Vanaisa tuletorn. Tarmo Teder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lasknud ja sealt kenasti turska välja tõmmanud. Andis püstloodis kangutada küll, aga püük vääris küünlaid. Eerik oli kord Rimi toidukaubamaja külmletis märganud, et tursafileed müüdi seal ligi kakssada krooni kilo, mine või hulluks! Veerand sajandit tagasi – aga justkui alles eile see olnukski –, tõmmati siin avamerel turska nagu muda. Mehed käisid jää pealt sikutamas ja üles vinnamas, nii et lust vaadata. Ei hoolitud siis külmavõetud näppudest ega ninadest, kelgul lohistati kala ja ka vintijäänud kaaslast. Jah, olid ajad, olid kalad ning Eerik tundis nukrusega, et need ei tule enam kunagi tagasi.

      Mõõdukalt jõudsate tõmmetega allalainet paati kalda suunas libistades tundis ta heameelt kordaläinud hommikust. Kirre küll virdab, aga laseb vanal randlasel end inimesena tunda. Jah, südamele on sellised käigud suuremaks kasuks, kui vehklemine keset undamist ja saepuru. Prille ja näomaski ma seal kanda ei tahtnud, õlut rüübati harva ja vargsi nurga taga, isegi erikambris suitsetamisele vaadati viltu, nüüd haukan kirde virret. Ahoi!

      Paadi lautrikuivale venitanud ja tabaluku vööri riputanud, tõstis Eerik võrgukastid kivi äärde, istus igipõlisele Lamba Lainele – nii oli seda lamedat rahnukest kui laudjat istepinki nimetatud juba iidamast ja aadamast, ja hakkas kastist kasti võrke ümber lappama. Muljus, sikutas, libistas ja noppis kalad pangedesse, mis said lõpuks kumbki korralikult täis. Siis toppis ta märgmudased püünised seljakotti, kühveldas paadi sogast tühjaks, paigutas kastid tagasi, vinnas kuhjaga kummis koti turjale, haaras panged ja hakkas astuma. Džiip oli ju eide perse all varahommikul konservivabrikusse vuranud. Kalastuskaarti võis täita ka kodus laua taga istudes, aga mitte paadipingil, nagu uued eeskirjad nõudsid.

      Rannast Soontevahele sammuda oli tubli verst. Kandami raskus ajas hingeldama ja ta peatus käsi puhkama. Kaks asja, mida Eerik sel hommikul natuke kahetses, olid need asjaolud, et ta eelmisel õhtul omale õlut ei taibanud osta ja veel see, et ta jupi oma maad oli müünud. Paar aastat tagasi, kui palavikuline ehitustuhin Eestit haaras, oli ta Taimi pealekäimisel vana küüni ümbruse huugama pannud. Ühel hakkajal suvilaomanikul oli vallavalitsuses tutvus sees ja ümber mädanenud küüni mõõdeti välja ligi kolm tuhat ruutu eraldi elamumaad, sest küüni sai tõlgendada vana majana, mille eest maksti üle miljoni krooni. Tehti võimas jaanituli, Eerik lõikas jändrikud männid maha ja vedas nad oma mittetulundusmaale hunnikusse kokku. Nüüd aga haigutas küüni asemel paljas vundamendiauk, mille põhjavesi peegeldas taevas libisevaid pilvi. Suvilamees oli oma äridega kõrbenud, majaehituse sinnapaika jätnud ja maa omakorda müüki pannud, aga mitte keegi ei tahtnud enam sellise hinnaga isegi mere lähedale osta, sest hinnad olid vahepeal neli-viis korda kukkunud ja ehituspalavik üle läinud.

      Eerik pani panged käest, istus mättale, tegi suitsu ja mõtles, et kes kurat küll siia lõpuks elama võiks tulla. Ühest küljest oli tal ka hea meel, et oli oma klibulise tüki soodsal ajal müünud, aga teisest küljest polnud ta selle eest ju midagi nagu saanud, sest miljon läks tütre perele linnakorteri ostmiseks ja väike ülejääk Taimi valitsusse, sest Soontevahe vajas mitmest kohast paikamist. Üht ja teist oldi jõutud juba kohendadagi, aga teha oli veel küllaga. Vanast nagu ei raatsitud loobuda ja päris uut ei söandatud ette võtta, sest mine sa tea, kas seda nii kangesti üldse tarvis lähebki. Iseasi oli veel see, kuidas nüüd rahad vastu löövad.

      Eerik sülitas hõõguva koni surnuks, rutjus klibusse ja vaatas raiutud hunnikut. Puudest oli tagantjärele natuke kahju, kaks suve ja ühe talve olid need vihma, tuule ja päikese käes pleekinud. Jändrikud roikad ja kidurad tüved lamasid risti-rästi üksteisest läbi põimituna tema omandis. Ahju ei raatsinud, õigemini nagu ei viitsinud ta neid veel ajada, sest mine sa tea, milleks neid veel tarvis võib minna.

      Kodus riputas ta võrgud rehe alla kuivama, jättis kalaämbrid lameda kivi peale jahedasse, kirjutas saagi kaardile, jõi vett, veendus, et ka koertel on aedikus vesi ees ja keeras magama.

      Aga seda und ei tulnud talle kuigi kauaks, kesklõunal olid Soontevahe Eerikul jälle jalad all. Saak ei andnud talle täit hingerahu, Taimil puhastamist küll, aga see tuleb alles hilja õhtul vabrikuliini äärest väsinuna ja vaevalt, et need pangetäied teda väga rõõmustavad. Aastakümnete jooksul oli neid kalu ta näppude alt läbi käinud mustmiljon, lisaks veel konservitehase toosidesse topitud, nii et Eerik ei imestanud, et need punnsilmad ja sabad Taimil vahel kopsu üle maksa ajasid. Peo- või näpunaha alla torkavad ahvena seljauime ogakiired jätsid pärast kipitavaid mädatäppe, nii et terve kämmal hõõgus palavikus.

      Aga Eerikule meeldisid just ahvenad. Õppinud mees sai hea terava noaga neist hõlpsasti jagu: tera pärakust sisse, kõht kurguni lahti, lõpustest noatera ja pöidlaga kinni ja soolikad ühes tükis välja. Tõmmanud küünega veel üle seljarootsu verekleepe lahti, viskas ta roogitud ahvena eraldi kaussi. Pea tuli ilusti otsa jätta, sest Eerikul oli plaan järgmisel päeval suitsutusahjule tuli alla teha. Pool pange oli just see paras mõõt, mis rappija näpujooksu soojaks ajas ja tülpimust ei tekitanud. Kassid tulid paokil ukse vahelt rehe alla ja hakkasid, saba püsti, näugudes end Eeriku sääre vastu hõõruma. Muidugi said nad nosimiseks oma jao: tursa maksa, uimed ja saba ka. Kena valge kala filee paigutas Eerik eraldi taldrikule, ripsutas kerget soola ja valget pipart peale.

      Lestad, kellest muist veel elas ja sabaga padistas, otsustas Eerik jätta Taimi hooleks, sest muidu oleks see siin majas suhteliselt erandlik kalapuhastamine jätnud kuidagi nagu pugejaliku mulje: et mees nüüd ilma õige tööta ja teeb katuse all justkui miskist süütundest köögitöid. Uuema aja mehed, jah, püüdsid ise, puhastasid ise, vahel ka praadisid ise ja viimaks ka sõid ise, sest noored naised kalast lugu pidada ei osanud. Taimi oli vana kooli tüdruk ja pealekauba veel Saaremaalt, seega käisid Soontevahe soomused ja soolikad ikka tema näppude alt läbi.

      Eerik soolas ahvenad kergelt sisse, ripsutas keskmise teralisusega Merisoula vaid seljarootsu peale ja ladus kalad tihkelt pea-saba-pea mustris üksteise kõrvale, punased kõhuuimed püsti. Kuus suuremat jättis ta eraldi, panni jaoks, üle kolme korraga särisema ei mahtunud.

      Siis kuulas ta päevauudiseid ja erilise tähelepanuga ilmateadet, mis ei pakkunud erilist lootust. Ta keeras raadiomöla maha ja jäi köögilaua äärde istuma, edasist päeva kavandama. Esiteks tulid muidugi võrgud korda teha, peale seda võis vändata õlle järele ja poe ümber maad kuulata, kas annab kedagi õhtuks aerude peale kaubelda. Ta peast käis läbi ka mõte sõita linna, osta midagi Taimile ja omale head viina, end koondamise puhul üksi täis juua, et siis naisele lepituseks midagi kinkida. Aga see jäi paljaks mõtteks, millele kere ei viitsinud enam järele tulla. Võis ka lihtsalt koerad kaasa vilistada ja, seenekorv näpus, kadastikus ringi uidata, jõe äärde lonkida, veeseisu uurida, sügisese salarüsa plaani haududa.

      Aga kõigi nende tegemiste asemel istus ta sel pealelõunal köögilaua ääres, põsed pihkude vahele toetatud ja vahtis aknast välja: ait, kiviaed ja pihlakas, vana vaher nende kohal ja kiviaia ääres kompostihunnik, mille peale lendles harakas mädanenud apelsini seemneid kugistama. Üleval kummus vihmahall taevas, kuhu küünitasid tuultest sasitud saarte võrad. Seda pilti oli ta tuhandeid kordi näinud ja see oli taust igasuguste mõtete tekkimisele, kõiksugu mälestuste ja seikade meelde kerkimisele, mis tulid ei tea kuidas ja läksid ei tea kuhu. Ahel oli ettearvamatu, sügise tulek paratamatu ja Eerikut haaras seletamatu nukrus, mis oli teda viimasel aastakümnel haaranud juba kordi varemgi. See oli mingi seletamatu äng, möödaniku paratamatu tagasitulematuse tunnetus, kurbus jäädavalt kadunud ajast, mis oli tulvil elavaid mälestusi, rõõmu ja elujõust kantud päevi. Kaua mulle veel elupäevi jätkub? Mis saab aidast, mis saab paadist, püünistest ja kogu sellest majapidamisest, Soontevahest?

      Tavaliselt ei lasknud ta sellel tundmusel enda üle võimust võtta, aga sel pärastlõunal tundis ta kõige kadumist just enda kadumise kaudu. Et ühes tema lahkumisega kaobki kõik ja miski endine ei tule enam kunagi tagasi. Inimene oli väikse sõõmu igavikku hinganud, mis maiselt ajutises kehas meelekibedusena laiali veritses, sest igavik ei käinud inimese verega kokku. Ja otsekui selle kinnituseks hakkas Nobe aedikus ulguma ja tema järel ka Ledi. Penid justkui tundsid Eeriku ängi СКАЧАТЬ