Vanaisa tuletorn. Tarmo Teder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tean,” kostis Lembit ja kergitas kannu. „Aga kas sa seda ka tead, et su onu Ilmar varjas ennast ka sakslaste mopi eest? Siis kui Uluots raadios kutsus. Teie oma talu pööningul, siis, kui sinna suvetuba tegid.”

      „Ei noh, kes seda siis ei tea. Mu isa Albert oli oma naisevennaga ju neljakümne neljandal seal põhu sees koos, aga ega kedagi otsima tuldudki. Eks ta sellepärast saigi pärast Siberit metsavahi ametit pidada, et polnud võõra püssi all sõdinud ja teadis oma metsi nagu viit sõrme. Ja kolmkümmend viis aastat pidas Albert metsavahi ametit, kuni taastatud Eesti Vabariik ta Ellile Soontevahe tagasi andis. Heinamaade, põldude ja kolhoosi aetud loomade eest saime närused väärtpaberid, sest suurem osa Soontevahe ümbrusest oli ju ajapikku igasuguseid suvilakuute täis klopsitud, männiku pool laiutas pioneerilaager, mille jagasid omavahel üks sõjatehase polkovnik ja uus kaitseministeerium. Jäi vaid oma talu krunt, aiatagune kadastik, ja veel mõned lapid, mille pealt ei korjunud ainsale lehmale õiget talveheinagi. Aga ümberringi, nagu nüüd viimasel ajal isegi näed, muudkui kerkivad plastmassist ja plekist majakastid. Kõik meie esiisade ja – emade kunagiste maade peale, mida ühel või teisel põhjusel tagasi ei antud, aga nüüd on kõik kellelegi üle kantud. Soontevahe oja, kuhu kalad ennevanasti üles kudema tungisid, aeti solgitoruks kinni. Vene võim sittus kõik selle elu täis. Ja ega nüüdki asjalood palju paremad ole. Suvel rõkkab vali löökmuusika ja levib grillimise ving. Mis kuradi elu see on, kui suvaline suvitajanolk või ennasttäis uusasunik tuleb su koera mõnitama ja paadilaudu käperdama.”

      Eerik ohkas ja kummutas kannu, neelas oma meelekibeduse peale pikad sõõmud.

      „Õnneks nägid Elli ja Albert oma riigi ja uute kroonirahade tuleku ära, kanti alles siis kiriku taha surnuaeda puhkama. Vahest on tõesti tunne, et ega inimesel siin maamunal enam mujal õiget asu olegi kui surnuaias männijuurte all.”

      „Ah, Eerik, jäta nüüd! Ega meist keegi ole igavene. Jüri rääkis, et olite eile merel käinud. Oli täna midagi näha ka?”„Jüri, vana koer, ei andnud ju ennast hommikul näole. Üksi võtsin välja: pool pange ahvenat ja teine lesta.”

      „Oh, siis tasub mässata küll.”

      „Ai, kurat, Lembit, ma ütlen sulle – kui nad seal tammikus tõesti spaatama hakkavad, siis… Hoidku oma nahk!”

      Eerik jõi pikkamisi kannu põhjani, jättis õlletoalistega nägemiseni, sättis end ratta sadulasse ja hakkas kiira-käära sõtkuma.

      7

      Lembitult kuuldud uudis Pangaääre tammiku kohta oli Eerikule justkui pirisev parm pähe kinni jäänud, muudkui kiusas. Mees võttis tanumal jalgratast sõtkudes hoo maha, keeras otsa ringi ja läks uuesti poest läbi. Sõnagi lausumata haaras Eerik vallalehe, mis oli tasuta saadaval ja vedeles tavaliselt leti kõrval omaette hunnikus. Kohe uuris ta volikogu istungite teateid, Lembitu jutt pidas vett: tammiku sihtotstarvet oli muudetud ja vald oli selle ärimaana mingile OÜ Vacantumile maha müünud. Ah sa kuradi sead, ongi tõsi, kirus Eerik endamisi.

      Abivallavanema nime all avaldatud eraldi artiklis selgitati asja tausta lühidalt nii, et see tehing tuleb valla arengule vaid kasuks: soodustab uute töökohtade loomist, elavdab turismi, sidustab infrastruktuuri ja positsioneerib integratsiooni.

      Ptüi! Eerik kägrutas lehe ja viskas selle esimese hooga prügikasti, raputas pead ja mõtles vihaga, mida edasi teha. Aga targem oli siiski leht prügikastist välja võtta, sest mine sa tea, millal seda jälle tarvis võib minna. Ta vaatas ringi – ega keegi märka, kui ta vastse töötuna poe ees prügikastis sobrab, kuid seda nägemas polnud kedagi ja kelle asi see peakski olema. Käigu nad kõik kuradile!

      Püha viha täis, väntas Eerik koju, käratas aedikus karglevatele koertele, istus köögilaua äärde, luges uuesti lehte ja hakkas aru pidama, mida ta peaks selle ülbuse vastu ette võtma. Pane või ennast protestiks põlema! Ent mis sellestki abi – saan korraks lollaka märtrina kuulsaks, aga tammik on ikka küla jaoks läinud ja mina ise ka.

      Mõte hüppas meeleavalduse peale, et inimesed tulevad kokku ja hakkavad vallavalitsuse ees mässama, kaameramehed kihutavad kohale ja asi läheb televisioonis suure kella külge. Vot, sellel üritusel oleks juba jumet! Ta ise ja veel mõned vanad vastu tuult kusijad, kes polnud kunagi võimusid kartnud ega nende vägivalla ees risti ette löönud, suudaksid selle piketi ehk teokski teha, aga teisalt nägi Eerik vaimusilmas üksikuid loosungitega aktiviste, kes vallavalitsuse ees jalalt jalale tammuvad ja pärast ikka narriks jäävad. Ei, esialgu peab tegema kirja, avaliku pöördumise, vaatama, mis nad selle peale vastavad ja alles siis teravamad abinõud tarvitusele võtma.

      Seoses kirjaga liikus Eeriku mõte kohe Priidu peale ja ta helistas. Priit oli asjaga juba kursis ja kukkus talle omase mahlakusega telefonis sõimama. Avaliku kirja üle oli ta ka ise mõelnud ja seletas, et see on kõige pehmem, lahja soigumise variant, tavaline inin, millel polevat tulemuslikku väljundit. Vaja oleks hoopis mõnel mehel hambad sisse lüüa ja vallamajale tuli otsa pista!

      „Aga mis sa sellega muud võidad kui aastakest paar vangimajas prii riigileiva peal olemist,” kostis Eerik.

      Priit lubas asja üle põhjalikult järele mõelda, oma süvaanalüüsi ja juriidilise ekspertiisi teha ning järgmisel päeval tulla Soontevahele aru pidama. Mees seletas innukalt, et „volikogu nahaalsusele peab vastama adekvaatse konkreetsusega, mis oleks sümmeetriline, samamoodi ülbelt üle sõitev, kuid juriidiliselt korrektne, sellega nendele elegantselt näkku sülitav ja protsessi ruineeriv akt. Ühesõnaga, neid tuleb põhimõtteliselt nende oma relvadega viisakalt näkku nikkuda. Seega – vahest oleks targem värk kohe kohtusse anda, kui üldse kirjaga välja tulla?”

      See oli ka Eeriku arvates väga hea mõte ja Priit seletas, et siis peab asja väga õigest otsast ajama ja kindlasti juristi abiks võtma. Rahaga polevat esialgu erilisi probleeme, sest Priidul on ju tutvusi pätist ministrini, nagu küla õlletuba iga valitsuse ajal oli kuulnud.

      Priit suutis oma lõugade lõksutamisega Soontevahe peremehe pahameelt tublisti jahutada. Joonud ära klaasi õlut, hakkas Eerik tammiku tulevikku nägema juba päris helgetes värvides. Heameelt tegi just see, et ta polnud oma murega enam üksi. Priit oli küll paljudes asjades kõva lõuapoolik ja peamiselt teoreetik, aga tammiku asjus kindlasti ka teokalt kaasalööv. Kindlasti mängis olulist rolli tõsiasi, et nende vanaisad olid vennad – Priit seega tema vanaonu tütrepoeg, kellega Pangaääre tammikus mitmelsetmel jaanikul pidu pandud.

      Eerik tegi tule pliidi alla, kooris kartulid, pani ka panni hakkama ja hakkas varsti vaheldumisi lesta ja ahvenat praadima. Ja justkui selle särina ja lõhna peale jõudiski Antu bussi pealt koju. Kahekesi istusid nad köögilaua ääres ja sõid oma merest nõutud värsket, nii et kalaluud ragisesid hammaste all.

      „Mis on maailma kõige parem asi?”

      „Võiga praetud kolmesajagrammine panniahvenas.” Antu oli selle tavapärase vastuse juba ammu omale pähe tagunud. Aga muidugi oli maailmas ka mitmeid teisi häid asju, kõik olenes olukorrast.

      Rapped ja kalapead kastis Eerik mõneks minutiks tulisesse vette ja pani siis penide tarbeks jahtuma. Koeri oli juba kutsikast peale harjutatud kalast lugu pidama, maitseks tuli ainult natuke õli hulka sortsutada, mõnikord läks loosi ka päris toores kraam, nagu suuremate purikate pead, kõhuääred ja seljarootsud. Tänuks limpsati vaid keelt ja liputati saba.

      Eerik oli kord mõelnud, et mis viguriga saaks koera saba külge mingi muunduri paigutada, et pidevalt tühja tuult vehkiva saba energia koduseks elektriks jahvatada? Igatahes selle nipi väljanuputamise otstarbeks paistis Soontevahel jõudlusvõimet olevat, Nobe saba käis kogu aeg edasi-tagasi nagu auto esiklaasi kojamees tihedas vihmas.

      Aga СКАЧАТЬ