Mesilased. Meelis Friedenthal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratas ja noogutas. Ta ei teadnud, kuidas olid siin üldised meeleolud Rootsi ametliku usupoliitika suhtes, kuigi formaalselt järgisid seda kindlasti kõik. Kõige kindlam oli praegu muidugi igasuguseid konflikte ja vaidlusi vältida, kuigi just pietistide hulgas oli palju uudse ja avatud mõtlemisega inimesi. Nii oligi mitmel pool üliõpilaste hulgas järjest populaarsust koguv pietism alaline allikas vaidlustele, millesse ta oli Hollandis lasknud kuidagi ka ennast tõmmata. Vaidlused aga – teadagi – kipuvad järjest ägedamaks minema ning siis oli asja ees teist taga ka muid seisukohti ja probleeme esile kerkinud. Just seesugune hooletus seisukohtade väljendamisel oli muutnud võimatuks tema edasiõppimise Leidenis. Ta lootis, et vast ei ole mingisuguseid kahtlasi kuulujutte veel siia jõudnud, eriti arvestades asjaoluga, et praegune rektor samuti Hollandis oli õppinud. Samas võiks arvata, et ta just selle tõttu ei võta kõiki kuuldusi tõe pähe. Kodus soovitasid ristiisa Theoduse sõbrad tal lõpuks Tartusse edasi õppima tulla, sest Rootsi riik pakkus siia stipendiume – kuigi üldiselt ei räägitud Tartu ülikooli õhustikust midagi head. Tülid sõjaväelastega, pingelised suhted kohalike sakslastega, kõrged korterihinnad. Samas jälle olid isegi mõned Rootsi suurimad poeedid just Tartut kõige paremaks luuletamise paigaks pidanud. Võib-olla ka nende pingete pärast. Igal juhul oli see siin üsna kõrvaline kant.

      „Kui lubate,” noogutas Laurentius.

      „Ah jaa. Kui te juba olete homme eksamineerimise läbi teinud, siis tulge kindlasti neljapäeval ka banketile. Meil on igal aastal tavaks just praegu üliõpilastele suurem vastuvõtt korraldada, jõudsite kõigest hoolimata parajal ajal.”

      Laurentius tänas kutse eest – rektori väike iroonia tema hilise kohalejõudmise suhtes ei häirinud teda kuigivõrd, arvestades asjaolusid tähendas see isegi kerget pääsemist. Ta naeratas, pani kübara pähe, kohendas küljel rippuva mõõga paremini istuma ning astus akadeemia uksest välja. Tibutas peenikest vihma ja Laurentius heitis arvustava pilgu taevasse. Päevad olid veel tegelikult üsna pikad, aga juba oli tal tunne nagu detsembri lõpus, mil ei jõudnud õieti päikesevalgust märgatagi, kui see juba lõppema hakkas. Mäeveerul kasvavate puude kitsaste lehtede pealt nirises tuulepuhangute rütmis vett.

      Hommikul oli paistnud, et sadu jääb järele, aga praegu ei olnud seda lootust enam kusagil. Ta raputas murelikult pead.

      Eksamineerimisele tuleb alles homme ilmuda, praegu on kõige olulisem niisiis korter leida. Kellegagi toa jagamise plaan polnud talle idee poolest ju väga vastumeelne, arvestades asjaolu, et rahaliselt oleks selline variant ilmselt kõige kasulikum. Kuigi enamasti olid need, kes tuba jagasid, ka ühest piirkonnast pärit ning temal lootust omakandi mehi siin leida ei olnud. Arvatavasti oleks võinud kas Smålandi või Skåne omadega ühineda, kuid ta ei tahtnud end kellegagi nii piirkondlikult siduda. Laurentiusel ei olnud muidugi otseselt midagi hüperboreaalse ja gootiliku ühtsuse ideaali vastu, aga selline enese lohutamine ja õilsa mineviku otsing tundus siiski kuidagi labane. Skandinaavia oli noor regioon ning võrreldes muu Euroopaga kultuuritu, ja seda ei saanud muuta ükski hulk mütoloogial põhinevaid imaginaarseid genealoogiaid ega õilsaid ajalugusid.

      „Seitsme põhjatähe maa,” ümises ta omaette.

      Need tähed ja muinaspõhjala ning selle seosed gootide Theoderichi vallutustega Rooma impeeriumis kõditasid riigimeeste tõusiklikku eneseuhkust. Rudbeckiuse-sugustele ennast upitavatele filosoofidele andis see võimaluse jõuda sealt edasi isegi nii naeruväärsete seisukohtade juurde, et Rootsi on tegelikult Atlantis ja ladina ning heebrea keel on just rootsi keelest välja kasvanud; aga isegi selline prospekt ei meelitanud teda rootsi marurahvuslaseks hakkama. Peale selle võis toa jagamine kaasa tuua ka muid komplikatsioone.

      Arvatavasti on siiski kõige mõistlikum omaette tuba üürida.

      Laurentius vaatas porisel tänaval ringi, kohendas kübara paremini pähe ning peatas hõikega mantlisse mässitud, aga oleku ja mõõga järgi otsustades studeeriva noormehe. Ta otsustas riskida rootsi keelega, sest suurem osa üliõpilasi ja professoreid olid kuulu järgi just rootsikeelsed. Nagu ka Robert Burton ütleb religioosse melanhoolia kohta: kui nad on Roomas, siis nad teevad nii, nagu nad näevad teisi tegevat.

      „Mu härra, olen siin linnas uus ja sooviksin tuba üürida. Immatrikuleerusin just äsja. Ega te ei oska mind selles vallas juhendada.”

      Teine vaatas talle möödaminnes otsa ning vastas siis väga puise hääldusega, aga siiski veatus rootsi keeles: „Kas teile ei ole teada, et ülikoolil on plaanis siit üldse ära Pärnusse kolida? Asjata kavatsete end siin sisse seda. Üürid on kõrged ja sellise viletsa suve tõttu on ka toiduainete hinnad pöörased.”

      „Ma tean. Aga see on igal pool nii. Ega mujalgi praegu kerge ei ole,” läks Laurentius sujuvalt saksa keelele üle, püüdes samal ajal teise pilku vältida.

      „Oo, olete sakslane. Mis kandist?” hüüatas noormees juba üsna sõbralikult.

      „Siiski mitte. Olen vaid majesteedi truu alam. Aga kas tõesti hakatakse kolima nüüd keset semestrit?”

      „Loomulikult mitte. Aga just saabus delegatsioon tagasi Pärnust, kus selle üle arutati ning kuulu järgi lepiti prokantsler Fischeriga kokku, et niipea kui saadakse hooned korda, siis minnakse Pärnusse. Võib-olla juba pärast suvevaheaega,” seletas noormees õhinal. Näis, just nagu oleks see informatsioon alles äsja kuulujutu tasemel temani jõudnud ning nüüd üritas ta seda rõõmsat ja ärevat sõnumit teisele edasirääkimise abil kuidagi reaalsemaks muuta.

      „No sel juhul on mul ikkagi mõtet vähemalt senikaua siin tuba üürida.”

      Üliõpilane vangutas pead ning paistis kuidagi pettunud. „Tegelikult muidugi.”

      Teisipäeva lõuna

      Kõrtsi juures askeldas hulk inimesi ning keegi kirus eesti keeles valju häälega. Seda oli ta juba eristama õppinud – muidu voolavalt liikuv kõne muutus siis hakituks ja käredaks, häälikud ragisesid ja kähisesid.

      „Kurat.”

      Mõned kohalikud eestlased vinnasid riidesse mässitud surnukeha vankrile ning hakkasid seda siis nügides ja tõugeldes läbi loikude linna poole veeretama. Puulaudadel kõikuvat lõtva keha kattev riie oli niiskunud ja räbaldunud ning ta märkas paljaid kõhnu jalgu ja peenikesi soonilisi käsivarsi sealt alt välja turritamas. Ta tegi automaatselt ristimärgi, pööras selja ning trügis uudishimulike vahelt ukseni. Tuul tõi kusagilt vastikut haisu ninna.

      Kui Laurentius tuppa astus, tervitas kõrtsmik vaid kerge peaviipega ning vahtis toimuvat pisikesest aknast edasi.

      „Ega see veel lõppenud pole,” teatas kõrtsmik silmi kissitades.

      „Mis juhtus?”

      „Ei teagi täpselt. Iga päev on mingi jama,” hakkas mees suure mõnuga jutustama. „Praegu oli vist nii, et üks kaltsakas tormas ringi nagu pöörane ja hammustas inimesi. Ühed arvasid, et nälja pärast, teised, et on niisama peast segi läinud. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui parkalisell virutas talle teibaga. Mitte tugevasti küll, aga ilmselt pani ikka paraja põraka. Ta on ju siuke tugevam tüüp. Mitte kuigi arukas aga. Noh igal juhul paistab, et koksas teise maha, pea üleni verine. Ei liiguta vanamees oimugi.”

      Laurentius muutus seda kuuldes väga murelikuks. „Mis nad siis plaanivad ette võtta?”

      „Ilmselt võetakse poiss peavahti ja ta võib ka kohtu alla minna. Kuigi teised nägid ka pealt ja ega ta meelega seda teha tahtnud. Siiski – inimese tapmine pole naljaasi, küllap ikka pinnitakse teda kõvasti.”

      Laurentius vangutas pead. „Ma ilmselt kolin siit СКАЧАТЬ