Vanaisa tuletorn. Tarmo Teder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Karla välja kutsuma.”

      Neid aku ja starteri jutte oli Priidu suust ennegi kuuldud, aga küla peal teati rääkida, et hoopis käigukast oli kapitaalselt kinni jooksnud. Oli sellega, kuidas oli, aga mehed läksid tarre ja Priit tõstis viinapudeli lauale.

      „Pole suga ammu toopi teinud.”

      „Ei no, kui nõnda, siis ma pean midagi peale haukamiseks vaatama.”

      Eerik läks sahvrisse, otsis riiulilt eelmise sügise purgi välja ja lõi selle kolksuga pudeli kõrvale paariliseks.

      „Mis on maailma kõige parem asi?”

      „Marineeritud männiriisikad külma valge viina kõrvale.” Priidu teadmised polnud tuhmunud, aga viin oli põuesoe.

      „Toorelt marineeritud räim on ka hea, kui kilu pole kusagilt võtta.” Eerik hakkas purgikaant kangutama.

      „Oled sa nüüd räimel käinud?”

      „Mõtlesin ise ka, et peaks nagu proovima. Sügisräimel on juba aeg öiti kaldasse konnata, ujub adru peale tigusid napsama. Eile ahvenat ja lesta natuke tuli. Aga kirre, kurask, virdab. Pole kedagi aerude peale kaubelda. Jüril on kogu aeg lont umbes.”

      „Jah, eks see mees ole koos pudeliga tehtud. Roti ajud ja lesta süda.”

      „Vahest on jälle vastupidi. Igaüks peab oma risti kandma ja kui ei suuda, siis lohistagu järel.”

      Eerik võttis kapist pitsid ja sahtlist kahvlid, tegi ka pudeli lahti ja valas välja.

      „No tervist siis! Sõidame.”

      „Tervist ikka vaja läheb.”

      Nad libistasid viinuski keele pealt alla, õngitsesid kordamööda purgist seenenööpe ja mälusid.

      „Viimase peal, pole midagi ütelda,” kiitis Priit. „Sul Taimi ikka seda asja tunneb.”

      „Eks ta siin Soontevahel poole kohaga majandusminister ole. Sa juba tead, et mind tehti saekaatrist lahti? Olen nüüd vaba mees.”

      „Kuulsin jah. Sa oleks võinud nad juba ammu perse saata ja omi asju ajada.”

      „Ma mõtlesin ikka, et veaks pensini kuidagi välja, aga… Ah sitta sellega!” Eerik rehmas käega.

      „Ega see pensski enam mägede taga ole,” kippus Priit nagu lohutama.

      Eerik valas tal pitsi täis, aga enda oma jättis tühjaks.

      „Kalla ikka omale ka.”

      „Ei. Mulle aitab täna ühest küll.”

      „Ise tead.” Priit virutas napsi suulakke ja kilistas kahvliga mööda purgiseina.

      „Mis me selle Pangaääre tammikuga siis ette võtame?”

      „Mis meil seal enam võtta? Asi on hoopis selles, kui palju me neid veel takistada suudame.”

      „Mõtlesid eile kohtukulli peale.”

      „Jah, see tundub praeguses seisus ainus mõistlik lahendus. Volikogu otsus tuleb kohe protestida. Ajan need paberid tuttava juristiga ise joonde. Ainult,” tõstis Priit näpu püsti, „koos sellega tuleb teha avalik kiri, millele vaja küla pealt allkirju koguda.”

      „Palju sa neid ikka siit korjad? Uus aeg küll ammu lehvimas, aga meestel ikka jänes püksis. Igalühel on omad huvid, taotlused ja plaanid. Vähe tuleb neid mehi, kes julgevad vallaga sõdima hakata.”

      „Asi pole allkirjade arvus, vaid põhimõttes. Hea tava ja õigluse vaimus. Ja need on meie poolel. Minugi pärast – olgu siis kas või ainult sinu ja minuga ning ehk veel mõne vastu tuult kusijaga.”

      „Jah. Kui valitsejad valitsevad sitasti ja alatult, siis nad tekitavad mus põlgust.”

      „Ja me astume nende vastu välja.”

      „Kahju, et meil oma külaseltsi pole. Vaat, need Meremõisa mehed tegid kevadel vahvasti ära ja mujalgi vallas on külainimesed alt poolt ise püüdnud ohje haarata. Sa ju oled ammu kuulnud, et kodanike ühendustest ja kodanikuühiskonnast muudkui räägitakse. Aga tehtud pole seni muud midagi, kui tunamullu kevadel sai prügi metsa alt ja kraavidest kokku korjatud. Ja sellest pasundas terve Eesti.”

      „See oli ju hea, et nõnda tehti.” Priit viskas klõmaka hinge alla. „Aga teha tuleb veel kuradi palju ja kes see muu ikka teeb, kui me ise peame tegema. Ning see idee, et me peaks siin oma külas ise ka oma seltsi ellu kutsuma, on sul, Eerik, viimase peal!” Priit tõstis näpu püsti. „Pane tähele! Sind me külavanemaks ka valime. Usu mind!”

      „Ah, mis sa nüüd lorad, laskmata karu nahka kohe jagad.”

      „Külaseltsil olnuks juba ammu aeg kokku tulla ja tegutsema hakata. Ega siis poleks juletudki tammikuga nõnda sulitseda. Tead, Eerik, ma võtan hommepäev, ei-ei, mis homme – kohe täna võtan ma selle asja ise käsile: annan inimestele teada, koostan esialgse kirja ja ajan kõige kõrval ise ka kohtupaberid korda. Selle asjaga on väga kiire, tegutseda tuleb dünaamiliselt ja neile kuraditele kulub just enne valimisi ära üks pauk selgest taevast, nii et välk pooltel meestel kuse püksi lööb.”

      „Ja-jaa, seda oleks neile tarvis. Vala mulle ka üks sorts, teise ajupoole jaoks.” Nad tõstsid klaasid ja Eerik kinnitas: „Aga see jäägu mulle nüüd täna küll viimaseks piisaks.”

      „Tead, Eerik, kui kõik läheb nii, nagu ma praegu oma vaimusilmas näen, siis hoidku nad oma nahk! Mõnele mehele koidavad trellid. Tead ju isegi seda pistisevõtjat ja meelehea noolijat Endel Soori.”

      „Tean, tean, susi teda söögu!”

      „Ma teen nad kõik tümaks, pulbriks… Võtan aatomiteni koost lahti, pistan tule otsa ja lasen peldikupotist alla, nii et kohin taga.”

      Priit oli vahel liiga pealetükkiv, aga tema aktivismil paistis alati mingi oma õiguse tuli huugavat. Kahjuks kippus ind aga hiljem jahtuma, kuid mõtted jäid hõljuma ja õhk oli aastatega loobitud lubadustest tiine. Ning nüüd oli tõesti viimane aeg tegutsema hakata, sest Taimi tuli vahetusest koju. Mehe sugulane, kellel oli oma nelisada grammi vedelat valget tuld juba sees, aidati Nivasse, jalgratas topiti tagaluugist poolenisti sisse ja Priit viidi küla peale tegutsema. Mehed lubasid omavahel sidet pidada.

      Pärast tõstis Eerik neljakümneliitrise püti värske kaevuveega käru peale ja läks seda vedades loopealsele lambaid vaatama. Kadakate vahel käruga ukerdades tuli talle meelde, et ükskord, kui nad Taimiga riidlesid, oli naine talle nähvanud: „Mulle võid sa halvasti ütelda, aga oma loomade eest pead sa südamega hoolt kandma.” Need sõnad olid mehele siis hinge läinud ja sinna kinni jäänud.

      Lammastel oligi vesi otsakorral. Tuul oli küna põhja leheprügi kandnud ja vesi kippus hapnema. Nädalas korra pidi pilgu peale heitma. Ka vähenõudlik ja põikpäine loom tahtis inimese hoolitsust. Eerik oli õunapuu alt ubinaid jopetaskusse korjanud ja uttede lõuad jahvatasid kenasti. Aga mihklipäev polnud enam mägede taga.

      Käru tagasi lükates jäi Eeriku pilk jälle roikahunnikule pidama. Paras tükk igerikku rannamännikut oli arenduse huvides maha tõmmatud, kokku kuhjatud, pleekinud tüved ja oksad üksteisest risti-rästi läbi põimitud. Justkui puude hinged oleksid alasti kistud ja ahjusuu ootele visatud.

СКАЧАТЬ