Targu Talita nipiraamat. Jana Rand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Harvendada tuleb kahe pärislehe tekke aegu. Hiljemaks jättes venivad taimed välja ega moodustu ilus ümmargune juurvili.

      Nuikapsas on lühikese kasvuajaga, külmakindel ja vähenõudlik. Saak valmib 30–40 päeva pärast taimede peenrale istutamist. Kui istutamisel on muld jahe ja niiske, ei puitu saak nii ruttu kui hilisemal istutusel.

      Juhiseid kasvuhoone korrastamiseks

      Alustage kasvuhoone klaaside pesemisest, kuna puudulikus valguses ja soojas venivad taimed ruttu välja ega moodusta vilju.

      Puhtusenõue võib imelik tunduda, sest ikka soovitatakse klaase varjutada, kasutades kas lubjapiima, varjureste või – kangast. Seda on aga tarvis vaid päikeseküllasel suvel, mil valgust ja soojust on ülearu ning taimede lehtede ülekuumenemisel varuainete omastamine aeglustub.

      Tomat on valgusenõudlik taim, valges omastab ta süsihappegaasi paremini. Pesemata klaaside tõttu jäävad viljad hämaras väikeseks ja saak hilineb. Parajas valguses algab õitsemine varem ja õisi tekib ka rohkem. Lõuna poolt pärit tomatisordid on valguse suhtes eriti nõudlikud ning kui esimene kobar ei viljastu, võibki põhjuseks olla valguse puudus.

      Pesemata klaaside tõttu jäävad viljad hämaras väikeseks ja saak hilineb.

      Igal aastal ei pea kogu kasvuhoone mulda uuega asendama. Aitab sellestki, kui 5–10 cm paksune haigusetekitajatest ja kahjuritest saastatud kiht pealt ära koorida.

      Pärast mullakihi eemaldamist pritsige kasvuhoone põhi, seinad ja klaasid näiteks vaskoksiidkloriidi lahusega (300 g/ 10 l veele) üle. Kogu kasvupinnas on vaja välja vahetada juhul, kui eelmisel aastal tegid taimedele liiga mitmed raskesti tõrjutavad haigused nagu juuremädanik, närbumistõbi, valgemädanik või kiduuss.

      Kasvuhoonet ei maksa keemiliselt töötlema hakata siis, kui teil sirgub seal juba ettekasvatatavaid kultuure, mis ei vaja nii palju sooja kui tomat.

      Millal koristada aedviljasaaki?

      Ärge laske hinnalisel aiaviljasaagil ülevalmida, vaid tarbige ja tehke talvevarusid üksnes parimast.

      Lillkapsa kiirelt arenevaid õisikuid korjake 1–3 korda nädalas, kui need on veel osaliselt lehtede sees varjus. Et päike õisikut kollaseks ei teeks, sättige ise lehti varjuks ette. Lillkapsas ei säili pikalt isegi külmikus. Suuremaid koguseid võite kergelt hautatuna sügavkülmutada.

      Nuikapsas on kõige maitsvam, kui mugula läbimõõt on 6–8 cm. Seda võib panna sügavkülma või lõigata väikesteks kuubikuteks ja kuivatada. Talvel on neid hea kasutada toidutegemisel.

      Spargelkapsa ehk brokoli õisikuid on sobiv aeg korjata, kui õienupud on veel kõvad ja nööpnõelapea suurused. Mahlakat vart lõigake kaasa 10–15 cm. Lehekaenaldest kasvavaid õisikuid saate korjata külmadeni. Brokolipeenar käige kaks korda nädalas läbi.

      Lillkapsas ei säili pikalt isegi külmikus.

      Suhkruherne kaunad sööge ära siis, kui need on täiskasvanud, aga veel lamedad. Poetisherned on küpsed, kui kaunad on täiskasvanud, aga herneterad pole veel kõvad – siis on need kõige magusamad. Kaunad tuleb kohe ära tarbida või panna sügavkülma.

      Aedoa kaunu korjake iga nädal, et need üle ei küpseks, muidu need muutuvad vintskeks. Õige aeg on siis, kui kaun on saavutanud täissuuruse, aga seemneterad on veel väikesed. Kõige hõrgumad on keskmise suurusega kaunad. Aeduba sobib väga hästi sügavkülmutamiseks; enne hautage kaunu kergelt.

      Avamaakurgid korjake 10–15 cm suurusena, kui vilja pind on veel veidi ebatasane ja krobeline ning värv roheline. Kurgipeenar käige üle paari päeva läbi. Suured kollaseks muutunud ülekasvanud viljad ei kõlba hoidistamiseks.

      Kabatšokk on kõige maitsvam noore väikese viljana, siis saab seda süüa seemnete ja koorega. Suured täiskasvanud viljad tehke püreeks või säilitage peenestatuna sügavkülmas.

      Kõrvits peab küpsema seni, kuni vilja pind muutub kõvaks ja omandab sordiomase värvi. Kõrvits ei kannata öökülma. Kõva koorega sordid säilivad 2–6 ˚C juures kevadeni. Kui vilja vart vahatada, siis see ei kuiva.

      Punapeet on seda maitsvam, mida väiksemana seda tarbite. Suured viljad lõigake säilitamiseks viiludeks ja pange äädikalahusesse.

      Küüslauk on aeg üles võtta samuti siis, kui pealsed on kuivanud. Pealseid ärge ära lõigake, vaid punuge patsi, sest nii on neid hea toas säilitada. Parim kuivatamissoojus on 25–30 ˚C, kuni mugula koor muutub valgeks. Säilitage toasoojuses.

      Kaitseks öökülma vastu

      Õuna- ja pirnipuuõied külmuvad juba kahe miinuskraadi juures, kirsi- ja ploomiõied taluvad lühiajaliselt kuni kolme külmakraadi. Kõige õrnemad on aga noored viljaalgmed, mis kahjustuvad juba ühe külmakraadi juures. Seega on kõige ohtlikumad mai viimaste päevade või juuni alguse öökülmad, mis langevad harilikult kokku viljapuude ja marjapõõsaste õitsemise ajaga ja võivad oluliselt saaki vähendada.

      Öökülma saabumine on tõenäoline, kui õhutemperatuur langeb järsult alla 4–5 soojakraadi, ilm on tuuletu ja taevas selge ning õhtul kastet maha ei tule.

      Mõjuvaim abinõu aiakultuuride kaitsmisel öökülma vastu on suitsukatte tekitamine. Aeglaselt põleva materjali põletamine tekitab aia kohal suitsust ja veeaurust pilvetaolise katte, mis takistab soojuse kiirgumist maapinnalt ja mulla pealmiste kihtide jahtumist. Suitsukatte all on temperatuur paari kraadi võrra ja enamgi kõrgem kui ümbritsevas suitsuta õhus. Suitsukate on tõhus siis, kui ilm on tuuletu ja öökülm nõrk.

      Lihtsam ja kättesaadavam viis suitsukatte tekitamiseks on varem ettevalmistatud suitsuhunnikute tekitamine. Selleks tuleb aeda aegsasti koguda materjale, mis põledes paksu suitsu tekitavad (puulehti, saepuru, turvast, niisket põhku, kartulipealseid, tooreid kuuseoksi).

      Öökülma saabumine on tõenäoline, kui õhutemperatuur langeb järsult alla 4–5 soojakraadi, ilm on tuuletu ja taevas selge ning õhtul kastet maha ei tule.

      Suitsuhunniku tegemisel asetage maapinnale umbes 2m pikkune teivas, peenem ots pange kuhja süütamispoolse külje alla. Teiba teise otsa alla pange lühike puuklots. Hunniku põhja asetage kergesti süttivat kuiva materjali (õlgi, paberit, puulaaste), millele laduge suitsu tekitavat materjali. Et hunnik oleks niiske, asetage kõige peale rohumättaid, nii et mätaste vahele jääksid õhuvahed. Suitsuhunniku laiuseks võiks olla 1,5 m ja kõrguseks 0,8 m. Süütamispoolsele küljele jätke 20–30 cm laiune avaus. Teivas tõmmake hunniku alt välja, tekkinud õõne kaudu toimub hunniku all õhu tsirkulatsioon, mis soodustab materjali põlemist. Hunnikud paigutage üksteisest 10–15 meetri kaugusele.

      Tavaliselt on õhutemperatuur kõige madalam enne ja pärast päikesetõusu. Süüdake suitsuhunnikud enne seda, siis, kui õhutemperatuur on veel vähemalt +0,5 ˚C.

      Öökülmakahjustusi aitab ära hoida ja leevendada ka viljapuude piserdamine veega. Seda on kõige lihtsam teha hariliku aiapritsiga. Piserdada tuleks samuti veidi enne päikesetõusu, kui õhutemperatuur pole veel alla nulli langenud. Õhuke veekiht lehtedel kaitseb neid madala temperatuuri mõju eest.

      Maasikat, varajast kartulit ja köögivilju saab kaitsta kile, katteloori või paberiga kinnikatmisega.

      Talvised ohud aias

      Käre külm, СКАЧАТЬ