Mesilased. Meelis Friedenthal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aeglasel sammul tõlla juurde tagasi. „Kas te ei näinud?”

      „Mida. Tulge ometi.”

      „Seal oli keegi…”

      „Härra, see oli vaid uduriba.”

      „Mu puur…” alustas ta, aga sai siis aru, et ei ole mõtet hakata seletama. Hais oli peaaegu mattev, ta ei suutnud siin enam kaua vastu pidada.

      Esmaspäeva õhtu

      Linna serv on igal pool ühesugune. Äkki ilmuvad metsa vahelt lagendikud ja seejärel kohe üksikud valgustamata uberikud. Arhitektuuriline keerukus ja kollane laternavalgus on varutud kesklinnadele, siin vahepealses hägusas tsoonis on vaid agulid, erinevad töökojad, parkalid oma haisvate tünnidega, kõik need, keda ameti ja seisuse tõttu linna ei lasta või kes ise ei taha ega julge selle müüride vahele tulla. Linn ei olnud siin veel alanud, maa vaibus siin. Aga ometigi öeldakse, et serv, just nagu oleks võimalik selge piir, kus enam maad ei ole. Kus kohas on see terav murdejoon, mis eraldab linna maast, lõppu algusest? Linnamüür? Seda ometi mitte – kloostrid, kõrtsid, surnuaiad ja põllulapid andsid linnast juba ammu enne märku. Kus kohas lõpeb minu ihu? Kas minu nahaga või juustega, minu riietega, minu puuriga? Voorimehetõllaga?

      Laurentius pani silmad kinni, hais ei olnud tema juurest kuhugi kadunud. Alguses oli tundunud, et sellega ei ole võimalik mitte kunagi harjuda, aga nüüd näis, et hetkiti suudab ta selle ilguse siiski unustada. Kohe, kui ta sellest jõudis hakata rõõmu tundma, tuli hais aga sõõrmeisse endise tugevusega tagasi ja ta ei saanud jälle teisiti, kui selle peale mõelda. See oli tema kuritegu, mille rõhuv süü ei lasknud hetkekski lahti. Kust see hais tuli? Tal hakkas vastik ja ta katsus vaikselt palvetada. Isegi palve ei aidanud. Kus oli Clodia nüüd?

      Ta niheles istmel: „Miks me juba kohal ei ole?”

      „Kohe peaksime jõudma, selle pimedaga ei saa korralikult aru. Vast nad on seal ikka laterna välja pannud.”

      Laurentius noogutas, sobras taskus, leidis räti ja pühkis nägu. Närviliselt kummardas ta seejärel akna juurde, tahtis midagi vaadata, aga augukestest ei näinud midagi, seal polnud midagi peale linna serva. Ühtlane pime ja ilmetu tuimus, ähmaselt paistsid pimedusest hütid, üksikud inimesed, kes jäid neile järele vaatama. Eemalt aimus linnamüür ja bastionide künkad.

      „Me ei näe ühtki tuld.”

      „Ahah.”

      Laurentius pani silmad kinni ja katsus millelegi mõelda. Hais keerles ninas, nagu oleks tulnud rauast deemon ning hinganud tema sisse alasil ja haamriga sepistatud hinge. Tuli ja hakkas välja nügima seda eelmist, kunagi kusagilt mujalt maalt kaasa toodud lendlevat auru.

      Ta hakkas miskipärast paanikasse sattuma.

      „Nüüd paistab,” teatas tema vastas istuv mees rõõmsalt.Kostis voorimehe nõõtamist ja tõld pööras, sõitis tümaki! üle madaldatud äärekividest sissesõidutee, keeras taraga piiratud platsile. Lainetaval porisel hoovil paistis kõrgel rippuva laterna valgel uskumatult palju kobrutavaid loike, kuhu tõlla suured rattad vajutasid hetkeks veidi kuivemad vaod, vesi pritsis kahele poole ning võttis siis sisse endise positsiooni. Loikudele langesid endast järjest laienevaid ringe maha jättes peenikesed piisad, tuul vilistas tilkuvate rattakodarate vahel.

      „Kohal!” hüüdis tema vastas istuv mees võiduka häälega, nagu ta oleks ise tõlda juhtinud ning kõigist vaevadest ja raskustest hoolimata selle turvalisse sadamasse toonud. Ka teised hakkasid nahistama ning oma kompse kokku korjama.

      Kriginal avanes nahaga ülelöödud uks, voorimees palus olla trepiga ettevaatlik, ja ükshaaval astusid kõik tõllas olnud maha, platsi serva ettenägelikult paigutatud hallikatele kiviplaatidele. Laurentius vaatas viimasena, kuidas teised välja läksid, kuidas tema kõrval istunud naine kergitas oma kohevat kleiti.

      „Kas on kõik?” hõikas voorimees.

      „Vabandust,” pobises Laurentius ja tõusis püsti. Jalad värisesid. Ta seisatas astmelaual ning hingas sisse-välja. Näo ees keerles viivuks aur, kus ta aimas väävlit, rauda ja tina.

      „Rahu.”

      Ta jäi platsile seisma ja nägi, kuidas väikest kasvu hobuseid talli talutati, need rapsisid peaga ning voorimees vandus midagi enda ette. Tuul oli tugevnenud ja rebis rookatuselt kõrsi, keereldes lendas praht üle hoovi ja jäi loikudele hulpima. Laurentius kobistas viimasena võõrastemaja uksest sisse ja püüdis siis võimalikult kiiresti oma kastiga teiste silma alt ära saada. Mingil põhjusel oli tal tunne, et kõik inimesed silmitsevad teda kuidagi kahtlevalt, ning sellele ei aidanud kaasa ka ühistoa agorafoobiline õhustik. Kas nüüd saabub see hetk, kui tema peale näidatakse näpuga? Kivikildudest tuleaseme ümber olid kogunenud juba mõned külalised käsi soojendama, kes pöörasid end tema sisenedes ukse poole, ning ka seinte äärde paigutatud väikeste ja kõikuvate laudade tagant kiigati uudishimulikult üles.

      „Õhtust kõigile,” pomises ta korraks tekkinud vaikuses enda ette ja suundus joonelt peremehe juurde.

      „Üheks ööks,” teatas ta vilksamisi trahteripidajale otsa vaadates.

      Kuidagi arveametnikku meenutava olemisega kõrtsmik takseeris teda hetke ning juhatas siis tagakambrisse, kus väikeses ruumis olid kaks peaaegu kõrvuti asetsevat voodit.

      „Siin on üks koht vaba,” näitas peremees laudadest kokku löödud kastile, mis toetus vastu välisseina. „Aken ei puhu peaaegu üldse läbi. Voodit peate aga jagama. Härra on praegu veel linna peal asju ajamas, aga pidi õhtuks ikka tagasi tulema.”

      Laurentius ohkas. Kellegagi voodi jagamine oli tavaline ja vahel vägagi tüütu, eriti veel siis, kui teine juhtus olema joomar.

      „Selge, ma siis arvestan sellega.”

      Ta vedas oma kohvri peatsisse. Kuigi tema voodi kohal olev väike aken oli kaetud roheka klaasiga, ei olnud seda ilmselt veel talveks topitud ja seega võis arvestada, et tuppa imbub sealt sisse niiskust ja öist jahedust. Igal juhul oli see parem kui teeäärsed võõrastemajad, kus ta oli pidanud lihtsalt palja põranda peale laotatud mantlil magama. Siin väikeses voodis võis muidugi karta, et kui voodikaaslane on rahutu, siis ei tule ka praegu magamisest suurt midagi välja. Aga ega tal eriti valikut ei olnud – kõigis võõrastemajades pandi vooditesse mitu inimest magama. Nii oli soojem ja hoidis ka ruumi kokku.

      „Aitäh,” teatas ta peremehele viisakalt.

      See noogutas talle julgustavalt ning tõmbas enda järel ukse kinni. Alt praost jäi tuppa paistma peenike valgusviir.Laurentius istus kaselehtedega täidetud voodikotile ja toetas selja vastu seina. Mitte ükski teistest külalistest ei olnud veel magama tulnud. Kõrvaltoast oli kosta käratsemist, keegi alustas joobnud häälel laulu.

      „Ikkagi joodikud,” pobises ta omaette.

      Laurentius raputas nõutult pead ning luges siis poolihääli õhtupalve. Läbi õhukese ukse oli pea iga ühisruumis öeldud lause kuulda ja ta ei suutnud oma palves keskenduda muudele sõnadele kui „päästa meid ära kurjast”.

      „Aamen,” ütles ta juba valjema häälega ja vaatas aknast välja.

      Kusagilt tuli mõte, kas oleks olnud sobilik ka papagoi eestpalvesse võtta, aga ei ta jõudnud selles suhtes selgusele. Clodia oli küll lind ning seega ilma mõistusliku hingeta, kuid nii kaua inimestega koos viibinud olendid saavad osa nende soovidest ja ihadest, nende hinge fantasmidest, nii et hakkavad muutuma. Ka Plutarchos kirjutab naisele СКАЧАТЬ