel ei olnud, aga siiski enam ei maganud, oli mällu imbunud varipilt nähtust. See meenutus oli hägune, ometigi äratuntav: uduses virvarris paistis üksik selgem СКАЧАТЬ