Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma tahaks praegu jõledalt pornot vaadata!” Ta asetas pudeli diivani kõrval asuva kapi äärele. „Viin, raisk, on sitalt soe, mine otsi külmkapist jääd! Muu ei aita, tuleb jääd sisse panna, kuigi ma tahaks juua ilma segamata. Ega viin pole solkida. Aga soe viin ei kõlba ka. Sa oled mu väike vennaraas, sa võid oma vanemat õde, kes on nina lollil moel täis tõmmanud, teenida küll! Ja otsi kiiresti pornot! Ma tahan näha, kuidas naisi alandatakse. Ma vihkan kõiki naisi! Naised on sead, seakari!”

      Minu mõttetööl oli selleks õhtuks kriips peal. Tõin Prittale köögist pool viskiklaasitäit jääkuubikuid, ulatasin talle ja ta kallas jää peale ohtralt viina. Pudel sai peaaegu tühjaks. Pornovideoid mul talle pakkuda ei olnud, ka kaablivõrgus ei näidatud hilisõhtuti enam rõvedusi, ent selleks oleks kellaaeg nagunii veel liiga varajane olnud.

      Kuna rahu rikkumine mind tõsiselt häiris, küsisin, miks ta, endine sportlane, nüüd nii kõvasti on jooma hakanud.

      „Sa tead, poisu, väga hästi, et mu isiklik elu on sellessamuses,” ütles ta mulle. „Järjest keeravad kõik käkki – ükskord mehed, siis naised. Huu, ma ei või ühtegi naist kannatada! Ussisugu, ausõna, veel hullem.”

      „Mis siis lahti on?”

      Pritta ei nõustunud rohkem rääkima. Ta jõi viinaklaasi tühjaks, jääkuubikud jäid põhja kolisema, ning viskas end diivanile siruli.

      „Saatana seakari,” pomises ta veel ja hakkas kohe norisema.

      Mina läksin oma tuppa tagasi ja vahtisin arvutiekraanil sõnu, mis ma mõnikümmend minutit varem olin sinna kirjutanud. Ma ei suutnud end niipaljugi koguda, et viimane lause ära lõpetada.

      Vastu hilisööd koju saabunud ema tuli minu käest küsima:

      „Mis sellel jälle viga on?”

      Ta oli Pritta elutoast oma tuppa ajanud, käskinud riidest lahti võtta ja öösärk selga tõmmata.

      „Pole aimugi,” kehitasin õlgu. „Arvatavasti kellegagi riidu läinud.”

      Tegelikult teadis ema hästi, et pärast „seda meest” ei rääkinud Pritta oma asjadest õieti kellelegi.

      Mul oli tunne, et emal endalgi on viimasel ajal palju pettumusi olnud. Võib-olla üpris samalaadseid. Ainult et tema ei käitunud enesehävituslikult. Tal oli muidugi ka rohkem elukogemusi, teadis, et tormilise eluga kaasnevad paratamatult tagasilöögid.

      Mõni aeg oli emal Murastes või Tabasalus üks armuke olnud. Põhiliselt käis suhtlemine telefoni teel, sest emal oli tööl palju tegemist ja ta ei saanud kuigi tihti armukese juurde sõita. Aga too mees piiras teda väga intensiivselt, ema elas siis peaaegu hommikust õhtuni telefon kõrva juures. Ma ütlesin talle, et ta võib niimoodi ajude pehmenemise saada (sel ajal kirjutati palju mobiillevis sündiva kiirguse kahjulikkusest), aga ema vehkis mind eemale nagu tüütut putukat.

      Meie ema jaoks oli mobiiltelefon vist küll kahekümnenda sajandi kõige tähtsam leiutis. Telefoninarkomaan ei ole tema kohta palju öeldud. Kui mobiile veel ei olnud, rääkis ta väga palju ka tavalise telefoniga. Mäletan lapsepõlvest ta kummalisi peaasendeid, et toru kõrva ja õla vahel kinni hoida ja samal ajal mõlema käega midagi muud toimetada. Tema elu parim sünnipäevakink oli kindlasti see, kui isa kinkis talle ühe suure ja kobaka NMT-süsteemis toimiva riistapuu (tol ajal peaaegu tehnika viimase sõna).

      Kui ema ühel päeval enam nii palju telefoniga ei rääkinud, polnud keeruline järeldust teha: Muraste mehega olid sehvtid läbi, küllap oli asemele tulnud mõni väiksema jutuga tegelane.

      Välimuselt oli ema Pritta täielik vastand. Tal oli sire kehakuju, võrdlemisi saledad sääred ja talle sobis miniseelik. Tegelikult oli ema üllatavalt nooruslik, ka oma mõtteviisi poolest; ta võinuks väga hästi olla meie eakaaslane.

      Kui majas oli kõik jälle rahulik ja mina olin tükk aega duši all ligunenud, naasin ma oma tuppa. Elustasin arvuti ainult selleks, et lõpetada ära Pritta tõttu pooleli jäänud lause. Aga järsku hakkasid mõtted voolama. Ma leiutasin manamissõnad, mida kõik rahasse uskujad võiksid üritustel skandeerida, ja miks ka mitte, korrata üksinda peegelaltari ees põlvitades. Need võiksid olla selle konfessiooni usutunnistus.

      Veel süvenesin ma tol ööl ohverdamise teemasse. Ohverdamine on iidvana nähtus. See on inimesele sügavalt omane. Isegi võitlevad ateistid ei pääse sellest mööda. Võtame näiteks lillede asetamise kalmule või ausamba jalamile – mis see muu on kui ohverdamine? Inimene mõtleb loomuldasa: kui ma annan vabatahtlikult ära midagi, mida ma ise ihaldan, siis on mul lootust võib-olla midagi veel ihaldusväärsemat vastu saada. Usk võimalusse saatust ära osta on olnud mõistusega inimese alatine kaaslane. Just seda momenti silmas pidades tulekski rajada rahakummardajate ohverdamise kombestik. Mulle tuli meelde Iirise pahameelepurse Ruudu juures, kui talle jäi mulje, et rahausk võiks rajaneda kergeusklikelt väljapressimisel. Ei – seda me ei hakka tegema, ja seda pole ka mingit vajadust teha! Inimeste loomuses on tarve ohverdada, meie anname neile ühe võimaluse, kinnitades ausalt, et pole mitte mingit tagatist, et annetamisest saaks olla abi mõne käegakatsutava eesmärgi saavutamisel. Kui tahavad, las ostavad loteriipileteid või tormavad kasiinosse. Ent loteriis või kasiinos pole salapära. Seal on tõenäosusteooria, ja õnn on absoluutselt ette ennustamatu. Võib-olla tuleks ka enne kasiinosse minemist rahausu altarile ohver tuua? Enesetunde küsimus. Ohverdamine, samuti jumal-rahale annetamine, ongi enesetunde, aga mitte südametunnistuse küsimus. Punkt.

      Hiljutine väitlus Iirisega oli selles mõttes kasulik olnud, et Ruut oli hakanud tõsiselt mõtlema, kuidas igal viisil vältida etteheiteid, nagu oleks meie usuliikumise taga tegelikult äriline või omakasupüüdlik ettevõtmine. Teisalt võis ennustada, et kui me tõepoolest avalike üritustega välja tuleme ja mingit tähelepanu pälvime, ei pääse me säärastest süüdistustest. Nende tekkimine on vältimatu.

      Ainus võimalus oli püüda igasuguseid kahtlustusi juba eos ümber lükata. Mida vähemast süüdistajatel kinni hakata on, seda soodsam meile. Seepärast oli annetamiste küsimus väga tähtis. Mulle tundus, et asendades annetamise ohverdamisega, olin ma sel ööl suure sammu õiges suunas astunud.

      Oma saavutusest vaimustuses, klõpsasin sülearvuti kokku ja kustutasin toas tule. Suveöö polnud kottpime isegi valgusega harjunud silmale. Tõmbasin akna lahti ja hakkasin mõnusalt sumedas ööõhus lahti riietuma.

      Aknahingede järsk kääksatus sundis mind pead hääle suunas pöörama. Arvasin, et mõni äkiline tuulepuhang liigutas akent, ja ma pean padja akna vahele panema, et see paremini paigal püsiks. Aga siis nägin üht aknapiida külge klammerdunud kätt. Õudusfilmi tunnet mul siiski ei tekkinud, sest kohe sirutati mu aknalauale ka paljas naisterahva jalg, ning selles oli juba midagi väga tuttavat.

      Greta üritas nüüd sooritada uuesti sedasama, mida ta oli teinud mõned õhtud tagasi hädaolukorras, aga seekord vastupidises suunas: ronida oma toast minu tuppa.

      Oli kuulda puhkimist. Natuke aega hiljem ilmus aknapiida varjust välja naise tagumik ja siis ülejäänud keha. Rinnad lupsatasid teineteise järel minupoolses küljes aknaraami pitsitusest välja, viimaks tuli ka teine jalg, ja siis võis naabrinaine mu toa põrandale hüpata. Ta oli peaaegu alasti, ainult väga nappide stringide tagapael lõikas ta kannikaid. Rinnahoidjat muidugi ei olnud, sest sellega, nagu ta eelmine kord väitis, poleks olnud võimalik ronida; suured nibud olid erutatult õieli.

      „Ma tulin sinu juurde,” sosistas Greta lõõtsutades.

      Olin sama alasti nagu tema – ainult püksikud jalas. Tõsi küll, need katsid ihu veidi laiemalt kui tema stringid.

      Greta СКАЧАТЬ