Loomult loom I. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tehistingimustes – näiteks loomaaias – arktilist või troopilist looma, peame ka arktilisest regioonist pärit loomale tagama võimaluse olla kuival soojal põrandal, arvaku võhikud sellest, nagu tahavad. Tal peab olema n-ö käpaulatuses võimalus ennast soojendada ja kuivatada. Sest tõepoolest – tema territoorium on suur, kehalisteks harjutusteks täiesti piisav, ta saab seal edasitagasi jalutada, supelda, ta võib seal pendeldada nurgast nurka, kusjuures ta teeb seda mõnuga. Inimesed vaatavad – oi vaeseke, tal on mure, ta käib edasi-tagasi… Karu teeb seda mõnu pärast – ta liigutab ennast. 700-kilosele parimates aastates loomale pakub mõnu kas või koha peal jalalt jalale hüpelda, tunda oma tugevaid luid ja teraskõvu lihaseid.

      Aga selsamal karul peab tõepoolest olema võimalus end soojendada ja kuivatada, kui ta selleks vajadust tunneb. Ja seda võimalust hindab ta väga ning kasutab ohtralt, ja sugugi mitte ainult talvel. Sooja naudivad kõik püsisoojased loomad ka suvel, ükskõik kes nad ka ei oleks ja millistest looduslikest tingimustest ei tuleks. Talvel peab külmalembesel loomal muidugi olema võimalus olla külma käes. Ja jääkarule on selline võimalus tagatud. Tulemuseks on, et järjest sünnivad jääkarupojad. Eriti hästi läks jääkarupoeg Mardiga. Tema oli esimene, kelle jaoks emakarul piisas piima. Laktatsioon ei pidurdunud ja karupoeg sai pisut piima veel peaaegu kaheaastasena. Just selline on õige viis kasvatada jääkarupoegi looduses. Nagu me näeme, ei pruugi loomadelt tehistingimusteski midagi võimatut nõuda.

      Kui me üritame pidada tehistingimustes mingit liiki, kes looduses elab eluaeg ühel ja samal merepõhja lapikesel pindalaga kaks ruutdetsimeetrit – olgu see mõni merikarp või meriroos või mõni muu kinnituv loom –, siis on meie kohustuseks panna meri tema ümber liikuma, nii nagu liigub merevesi looduses, tuues süüa ja suguprodukte, mida teised loomad võib-olla mitme miili kaugusel vette eritavad.

      Kuidas aga toimida liikidega, kes on loodusest kadunud, tehistingimustes aga on olemas? See on kiiresti kujunemas põhimureks. Kõige suuremat kahju loomsele elule maa peal teeb elupaikade häving: troopiliste metsade hävitamine, rohtla-, stepi-, preeria-, pampa-, savannialade muutmine kultuurmaastikuks – põldudeks, karjamaadeks koduloomade jaoks või hoopis kõrbeks –, see on veel tõsisem oht kui keemiline reostus või soojusreostus, mis on ka muidugi kohutav asi, eriti merede jaoks. Kui seda õiget (ka mürareostusest vaba) loodust praktiliselt enam ei ole, kuidas siis rehabiliteerida, suunata loodusse tagasi liike, keda me tehistingimustes oskame suurepäraselt kasvatada ja paljundada?

      Selles olukorras tuleb peaaegu üle jõu pingutada nii inimestel, kes on asja niikaugele viinud, kui ka loomadel, kes on sündinudkasvanud ja n-ö hariduse saanud tehistingimustes kasvanud loomade käest. See on ränk mure, ja usutavasti on sellele võimalik lahendust leida. Kuid seni, kuni lahendused ei ole teada, tuleb uskuda. Usk teeb imesid ja viimasel ajal on mõned geneetikud tulnud lagedale väitega, et on inimesi, kellel on genotüübiline võime uskuda kõiksugu asju – et jumal on olemas või et jumalat ei ole olemas – teistel aga seda võimet kas ei ole või on vaid vähesel määral. Siit tekib küsimus – äkki ongi just usk inimese evolutsioonis peamiseks teguriks?

      Usk on puhtalt inimesele liigiomane võime, ning just usk ja ainult usk võimaldab inimesel üle jõu pingutada. Me peame uskuma, et suudame selle probleemi lahendada, sest on juba palju loomaliike, kes elavad veel ainult loomaaedades ja kes on loomaaia tingimustega nii harjunud, et paljunevad siin õnnelikult (mõni liik lausa ohjeldamatult). Tallinna Loomaaias näiteks prþevalski hobune ja davidi hirv ehk miilu. Loodusest on prþevalski hobune kadunud. Gobi kõrbe servadel on küll metsistunud hobuseid, kuid see on geneetiline segapuder. Tallinna Loomaaias ja mõnes teiseski loomaaias on hulk geneetiliselt täiesti laitmatuid prþevalski hobuseid. Mida edasi teha? Kuidas neid loodusesse tagasi lasta?

      Miilusid, davidi hirvesid on loomaaias ligi sada. Nad elavad suure karjana, esialgu veel üsna mõnusalt. Neil on juht, alfa-isane – suurte sarvedega „härra president” – ja lisaks ka beeta-isased. Kui kahejalgsed olendid tulevad miilusid vaatama hilisõhtul, mil pole enam harjumuspärane külastusaeg, rivistatakse kogu miilude kari otsekohe nii, et emased ja lapsed on keskel, beeta-isased tiibadel, karja juht aga kõige kõrgemal kohal ridade taga, kust ta näeb kogu olukorda ja kus tal on situatsioonist täielik ülevaade.

      Tallinna Loomaaias paljuneb miilu ülihästi, alates 1970. aastatest sünnib neid kogu aeg juurde. 2001. aastal sündis 25 isendit, 2002. aastal samuti 25, nii oli ka 2003. aastal. Kuna teistes maailma loomaaedades miilu nii edukalt ei paljune, transporditakse neid Tallinnast Põhjamaadesse, Saksamaale ja Tšehhi. Lisaks on Tallinna miilud väga karastatud ja hästi aklimatiseerunud.

      Miilud avastati 19. sajandi keskpaiku. Misjonär Armand David, taibukas ja erudeeritud zooloog, nägi Pekingi turul, et keisri kaardiväelased mandþuurid müüvad sõrgu ja sarvi ja nahku ja liha, mis pärinevad loomalt, keda zooloogia ei tunne.

      Miilud elavad tänapäeval niisiis ainult loomaaedades ja parkides. Jahiparkidele miilusid ei anta, kuid neid on antud farmerite safariparkidesse pargiloomaks. Põhimure on praegu miilude reintrodutseerimine. Me peame läbirääkimisi hiina kolleegidega, et taas rehabiliteerida miilu kui liik sealsamas Põhja-Mandþuurias, kust ta pärit on ja kus teda looduses juba ligi 300 aastat pole nähtud. Põhiteemaks neil läbirääkimistel on küsimused, kuidas viia miilud looduslikku keskkonda, kus rabamaastik on säilinud. Miilu on rabaelanik nagu meie põder või nagu põhjapõder. Kui olete loomaaias, kuulake tähelepanelikult, millist häält teevad miilude liigesed, kui nad liiguvad: naksti! naksti! – just nagu põhjapõtradel. See on nn kõõluslukk, mis on omane paljudele sõraliste rabavormidele ja võimaldab neil sõrgu laiali ajada ja siis jälle kokku tõmmata.

      Miilud peaksid niisiis minema Hiinasse, Põhja-Mandþuuria rabastunud maastikule, kus on tiigrite kodu ja kus oli algselt ka miilu kodu. Küsimusi on sellega seoses tohutult. Näiteks selliste kaitsealade kaitse. Hiinlased on väga tublid ja ratsionaalsed asjaajajad, arukad inimesed, kes ei võta loomi alale, kus neid pole võimalik kaitsta salaküttide eest. Töötatakse välja meetmeid, kuidas selliseid kaitsealasid turvalistena hoida.

      Teine küsimus. Miilu, kes on mitukümmend põlvkonda loomaaias sündinud, läheb loodusesse, maastikku, kus elab tiiger. Järelikult peab miilu olema sellest „teadlik”, talle tuleb seda õpetada – ja see on väga keeruline protseduur, sest küsimus on liigis, mitte ainult ühes isendis, ühes miilus, kes on väga tark ja keda me lausa dresseerime. Me peame terve karja õpetama käituma miilukarjana, nii et tiigri poolt ähvardav oht oleks normi piires. See ei tähenda, et nad igal juhul peavad olema tiigri eest täielikult kaitstud. Muidugi mitte. Miilu oli kümnete tuhandete, võib-olla isegi sadade tuhandete aastate vältel tiigri loomulik toit, aga tiigri kätte sattusid enamasti haiged ja nõrgad noored loomad, keda kari ise väga „taktitundeliselt”, aga kindlalt perifeeriasse, n-ö kiskja hammaste ette tõrjus. Loomaaiast tulnud suured terved loomad lihtsalt ei pruugi osata nii käituda. Neid tuleb õpetada. Selleks on vaja õppelaagreid, loomad tuleb komfortaablist põgenikelaagrist – loomaaiast – viia treeninglaagrisse, rehabiliteerida nad, anda neile võimalus arendada kõiki käitumuslikke nüansse ja võtteid, mis võimaldaksid neil looduses ellu jääda seal, kus see liik kunagi elas, kuhu ta peab tagasi jõudma ja kus ta peab sisse elama kui sealse looduse loomulik komponent.

      Selle kallal töötavad loomaaiad ja teised uurimisasutused üle kogu maailma. Ja kui meie miilusid või nende järglasi hakkab küttima tiiger ja kui miilud siis oskavad käituda nii, et tiiger saaks oma osa loomulikul, õigel viisil – püüaks nõrgemaid, püüaks loomi siis, kui neid saab seal kohapeal juba piisavalt palju olema –, vaat siis oleme õnnega koos. Siis võib öelda, et liik on päästetud, et me võime ta viia „Punase raamatu” rohelisele lehele.

      Ubi nil vales, ibi nil velis

      Kus sa midagi ei suuda, seal ei pea sa ka midagi tahtma. Tõlgiksin selle aforismi pigem niiviisi: tahtmine on taevariik, saamine on iseasi.

      Vaatame, СКАЧАТЬ