Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taas tugevat tõmmet. Pesuehtne lihahimu, mitte midagi muud.

      Libistasin erutatult kätt mööda ta siledat ihu rinnakumeruseni. Nüüd tundsin väga hästi, et sealne nahk on nibudest ülevalpool päris krobe.

      „Miks siit kare on?” küsisin kumerusi voolides.

      „Sa ei mäleta siis või?” imestas Greta kehevil muigega. „Ma tõmbasin ju kuueaastasena endale terve taldrikutäie kuuma suppi kaela. Kogu rinnaesine sai põletada. Altkorruse Tirkmann viis mu oma autoga kiiresti traumapunkti. Jube valus oli, ma karjusin nagu ratta peal. Lapsepõlve kõige jubedam elamus.”

      Greta oskas oma ammust õnnetust serveerida just nii, et see minus vastupandamatut iha tekitas. Ma silitasin teda järjest kirglikumalt ja varsti olime minu pooleldi ülestehtud magamisaseme peal pikali.

      Kui Greta oli lahkunud – ma oleksin ta heameelega korteriuksest välja lasknud, aga poolalasti tulnud Gretal polnud ju võtmeid! –, mõtlesin tükk aega lahtisilmi voodil vedeledes Iirisele. Ühelt poolt ei olnud ma temale kunagi midagi lubanud (ega temaltki mingit lubadust välja meelitanud), aga teisest küljest olin ma teda ikkagi petnud. Juba teist korda. Me olime nii kaua koos olnud ja ma teadsin, et Iiris usaldab mind. Gretal oli vastu seada ainult tugev seksuaalne tõmme, aga tegelik konkurent ta Iirisele ei olnud. Küllap olin minagi Gretale juhuslik ja ajutine seiklus. See oli mu ainus lohutus.

      Järgmisel hommikul, kohe pärast tõusmist, toppisin arvuti kotti ja sõitsin linna. Läksin Ruudu poole. Tahtsin teada, mis ta minu uutest ideedest arvab.

      Ruudu korter oli nagu sipelgapesa. Seal sumises palju inimesi, ühed ajasid omavahel juttu, ja et oli üldine kära, tegid nad seda päris häälekalt, teised tegelesid millegagi, kuid ega nemadki vait olnud.

      Nägin kohe, et Ruudule oli vahepeal tekkinud palju uusi mõttekaaslasi. Tal oli muidugi ennegi selliseid tuttavaid, keda ma ei tundnud, või kellega olin mõni harv kord juhuslikult kokku puutunud. Aga nüüd oli neid väga ohtralt juurde tulnud. Näis, et rahausk vaimustas ühel või teisel põhjusel tõepoolest paljusid inimesi.

      Suurema toa seinale oli riputatud viis-kuus rahatähtede järgi maalitud lippu: dollarid, eurod, Eesti sajakroonised. Arvatavasti olid tegijad olnud erinevad, sest lipud ei näinud sugugi ühesugused välja. Üks sajakroonine oli silmanähtavalt oskamatult kopeeritud. Ülejäänute teostuse kallal poleks olnud palju norida, siiski paistsid mõned neist välja teistest põhjalikuma viimistlusega, paar tükki olid aga meelega kergelt stiliseeritud. Põrandal vedeles valge paberi rulle. Mõnele olid maalitud musta värviga kontuurid: tundsin ära Lydia Koidula ja ühe Ameerika presidendi näojooned. Küllap pandi need paberid maalimise ajaks riidekanga alla, siis polnud vaja hakata iga kord uusi kontuurjooni vedama. Maalimisega parajasti keegi ei tegelenud, ent õhus oli tunda nii värvi kui lahusti hõngu. Kaks neiut mõõtsid ja lõikasid valget siidjat kangast, kaks poissi lappasid paberilehtedele prinditud värviliste rahanäidiste pilte, mõni istus sülearvuti taga, üks või rohkem kaaslast üle õla piilumas, mõni kummutas pudelist õlut. Õllepudeleid, nii tühje kui korgiga, vedeles mitmel pool toolijalgade kõrval ja ruumi ainukese laua peal ja all.

      Jäin hetkeks üht keskustelu kuulama: missuguseid rahatähti veel teha, kas peaks olema palju erinevaid või aitab neljast-viiest kõige olulisemast. Sedasama asja olime ju Ruuduga juba siis arutanud, kui me Iirisega siin käisime.

      Kui Ruut mind nägi, astus ta kohe juurde. Olin talle oma tulekust telefoni teel teatanud ja nähtavasti oli ta minu ideedest väga huvitatud.

      „Näed, siin seintel on meie eilne ja üleeilne toodang,” ütles ta mulle. „Maalimine võtab aega ja kõik ei tule ühesugused. Me arutasime, et esimeseks etteasteks peaks olema vähemalt paarkümmend rahalippu, alla selle ei pääse mõjule.”

      Istusin diivanile, Ruut minu kõrvale, ma tegin arvuti lahti.

      „Suurepärane, suurepärane!” kiitis Ruut. „Täitsa minu mõte. Sa oled täitsa õigel teel. Asjad lähevad meil juba päris jõudsalt. Poisid kirjutavad praegu linnavalitsusele taotlust mittepoliitilise rahvakogunemise korraldamiseks. Kui paras hulk lippe on valmis, siis tuleb neid ka rahvale näidata. Iiris on samuti väga nupukas. See peeglite idee oli täpselt see, mis meil just vaja oli. Pilgu peeglisse naelutamine, iseendaga tõtt vaatamine. Raha tunnistamine jumaluseks ongi just nimelt tõele näkku vaatamine. Käsipeeglid saab igaühele kätte anda. Fantastiline!”

      Ruut pakkus mulle õlut. Avasin ühe põrandal seisnud pudeli ja sel ajal, kui ma mõne lonksu võtsin, keris tema mu kirjutatud teksti veel edasi-tagasi.

      „Kui Iiris siin oli, siis tundus mulle, et talle meie asi ei istu,” rääkis Ruut, „aga nüüd on ta järsku nii suur huviline, et hoia alt. Ta saadab iga päev mulle mitu kirja. Ikka jälle mingid uued mõtted või täiendused eelmiste juurde. Peale selle on ta mitu oma ülikoolikaaslast kampa tõmmanud. Sa kindlasti tead neid kutte. Lubasid meie saidi internetis korralikult välja arendada. Teevad tõlked ka, ma olin sellele mõelnud, aga pole olnud aega otsida, kes appi tuleks. Üks poiss oskab hästi hispaania keelt. Nii et peale inglise keele kohe ka hispaania keeles. Great! Ka prantsusja saksakeelsed leheküljed peaksid ilmtingimata olema. Ja venekeelsed! Raha on üks asi, millesse venelased praegusel ajal peaksid kindlasti uskuma. Kõik, kes Moskvas või Peterburis käinud on…”

      Ruut ei saanud lauset lõpetada, sest ta telefon hakkas helisema.

      Paar lauset, jälle kiidusõnad.

      „Super!” teatas Ruut, kui oli kõne lõpetanud. „Vamps ongi saanud paraja suurusega käsipeegleid hankida! Vähe, aga ehk näkkab kusagilt veel!”

      Ta võttis minu arvuti oma kätte ja läks mu vaimusünnitisi ka teistele näitama. Istusin ja lonksasin niikaua õlut. Äkitselt lõikas rangelt töisesse või vähemalt töisena tunduvasse õhkkonda ühe neiu kile kiljatus. Tema kõrval istuv, arvatavasti juba mitu õllepudelit tühjaks kulistanud noormees oli torganud oma näpud talle pükstevärvli vahele, kummardamisel tekkinud ihu paljastavasse pilusse, ilmse kavatsusega hakata neid veel sügavamale libistama. Elevus jäi aga lühikeseks. Poiss tõmbas käe ära ja kõõritas edasi ühte arvutisse, millega vist parajasti linnavalitsusele taotlust tehti, tüdrukud jätkasid kanga mõõtmist.

      Kui ma Ruudu juurest koju minema hakkasin, oli õhtu käes. Bussi pealt maha tulles keerasin otse Mardika tänavale. Iirise poole ma ei kippunud, sest ma teadsin, et ta põlastab õllelõhnalisi mehi, ja pika istumise jooksul oli mul päris hea mitu pudelit ära kulunud.

      Koduukse taga kohtasin oma isa, kes joobnu pikatoimelisuse ja järjekindlusega üritas võtit lukuauku torgata.

      Selliseid vanemaid nagu minul, on ilmselt tuhandeid. Mu isa on eluaeg (vähemalt nii palju, kui ma mäletan ja teistelt kuulnud olen) endale korralikes kogustes alkoholi sisse kallanud, ema aga on – nagu varem juba juttu tehtud – võõraste meestega semminud. Selle üle, kas temalgi on see nõrkus olnud juba algusest peale, või on isa oma napsilembusega teda tagant tõuganud, pole ma kunagi pikemalt juurelnud. Mingi paadunud alkohoolik mu isa siiski ei ole. Joomatuuride tõttu pole tal kunagi midagi tähtsat tegemata jäänud. Kui on vaja purjutamine lõpetada, siis on isa selle ka lõpetanud. Ta on kogu aeg töötanud juhtivatel kohtadel, ja kui töö on nõudnud, siis on ta kaine olnud. Sõbrannadega lobisedes – ikka telefon kõrva ääres, ise kõigest muust välja lülitatud – on mu ema isa kohta igasuguseid salvavaid märkusi teinud, kaasa arvatud see, et ta naiste vastu enam eriti huvi ei tunne. Olgu kuidas muuga on, aga see väide ei vasta minu meelest küll päriselt tõele. Selsamal ajal, kui ema mitme meesterahvaga ringi tiirutas, oli ka isal üks lähedane naistuttav, kellest ema arvatavasti midagi ei teadnud. Ka minul poleks temast aimu olnud, kui Pritta poleks mulle rääkinud. Enne „seda meest” oli Prittal hea nina, ja СКАЧАТЬ