Targu Talita nipiraamat. Jana Rand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peenarde rajamise ajal, viljapuid ja marjapõõsaid aga kevadise kaevamise käigus. Roose, elulõngu ja püsililli väetage samuti kevadise mullaharimise käigus.

      Külmaõrnu taimi väetage, kui suurem öökülmade oht on möödas; neid ei maksa liiga varakult kasvama ergutada. Okaspuid siis, kui maa on sulanud ja suuremad öökülmad möödas.

      Külvikorrad aias

      Õige viljavaheldus ja külvikord võimaldavad taimekahjustajaid ning umbrohtumist tugevasti vähendada, mõnikord isegi vältida. Eri kultuuridel kasutatavad mullaharimisviisid aitavad vähendada mitmetoiduliste kahjurite – naksurlaste, öölaste ja nälkjate – esinemist.

      Viljavaheldusel on tähtis, et samale maalapile järgnevat kultuuri külvates ei ohustaks seda samad kahjurid-haigused mis eelvilja. Näiteks ei sobi järjestikku kasvatada ristõielisi ja sarikaõielisi kultuure. Arvestama peab ka mõne kultuuri haigusetekitaja pikaajalise säilimisega mullas – näiteks kapsanuutri tekitaja püsib mullas 5–8 aastat.

      Lisaks saastab sama kultuuri järjestikune kasvatamine mulda taime juurte eritatavate ja talle enesele mürgiselt mõjuvate ainetega, mis hakkavad pidurdama selle taimeliigi kasvu ja arengut. Seepärast on mõistlik järjestada köögiviljad külvikorda nii, et nad ei korduks kasvukohal enne 3–4 aastat.

      Peenramaa külvikorra näidis:

      1. aasta – sõnnikuga väetatud maalapil kapsas, kurk, kõrvits, kartul ja maasikas;

      2. aasta – samal maalapil porgand, kaalikas, redis, sibul, salat, seller, petersell, till jt maitsetaimed, maasikas eelmisest aastast;

      3. aasta – hernes, aed- ja põlduba, söögipeet, maasikas üle-eelmisest aastast;

      4. aasta – sõnnikuga väetatud maalapil kapsas, kurk ja kartul ülesvõetud maasika kohale, maasikas 1. aasta kartuli kasvukohale.

      Kasvukoha valikul tuleb arvestada veel köögiviljade valguse- ja niiskusenõudlusega. Palju valgust ja päikesepaistet tahavad kurk, kõrvits, aeduba ja aedhernes. Natuke vähem nõudlikud ja kerget varju taluvad on sibul, küüslauk, peet, porgand ning eri kapsaliigid.

      Mulla reaktsiooni suhtes köögiviljad väga tundlikud pole, kuid paremini sobib neile kergelt happeline või neutraalne muld. Happelist mulda taluvad kartul, porgand, naeris, redis ja kõrvits, nõrgalt happelist kaalikas, aedhernes, kurk, sibul ning aeduba. Tuleb meeles pidada, et happelise reaktsiooniga ei lepi kapsad ja söögipeet.

      Osa köögivilju kasutavad sügisel antud orgaanilist väetist juba järgneval vegetatsiooniperioodil intensiivselt. Teised, nagu porgand, pastinaak, kaalikas, naeris, redis, rõigas, mustjuur, sibul, spinat, salat, petersell ja seller, eelistavad maad, millele anti sõnnikut eelmisel aastal ning kus on kasvanud sõnnikut hästi kasutavad taimed. Osad köögiviljad aga kasvavad hästi alles 3. ja 4. aastal pärast sõnnikuga väetamist, need kasutavad paremini ka mineraalväetisi.

      Näpunäiteid istikuostjale

      Sügisestel istikumüükidel on mitmeid häid külgi, näiteks madalamad hinnad. Kui otsite aeda kauni sügisvärvusega taimi, siis nüüd on parim aeg minna aiaärisse, et lehevärve oma silmaga hinnata. Kui tegu pole vegetatiivselt paljundatud sordiga, võib sama liigi eri taimede lehevärvus tublisti varieeruda. Samal põhjusel on mõttekas minna just hilissuvel ja sügisel otsima ka dekoratiivsete viljadega taimi. Sügisel on nutikas osta ka viljapuid, sest mõnel sordil võivad esimesed viljad juba küljes olla ning siis saate need kohe ära proovida.

      Varasügis on parim aeg istutada varakevadel kasvu alustavaid või õitsevaid taimi: sõstraid, vaarikaid, pajusid ja forsüütiaid. Taim saab siis külmadeni rahulikult juurduda ning kevadel, soojade ilmade saabudes kohe kasvu alustada. Külmaõrnade puittaimede ostmine lükake kevadesse, sest korralikult juurdumata istikud saavad tihti talvekahjustusi.

      Jälgida võiks ka seda, et istik poleks „potti kinni kasvanud”; üheks selle probleemi tunnuseks on poti alusel olevatest aukudest välja turritavad tugevad juured.

      Püsililled kasvavad puudest-põõsastest kiiremini ning jõuavad enamasti enne külmade tulekut juurduda. Kui vaja, on neid lihtne ka talveks katta.

      Ostmisel vaadake, et istik oleks hea kasvujõuga ja terve, igakülgselt välja arenenud ning saanud ka veidi võrakujundust. Jälgida võiks ka seda, et istik poleks „potti kinni kasvanud”; üheks selle probleemi tunnuseks on poti alusel olevatest aukudest välja turritavad tugevad juured. Kui taimed on jäänud liiga kauaks samasse potti kasvama, muutub juurepall tihedaks vildisarnaseks massiks ning sellise juurestikuga taime juurdumine uues kasvukohas on raskendatud. Kui olete taolise taime siiski ostnud, tuleb püsikasvukohale istutades kindlasti püüda juurepalli servi laiali harutada.

      Pakkige istikud korralikult ära või laske seda teha müüjal. Kui istikute oksad jäävad harali, võivad need sõidu ajal kergesti murduda.

      Kui taim vajab istutamisel tagasilõikamist, aga te ei oska seda, siis paluge müüjal see toiming juba aiaäris ära teha. Nõnda jääb taim väiksem ning teda on lihtsam transportida. Peale selle väheneb ka mullapalli läbikuivamise oht.

      Kodus kastke taimed korralikult läbi ning pange tuule ja päikese eest varjatud kohta istutamist ootama. Kõige mugavam on kasta nii, et panete potid mõneks ajaks suurde anumasse, mille põhjas on parajalt vett – siis imeb mullapall end korralikult vett täis.

      Juurviljade kasvatamine

      Talvevarudeks kasvatage senisest rohkem juurvilja – peeti, kaalikat, naerist, porgandit, nuikapsast, musta talirõigast ja kindlasti porrulauku, sest ainult see sibulaliikidest kõige mahedama maitsega taim suurendab säilitamisel oma askorbiinhappesisaldust. Niisugust hinnatavat omadust ei ole ühelgi teisel köögiviljal. Porrulaugule sobib niiske toitaineterikas liivsavimuld. Ka talub ta liigniiskust. Istikul peaks olema 3–5 lehte ja tugev juurestik.

      Enne istutamist kärpige juuri ja lehti ning vaadake, et ta satuks mulda niisama sügavale, kui oli taim külvikastis. Kasvuajal väetage paar korda virtsalahuse või ammooniumsalpeetriga, mullake taimi ning kasutage multšiks komposti.

      Söögipeet on kevadel juurviljadest kõige külmakartlikum. Tõusmed võivad hävida juba 2–3-kraadise öökülma korral. Hiljem on taim vastupidavam, kuid pikaajaline jahedus kutsub esile ennakõidumise. Külmas mullas tärganud tõusmed võivad hukkuda tõusmepõletiku läbi.

      Peeti võiks külvata mai keskel, säilituspeeti veelgi hiljem – mai lõpul, juuni algul. Nii et kui esimene külv millegipärast ebaõnnestub, saate teha korduskülvi.

      Peet vajab kasvuks palju niiskust, eriti seemnete idanemise ja juurikate moodustamise ajal juulis-augustis, samas liigniiskust peet ei talu. Kõige paremini sobib peedile keskmise raskusega huumusrikas neutraalne või nõrgalt leeliseline muld.

      Kaalikas on külmakindel, teda võib varakult külvata. Paremini kasvab taim, kui sooja on 15–18 °C. Kuumem ilm ja kuivus muudavad juurika kibedaks ning puiseks. Kuid kaalikas on väga valgusenõudlik – seda peab arvestama harvendamisel ja umbrohutõrjel. Kui need tööd hilinevad, venivad noored taimed välja, tekivad pikad juurekaelad ja saak on niru.

      Kaalikas kasvab hästi keskmise raskusega mullal, samuti savimullal.

      Naeris on lühikese kasvuajaga, külmakindel ja vähenõudlik juurvili. Seeme idaneb juba +2 °C juures. Kasvamiseks vajab ohtralt niiskust. Külvist saagini kulub 65–80 päeva. Külvake naerist juuni СКАЧАТЬ