Mesilased. Meelis Friedenthal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lapsed mängivad riidest ja puust tehtud nukkudega, siis need vastavad neile ja räägivad nendega. Nad on laste jaoks hingestatud olendid ja nendele häda tegemine võrduks lapse jaoks teisele inimesele häda tegemisega. Need puust nukud ja riidetükid saavad endale elu ja eesmärgi laste käest, just nagu tõld sai eesmärgi ja elu, kui nad sellega sõitsid, justkui puuril oli eesmärk ja elu, kui seal oli lind. Samamoodi oli ju ka Clodia pikka aega olnud tema enda hinge osa, tasakaalustanud oma soojusega tema hinge huumoreid, olnud vastukaaluks melanhooliale. Nad olid moodustanud ühe terviku nagu kunstnik ja tema käes olev pintsel. Need on segunematud, aga ka lahutamatud. Kui Ovidius oli oma armastatu papagoi surmale pühendanud eleegia, miks siis mitte võtta oma lindki palvesse? Pea kümme aastat oli ta ju iga päev Clodia eest hoolitsenud ja see oli vastukaaluks teda aidanud. Ja nüüd oli tema värb mingi närudes vanamehe käes.

      „Meie hing on nagu lind

      pääsenud linnupüüdja paelust:

      paelad läksid katki

      ja me pääsesime ära.”

      Ka psalmist ütleb, et hing on lind. Laurentius noogutas ja luges psalmi lõpuni, püüdes muule mitte mõelda. Hais ninas aga tuletas ennast meelde nagu tuikav valu, segas keskendumist, hajutas tähelepanu. Ta toetas pea kätele.

      „Olgu.”

      Ohates avas ta kasti ja otsis sealt väikese pudeli tumeda tinktuuriga. See oli vaid erijuhtumiteks. Ta lonksas pool suutäit ja krimpsutas nägu. Tinktuur maitses kohutavalt mõrult, aga vahest suudab see siiski vastiku lõhna mõju pisut vähendada. Viskas siis veel viimase pilgu aknast välja ja keeras end otsustavalt mantli sisse. Liiga kaua oli ta üleval olnud, uni aga ravib.

      „Magama.”

      Kaselehed krabisesid kotis ja levitasid vaevutajutavalt värske metsa lõhna. Ilmselt oli neid alles hiljuti vahetatud, sest siin reisi kestel ei olnud ta veel kordagi saanud nii korraliku koti peal magada, enamasti oli madratsiks lihtsalt palakas, mis oli visatud kokkuvajunud ja kopitanud õlgedele. Sulekotil oli ta viimati maganud enne teeleasumist, kui oma ristiisa majas ärasõitu ootas. Ta tõmbus kägarasse ja päeva jooksul möödunud sündmused, lausekatked, pildid vilkusid silmade ees ning kajasid kõrvus, segiläbi ühistoast kostvate häältega. Selle keerleva vada keskel meenutasid end ikka ja jälle küün ning vanamees, kes oli ta linnupuuri kaasa haaranud. Ja see hais. Hoolimata tinktuurist keerles hais sõõrmeis. Laurentius pigistas silmad kõvasti kinni ja surus näo kaselehtedele lähemale, et nende puhas hingus viiks minema selle ilguse. Ta katsus endale ette kujutada suvist aasa, kus päike paistab heledasti valgustatud valendikule, on soe ja ümberringi on haljas, rammus ja lopsakas rohelus. Kostab lindude vidistamist ja siutsumist, mesilased sumisevad, taevas on helesinine, vaid kõrgel, päris maa ümber keerleva niiskuse sfääri ülemistes kihtides on näha paari pikka ja kiulist pilveriba – need aga pigem suurendavad taevakaare sinakat ja hoomamatut kõrgust. Ta laskub krabiseva rohu sisse selili ja jääb asuurse sfääri kujutletava telje alla ootama. On tunda rooside magusat ja tüümiani tugevat puist lõhna. Ta peaaegu näeb dodekaeedritest koosnevat eeterlikku, selget ja puhast kosmost.

      „Magada, võib-olla undki näha,” sosistas Laurentius ja mõtles siis äkki kaltsudes vanakese helesinistele silmadele.

      Õuest kostev pidev sabin valjenes ootamatult. Veepiisad pritsisid vastu akent ja tuul mühises nagu tuleleek kaminas, miski kolises ja kriiksus. Väljas ukse kohale riputatud latern hakkas ägedalt kõikuma, selle rapsiv tants heitis toaseintele võbelevat tuunjat valgust.

      Laurentius kergitas häiritult pead.

      Aknaraami ja lengi vahelisest laiast praost tulvas mädahaisu ja isegi kaselehtede suvine krabin ei suutnud seda ninast ära saada. Laurentius kargas vihaselt istukile ja vaatas õue.

      Seal paistis rohelise klaasi tõttu kummalist surnukarva tooni hõlstis kogu, kelle tumedad juuksed olid salkudena kleepunud näole ja õlgadele.

      Laurentius jäi seda hämmastunult põrnitsema. Kössis olend seisis tihedas vihmasabinas täpselt laterna valgussõõri serval ega paistnud vähimalgi määral hoolivat sellest, et tema riiete alumine äär ujus loigus; oli näha, et vesi on mööda kanga koredaid kiude ahnelt juba ülespoole imbunud. Nägu lainetas aknaklaasil voolavate piiskade taga ja Laurentius ei suutnud selle ilmet tabada.

      Peaaegu mõtlemata kargas ta voodilt püsti ja tormas läbi kõrtsi eestoa melu uksest välja. Kui ta õue vihma kätte jõudis, oli aga ilmutis kadunud ja isegi siis, kui Laurentius sumpas ettevaatlikult laterna valgussõõri ja pimeduse piirile ning katsus leida seda kohta, kus kogu oli seisnud, ei avastanud ta sealt vähimatki jälge. Ometigi oli see päris kindel, et keegi oli seal olnud, keegi oli seisnud ja vaadanud igatseva näoga valguse ja võõrastemaja poole.

      „Hei!” hõigati äkki, ja lahti paisatud kõrtsiuksest tulvas mudasele hoovile lai ja kuidagi räige valguse ja soojuse nelinurk.

      „Jah?” kostis Laurentius vastu.

      „Mis te kaotasite sinna midagi?”

      „Ei ma justkui nägin aknast, et keegi seisis siin,” vastas Laurentius ja hakkas kõrtsitoa poole tagasi minema.

      „Ähh… need on need kohalikud. Suvel sadas kogu aeg vihma, ja tolknevad nüüd siin näljastena kõigi majade juures. Arvata võib, et varsti lähevad asjad veel hullemaks.”

      „Aga mis neist siis saab?”

      „Kuidas mis?” ei saanud kõrtsmik küsimusest aru.

      Laurentius astus uksest sisse ja vaid noogutas peaga. Eks oli teada jah, et nälgasuremises pole midagi imestamisväärset. Seda juhtub igal pool.

      Öö

      Kõht on tühi, tõmbleb valulikult, pea tuikab. Ma toetan selja vastu kuuske ning puhkan. Peened raod torgivad, kuid tihedad oksad peavad siiski enamiku veest kinni. Riided on läbimärjad, peaks lõket tegema, aga kus sa sellise ilmaga. Õnneks ei ole enam palju minna. Räägitakse, et Tartus antakse süüa kõigile, tasuta. Paljud on juba sinnapoole läinud, veel eile kohtasin tee peal tüdrukuid, kes tõttasid peaaegu lustiliselt sinnapoole. Nagu oleks õitsile läinud. Mind vana ätti muidugi ei tahtnud nad kaasa võtta. Ja õige ka, ega ma isegi ei oleks ennast seltsiliseks võtnud. Jalad on läbi. Ma olen juba piisavalt vana, et seda söögijagamise asja mitte eriti uskuda, aga samas on nendel juttudel alati mingi tõepõhi all. Äkki tõesti annavad midagi? Ja teisest küljest on linnas ikka suurem lootus ära elada kui siin metsas. Nad ei ole veel minust jagu saanud, häh. Ma olen Võrumaa mees, meist Võrumaa meestest nad niisama jagu ei saa. Jah, puhkan natukse, siis edasi.

      Suvel ja enne varasügise poole, kui marjad valmis, sai veel kuidagi hakkama, aga ajast, kui ilmad jahedamaks läksid, ei ole enam kusagil võimalik olla. Metsad on tühjad, igalt poolt aetakse ära, viina antakse haruharva.

      Oksad sabisevad tuulepuhangutes, vihma niriseb krae vahele, korraliku varju siit ikka ei saa. Üleval mäe peal on küün, aga ma ei julge sinna minna. Viimase sõja ajal olid kord sõdurid sellesama küüni inimesi täis ajanud ja põlema pannud ning pealtnägijad rääkisid, kuidas äkki kurjavaimud tules edasi-tagasi lendama hakkasid ja inimeste hingi põrgusse viisid. Sõdurid olla neid küll tulistanud, aga kuul ei olnud neile viga teinud. Häh, igaüks teab ju, et vaid hõbekuul võtab neid. Aga sellest peale pidi küüni alt vahel itsitamist ja lõkerdamist kuulda olema, öeldakse, et nõiad käivat seal oma tantse tantsimas ja kuradile hingi viimas. Ega ma neid vanamehenässe ja vanamoore ei karda, muidugi. Pole seal mingit kuradit. Aga ikka parem on eemale hoida. Ma tean neid lugusid küll, nad võivad ju luisata, aga tera tõtt on ikka sees. Aga ei tea kus, seda ei võta kinni.

      Sülitan, huuled on kuivad, tatt jääb habemesse rippuma.

СКАЧАТЬ