Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et mind ligi lasta. Isa oli malbe joodik. Tülisid võis majas ette tulla siis, kui isa kaine oli. Vägijoogid tegid ta heatahtlikuks, teistega arvestavaks ja pealetükkimatuks. Ent see ei olnud mingi melanhoolia. Isa nautis sellist seisundit, kus teda midagi ei häirinud ja ta ise ennast hästi tundis.

      Astusime uksest sisse. Isa suundus elutuppa ja pani teleka mängima. Tavaliselt jääb ta seda vaadates kohe magama. Mina läksin kööki ja tegin külmkapi ukse lahti. Olin näljane, sest polnud hommikust saadik midagi söönud, ainult õlut kulistanud.

      Meie pere häda on see, et kõigil on oma isiklike asjadega nii palju tegemist, et tihtipeale pole kellelgi aega poes käia ja külmutuskappi täita. Peale pooliku ketšupipudeli ja lõpu peal margariinipaki polnud külmutuskapis midagi. Tegin igaks juhuks ka sügavkülma kambri lahti ja leidsin sealt oma üllatuseks härmas paki grillvorste. Kes need sinna külmuma pani ja mis ajast nad seisnud on, polnud teada. Aga nälja peletamiseks nad loodetavasti kõlbasid. Tulid ainult üles sulatada.

      „Issi, me peame vorste grillima hakkama. Muud ei ole, ja needki on läbinisti jääs,” pöördusin ma isa poole meie peres säilinud ja sügavaks harjumuseks saanud lapsikus kõnepruugis.

      „Minugi poolest,” oli isa nõus. „Teeme lõkke ja küpsetame. Ma ei tahagi ilusal soojal õhtul toas istuda! Sa otsi ainult vardad üles.”

      Hulk aastaid tagasi oli üks meie maja kolmanda korruse elanik, kes hiljem oma korteri ära müüs, ühte aianurka midagi välikamina sarnast ehitanud. Ehkki primitiivne, varjas ta lageda poolt tuld tuule eest, ja põõsaste varjus istudes oli päris mõnus ennast leekide paistel soojendada. Kuigi kolmanda korruse inimesed olid selle teinud ühiseks kasutamiseks, ei mäleta ma, et keegi teine peale nende ja minu isa seal tuld oleks teinud. Viimastel aastatel tuli isalegi tulesussitamine järjest harvem meelde, ka kamin kippus ilmastiku käes lagunema hakkama. Kui aga isa juba tuletegemise käsile võttis, siis lõin mina alati kampa, ning vahel ka ema ja Pritta, muidugi siis, kui nad juhtusid kodus olema.

      Tõin keldrist mõne puupilpa ja toast süütamiseks vanu ajalehti. Leidsin ka grillimisvardad üles. Tegelikult oli välikamin küttematerjali ülearugi täis topitud – mahakukkunud puuoksi ja muud sellist, aga need olid märjad ega tahtnud kohe tuld võtta.

      Ehkki isa polnud hakkama saanud võtme lukuauku pistmisega, tuli ta tule süütamisega suurepäraselt toime. Õige ruttu hakkasid leegid puurisu ja käbisid nilpsima ja läbi drenaažitoru jupist tehtud korstna tõusis vägev suitsupilv taeva poole. Esiotsa oli küll tossu rohkem kui tuld, aga ajapikku said leegid võimu juurde. Tuult peaaegu ei olnud ja me saime madalatel pinkidel rahulikult paigal istuda, ilma et oleksime pidanud suhu ja silma tungiva suitsu eest pidevalt põgenema. Ainult sääsed hakkasid pea ümber tiirlema ja neid tuli kogu aeg eemale vehkida. Panin kastilaudu juurde, et tuli võimsamaks läheks ja kuumus sääsed eemale peletaks. Torkasin vorstid vardasse ja hoidsin neid kõrgel leekide kohal.

      Natukese aja pärast nägin, et keegi tuleb üle videvikku mähkunud õue meie poole. Olin kindel, et Pritta on koju ilmunud, kuid tulija oli hoopis Greta.

      „Näe, poisid kõrvetavad siin vorste,” ütles ta.

      „Seda neh,” möönis isa.

      „Avastasime, et meil muud kodus süüa ei ole, ainult need, ära külmunud. Niisama nad ei kõlba, pidime tule tegema,” lisasin mina.

      „Mulle meeldib tuli. Ma loodan, et te ei aja mind tule juurest ära. Süüa ma ei taha.”

      „Noh, sina ei taha, aga sääsed saavad see-eest kõvasti süüa.” Gretal olid jalas lühikesed püksid ning jalad täies pikkuses paljad.

      „Sääsed mind ei morjenda,” teatas Greta. „Mul on paks nahk!” Ta sirutas istet võttes oma jalad demonstratiivselt välja.

      „Kuule, Greta,” alustas isa ja jäi poole peal toppama. Minu arvates võtsid Greta paljad jalad talt sõnad suust. „Kuule,” jätkas isa mõne viivu pärast, „ega sul kodus pudelit õlut ei juhtu olema? Kuivalt ei taha vorstid kuidagi alla minna, aga näed, Matt ütleb, et meil on külmutuskapp tühi, nii et kõliseb.”

      „Ma ei tea, võib-olla Lempsil on mõni pudel tagavaraks jäetud. Ma võin vaatama minna. Kui te mind pärast uuesti kampa võtate. Ka siis, kui ma õlut ei leia.”

      „Me anname sulle isegi ühe vorsti,” meelitas isa.

      „Ma ausalt ei hooli söögist,” kinnitas Greta ja kõndis kergejalgselt maja poole. Mõne aja pärast ta naasis koos pudeli A. Le Coqi õlle ja viilutatud leiva kotikesega.

      „Ma vaatasin, et leiba teil, vaesed poisid, ka ei ole,” ütles ta. „Naispere on teid ikka täitsa ripakile jätnud.”

      „Jah, me oleme siin kõik ripakil,” oli isa nõus.

      „Kui te teada tahate, siis mina olen praegu ka ripakil,” jätkas Greta õhinaga. „Niikaua kui Lemps on ära, saan ma ripakil olla, kui tagasi tuleb, siis on sellel lõpp.”

      Greta trügis seekord minu ja isa vahele ja sirutas oma jalad jälle tule poole.

      „Siin on nii kuum, et karvad kõrbevad ära,” sädistas Greta. „Epilaatorit polegi vaja.”

      „Elu ilusamad õied, Mari karvasemad reied…” jorises isa lorilaulu algust.

      „Mu nimi on muideks Greta, kui teada tahad!”

      Enne kui vorstid söömiskõlblikuks said, oli isa kolmveerandi õllepudelist juba tühjaks joonud. Mina õllest ei hoolinud, olin seda Ruudu pool küllalt saanud. Päris lõpu, heal juhul paar lonksu, loovutas isa Gretale – olime temalegi ühe vorstikese näppude vahele sundinud.

      Kui vorstid söödud, oli vahepeal õige kibedaks läinud tuli taltunud ja sääsed ründasid jälle valusasti. Ümberringi oli kottpime. Lõpuks ajasin end püsti.

      „Aitab küll, ma arvan! Päästame Greta lihasööjate linnukeste käest. Lähme ära tuppa, ma toon ühe pange vett, kustutan tule ära.”

      Greta libistas kätega üle reite. Sinna oli palju värskeid kuppe tekkinud.

      „Ei tea, mis need minu kintsud sinu asi on?” küsis ta. „Kui lasen linnukestel süüa, siis ise tean, mis teen.”

      „Sa vaata ette, Greta, see minu poiss hakkab vägisi täiskasvanuks saama. Ta silmad noolivad juba naisi, nii et ära sa ütle!”

      Isa andis püsti tõusnud Gretale laksu vastu tagumikku.

      „Kuule, Värni, kuule, Värni, sa ära nüüd nii ka tee, et ma su poisi ees lausa punastama hakkan!”

      „Sina kah millegi üle veel punastad!?”

      „Kui mina ei punasta, siis punastab Matt.”

      „Ma räägin sulle, et poiss on kah juba üht-teist näinud,” lorises isa edasi, „pole ta enam nii süütuke midagi. Vähemalt ma kardan seda.”

      „Oled sa kindel?” kilkas Greta.

      Maja poole minnes nägin, et meie suure toa aken on valgustatud. Nähtavasti oli keegi vahepeal koju jõudnud.

      Pritta istus teleka ees oma tavalisel moel, jalad harkis. Pildikastis jooksis sähviv ja mürisev action-film, seesugune, mille vastu meie peres pole kunagi erilist huvi tuntud. Ma ei tea, miks Pritta telekat näiteks muusikakanali peale ei lülitanud, aga mulle СКАЧАТЬ