Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ baas on mõne aruka kriitiku jaoks paari vaheda vastuväitega aplombikalt põrmustatav, tahab ta ürituse edule pöialt hoida ja omalt poolt kaasa aidata. „Ma imetlen selle poisi eneseusku,” ütles ta, kui me lehvitades lahku läksime. Järgmiseks hommikuks oli ta saatnud mulle mitu linki informatsiooniga kuldvasika, mammona ja kullavihma kohta, mille ma kohe Ruudule edasi läkitasin.

      2. Õndsad on need…

      Kui ma kodutänavasse keerasin, oli sume suveõhtu hämarus maa peale laskunud. Aeglustasin sammu, ma tahtsin sellest täit mõnu tunda. Mind ümbritses ühtäkki täielik rahu, nii väline kui sisemine. Mul oli hea meel, et ma olin Iirise Ruudu juurde viinud. Iirisel aitas see süngeid mõtteid kõrvale tõrjuda, Ruudul oli aga kasulik kõrvalseisja kriitilisi mõtteid kuulata. Ja kõige rohkem oli mul hea meel selle pärast, et Iiris lubas kõigist kahtlustest hoolimata Ruudu plaanides abiks olla. Ma ei tea miks – minul polnud ju ettevõtmises kuigi suurt osa, isegi kui ma jutlusekirjutamisega edukalt toime tulen –, aga seekord tundus, et Ruut oli suutnud mind põhjalikumalt kui kunagi varem kaasa haarata ning üritus oli mulle omal moel südamelähedaseks saanud. Kui Iiris oleks selle vastu põlgust üles näidanud, oleksin ma pidanud jääma rumalalt nende kahe vahel heitlema.

      Majja sisenedes nägin trepi kõrval seismas Gretat naaberkorterist. Ta oli aluspesu väel: seljas õlapaeltega pikk valge särk, mis ulatus vaksajao võrra üle tagumiku. Läbi õhukese särgiriide olid aimatavad rinnahoidja ja püksikute piirjooned. Greta toetus trepikäsipuu alumisele otsale, ja kohe, kui mind sisenemas nägi, tõukas end otsustavalt käsipuust lahti ning tegi paar sammu mulle vastu. Kui ta rääkima hakkas, sain aru, et purjus ta ei ole, nagu tema äkiliste liigutuste järgi esimesel hetkel oletasin, igal juhul mitte märgatavalt.

      „Oh, kui hea, et just sina tulid!” ütles Greta. „Tead, ma tõmbasin ukse väljastpoolt lukku ja mõtlesin, mis nüüd teha.”

      Ka Greta on algusest peale siin majas elanud ning me olime lapsepõlves päris suured sõbrad. Greta on minust viis aastat vanem, aga ometi me mängisime päris palju koos: mina, Greta, minu õde, kes jäi oma vanuselt meie kahe vahepeale, ja teised tookord siin või ümbruskonnas elavad samaealised lapsed. Aga Gretaga seob mind veel midagi õige tähtsat: temaga ma olin esimest korda vahekorras. Siis oli lapsepõlv ja ühismängimised juba mägede taga – see lõppes minu meelest ühel ajal ja kaunis äkitselt: korraga oli kõigil hoopis muud teha, seltsiti klassikaaslastega, käidi trennis ja omavanustega linnas kolamas. Mitu aastat järjest me kohtusime ainult trepikojas, isegi pikemaid vestlusi ei tulnud enam ette, sest kui ühiseid huvisid ei ole, siis pole ka millestki rääkida. Olin kuulnud Prittalt (kes Gretaga samuti enam ei suhelnud), ja võimalik, et ka oma vanemate käest, ainult seda, et Gretal oli palju peigmehi. Nii on see jäänud vist seniajani, kuigi nüüd on ta juba ammu abielus.

      Tookord Greta veel abielus ei olnud. Oli samasugune palav suvi ja mul oli koolivaheaeg. Meie hoov on olnud algusest peale üks korrastamata plats, mille piiriks olid kõrval asuvate individuaalmajade vanad tarad ja kõige taga üks jupp kunagist saekaatrit ümbritsenud kõrget planku. Maja ümber oli lage ala, kuhu olid püstitatud ainult pesukuivatamisnööride postid, hoovi tagumisse ossa oli aga kasvama jäänud mitmesuguseid puid ja põõsaid, mis olid seal juba saetööstuse ajal; maja ehitamise käigus polnud neid kraanade ja muude mehhanismide eest maha raiutud. Aastatega kasvas tagaaeda kohati päris tihe džungel. Lapsepõlves oli seal suurepärane paik peituseks ja luuremängudeks, hiljem, teismeeas sattusin ma aia tagaossa väga harva. Ma teadsin väga hästi, et tiheda võpsiku taga on üks paari elutoa suurune lage plats, mis on suvel igalt poolt lehestikuga varjatud ja mida me oma mängude ajal millegipärast Draakonite väljaks kutsusime. Võib-olla sai seal kunagi mingeid draakonite mänge mängitud. Mu õde käis seal mõnikord varakevadel päevitamas. Tol suvel olin ma aia tagaosa enda jaoks avastanud hoopis teistsugusel põhjusel. Ma olin klassikaaslaste eeskujul suitsetama hakanud. Toas ei tahtnud ma suitsetada, sest kartsin, et suitsulõhn jääb tuppa ka pärast tugevat tuulutamist, ja mul tuleb üle elada ebameeldiv vestlus vanematega. Kui kodus tossutamise isu peale tuli, seadsin sammud tagaaeda, põõsaste vahelisele välule. Lapsi meie majas nagunii enam ei elanud ja teistel polnud pesukuivatusnööridest kaugemale asja. Oma rõõmuks olin avastanud, et keegi oli põõsaste veerde ühe rohmaka istepingi valmis klopsinud, nii et ma võisin, kui tahtsin, istudes suitsu tõmmata.

      Seekord avastasin, et Greta on väikesele päikeselagendikule lamamistooli tirinud ja peesitas seal. Märkasin teda alles viimasel hetkel, sest põõsad olid tõepoolest väga tihedaks kasvanud. Ta oli mu samme kuulnud ja mu ümber pööramine oleks olnud tobe. Ka sigaret oli mul juba pakist välja tõmmatud ja huulte vahele pistetud. Kui viimased põõsaoksad kõrvale lükkasin, nägin, et Greta on täiesti alasti.

      Mu suust tuli arvatavasti mingi vabandamisena mõeldud, ähmis ja segane pomin.

      „Tule julgelt,” ütles Greta mulle häirimatu ja otsekohese häälega.

      Ütlesin talle, et olin kavatsenud suitsu teha.

      „Aga kes sind keelab?” küsis Greta kekutades. „Näe, pink seal on vaba. Mind sa ei häiri.”

      Kui ma ikkagi ei liikunud kohalt, hakkas Greta lausa nõudma, et ma tema seltsi tuleksin.

      Panin suitsu põlema ja istusin kohmetult pingile. Silmi ma siiski ära ei peitnud.

      „Me oleme ju lapsest saadik suured sõbrad olnud, ei häbenenud ma poisse siis, ei häbene ka nüüd.”

      Gretal oli ilus keha, palju ilusam kui minu õel, kes tookord tegeles väga tõsiselt spordiga ja pidas oluliseks ainult seda, mis aitas paremaid tulemusi saavutada. Olin paaril korral kogemata oma õe paljaid rindu näinud. Need olid piimvalged ja ilmaõhust puutumata nahaga. Greta omad, veidi väiksemad, aga teravatipulised, lebasid pisut laialivalgunutena ta lamamisasendis kehal, nende nahka kattis mingi roosatav kirme, küllap oli see tekkinud päevitusest.

      Ma ei mäleta, kas me rääkisime, igal juhul tõmbas Greta ühel hetkel oma pikad, üsnagi saledad jalad konksu ja nõudis, et ma lamamistooli otsa peale istuksin. Tegin, nagu ta ütles. Tean, et mõtlesin kogu aeg: kuidas üks täiskasvanu sellises olukorras käituks? Ma tahtsin olla temaga võrdne, mitte koolipoiss, kes ma ju tegelikult olin.

      „Siia ei tule mitte keegi, ole julge,” ütles ta mulle kõige igapäevasema hääletooniga. „Me võime sinuga selle asja ära proovida.”

      Ma olin nagu lummuses. Kõik läks väga libedalt, tegelikult liiga ruttu. Aga Gretal paistis selle üle hea meel olevat.

      „Paku nüüd mulle ka üks suits,” ütles ta, kui ma olin ennast korda sättinud.

      See kuus või seitse aastat tagasi toimunud sündmus tuli mulle nüüd poolpaljast Gretat vaadates nii selgesti meelde, nagu oleks see eile olnud. Pärast tookord juhtunut oli Greta mulle paaril korral trepi peal või Mardika tänaval vastu tulles silma teinud, aga me polnud rohkem kunagi kahekesi jäänud. Ja nagu öeldud, läks Greta mõne aja pärast mehele. Abielu algusest peale olid nende korteris käinud pidevad riiud, majarahvas võttis seda juba nagu paratamatust. Vahepeal oli üks või teine pikemat aega kodust ära, siis oli rahu, aga juba paar päeva pärast seda, kui mõlemad taas koos olid, algasid kismad. Küll lepiti, küll mindi lahku, aga lõppkokkuvõttes jätkus kõik ikka samaviisi. Hiljuti oli Greta mees jälle koju saabunud: alles eile oli seina tagant kostnud kisa ja kriiskamist.

      Greta astus mu järel trepist üles.

      „Teil polnud kedagi kodus, ma juba helistasin ukse taga,” sõnas ta. „Ma mõtlesin, et saan sinu toa akna kaudu oma tuppa ronida.”

      Minu toa ja tema korteri tagumise toa aken olid kõrvuti, nende vahel oli ainult betoonseina laiune aknaraami osa. Plikana oli Greta mitmel korral akna kaudu meie korterist oma korterisse СКАЧАТЬ