Teraspoiss. Jüri Parijõgi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arvate,” jäi ametnik lõpuks nõusse. ”Mina arvan aga, et poisil endal ja teilgi oleks parem, kui ta varjupaiga hoole all on. Ega meie täna saagi teile kindlat otsust anda. Kuulame asja järele, siis teeme otsuse ja teatame.”

      Kui abisaajad kantseleist lahkusid ja kodu poole läksid, olid mõlemad norus ning löödud. Sellist lahendust ei teadnud kumbki oodata. Kojamammi arvas, et kui nad Jaani ära viivad, siis jääb elu nagu tühjaks.

      „Sa ei teagi, millal ma sind hoidma hakkasin – maast madalast, sülelapsest peale…”

      Jaanilgi oli kahju lahkumisele mõelda, kuid teisest küljest erutas teda meeldivalt tekkinud olukorra uudsus ja huvi tundmatu tuleviku vastu.

      4

      Asjaolud kujunesid lõpuks ikkagi nii, et Jaan saadeti linna varjupaika. Paar päeva pärast Jaani ja kojanaise hoolekandeosakonnas käimist tuli ametnik kohale, vaatas läbi kojarahva korteri, võttis arvele Jaani emast jäänud varanduse ja tegi siis otsuse, et poiss tuleb saata varjupaika. Poeproua käis ametnikuga kaasas ega teadnud omalt poolt muud nõu anda, kui et saadetagu aga poiss ära.

      „Ega ma siis papa pärast”, seletas ta ametnikule, „poiss on korralik ja hea, ei maksa mõeldagi, et me temast lahti tahame saada. Ja kojanaisele on ta poja eest, vanainimene teeks poisi eest kes teab mis, aga näete ise, et tal rohkem on muresid ja tööd kui jaksu. Olen mitu korda mõelnud, ei võtaks poisi päriselt enda juurde, aga vanamees on vastu. Ja mis kasvatust või hoolt see poiss sedasi saab, kui üks hoiab, aga teine torgib ja on vastu.”

      Kojanaine nuttis esiteks, kui teada sai, et poiss viiakse ära – nüüd võtavad vanainimeselt viimse rõõmu ja südamesooja. Oli poeprouale pahanegi, et see kogu asja algatas ning käima pani. Tema oleks poisi omalgi jõul niikaugele kasvatanud, et tast kaelakandja oleks saanud, aga nüüd võtavad ära.

      Lõpuks aga leppis ta tekkinud olukorraga ja andis järele. „Ehk ongi nii parem, või mina, vanainimene, tean,” seletas ta Jaanile ja poeprouale läbi pisarate. „Mina mõtlen aga enese peale, et maja jääb tühjaks ja kõledaks, kui sind ei ole; seda ei mõtle ühtigi kas sinu eest hoolt pidada jaksan. Eks sa tee nii, kuidas tahad, ega ma sind eluea ikka jõua enda juures pidada, kui tahaksingi. Ega sa tühja kõhtu seal ikka kannata ja armu ja hoolt… Kas minugi arm ema armu vastu saab, sellest oled ikka ilma.”

      Jaan ise võttis varjupaika mineku teate vastu õige segaste tunnetega. Ühest küljest oli tal kahju kojarahvast, üliõpilasest ja majast, kus ta oli elanud kogu ma lühikese elu, teisest küljest veetles aga tundmatu tulevik oma uudsuse ja teadmatusega.

      Siiski käis ta paari ajalehekuulutuse järgi kohta otsimas, kus vajati käskjalgu ja õpipoisse; käis ka lauavabrikus küsimas mõnd jõukohast tööd, kergemat tööd ta ei julgenud küsida, sest ühes kohas oli talle selle peale vastatud, et kes need raskeimad tööd siis ära teeb, kui kõik aina kergemaid tahavad. Teises kohas, kus vajati õpipoissi, küsiti ta vanust ja seletati siis, et temavanused poisid üldse õpipoisi kohale ei pääse, seaduski ei luba nii noori võtta, kasvagu ta veel mõni hea aasta ja lõpetagu kool, siis tulgu tagasi.

      See viimne teade masendas Jaani kõige rohkem: näib, et tal nooruse pärast üldse ei ole võimalik mingit teenistusi saada, igatahes niipea mitte. Millal ta veel saab viie- või kuueteist-kümne-aastaseks! Võib-olla ei saanud ärides jooksupoisi kohta just seepärast, et nooreks põlati, nähti juba näost ära, et ta pole veel viieteistkümne-aastane. Seesama asjaolu kergendas tal ka otsuse tegemist varjupaika mineku kasuks.

      Paari päeva pärast tuligi varjupaiga sulane Jaanile hobusega järele. Jaan jooksis üliõpilase tuppa, kirjutas tähe lauale, et nüüd ta läheb varjupaika ja jätab head aega; palus ennast külastada ja meeles pidada. Ei ole midagi parata, peab minema, teisiti ei saa tema praegu oma elu korraldada, kõik põlgavad nooreks.

      Kummutilt võttis ta isa-ema pildi ja peitis selle kogu raamiga põue. Mõned kooliraamatud, Robinsoni loo, ajalehist väljalõigatud jutud ja pildikogud korjas kokku ja andis kojanaise kätte, kes need ühes pesuga kompsu köitis. Kojanaine nuttis, kojamees ajas enese jalule ja tuli saatma, poeprouagi tuli hooviväravale, pühkis põllenurgaga silmi ja andis kaasa saiakompsu.

      Kuigi Jaanil oli kahju lahkuda, ometi ei meeldinud talle nutt ega haletsemine, mistõttu kiirustas sulast ärasõiduga. Kui nad mõnikümmend sammu hooviväravast olid edasi jõudnud, jooksis kojanaine neile järele, hõikas tagasi ja pidas kinni.

      „Raha… Jaan, oma raha pidid maha unustama,” hüüdis ta lõõtsutades ja ulatas Jaanile tagasi kaks krooni, mis ta kogu aja teekarbis alal oli hoidnud. „Selle kiiruga unustasime sinu raha maha. Pane taskusse, ehk läheb seal tarvis.”

      Väriseva käega surus ta raha Jaani pihku ja jooksis siis nii ruttu tagasi kui vanad jalad võisid. Jaan vaatas tagasi – kui naljakas ja… kallis ta on! Nüüd jookseb tänavakividel komistades, nagu ajaks teda keegi tagi. Ja raha endale ei jätnud, hoidis kogu aja teekarbis alal, nüüd tõi tagasi… Jaan tundis, kuidas kurgus hakkas kipitama ja silmad läksid niiskeks. Ta pigistas huuled kõvasti kokku ja surus nutu tagasi. Siis pöördus ta veel kord ümber ja vaatas tagasi – paistis hoovivärav, poesilt ja nende endise korteri aken. Ja nüüd meenus Jaanile selgesti endine kodu, kardinad akna ees, kummut, ema ja matused… midagi valusat lõikas rinnust läbi. Ta toetas pea kätele, kuid ei suutnud enam pisaraid hoida, nutt tuli sellise hooga, et keha hakkas tuksuma nutukrampides.

      Vana sulane ta kõrval vangutas pead ja pomises omaette:

      „Ei ole su eluke vist kerge”.

*

      Varjupaik asetses mõni kilomeeter linnast väljas endise mõisa hoonetes. Jaan oli kord kooli õpireisuga siit läbi käinud ja varjupaiga poistega võrkpalligi mänginud. Siis ei võinud ta muidugi aimata, et seesama varjupaik saab kord temagi koduks.

      Ta teadis, et mõisa peahoones asetses varjupaiga kool, nüüd suvel see muidugi seisis. Kõrvalhoonetes olid magamisruumid, söögituba ja köök. Talle näis, et siis, kui ta õpireisuga siin käis, oli kogu asundus nagu suurem ja rõõmsam.

      „Siis oli kevadine aeg, sellepärast…” arvas ta ja vaatas võõrastades ringi.

      Sulane peatas hobuse ühe valge majakese ees ja teatas, et nüüd ollakse päral. Siin on kantselei ja juhataja elab ka siinsamas. Küllap tuleb varsti vastu võtma, ütleb, kuhu minna ja mis teha. Siis sõitis ta talli ette, mis asetses teisel pool platsi, ja hakkas hobust lahti rakendama.

      Jaan jäi majakese ukse ette maha, sirutas sõidul kangeks jäänud liikmeid ja hakkas seda vastuvõtmist ootama. Asetas pambu ukse kõrvale maha ega osanud muud midagi ette võtta. Kogu õu oli tühi ja vaikne. Vanad leinakased peahoone ees näisid tukkuvat, neis ei liikunud ükski leht. Mänguplats eemal, mida läbistasid võrk- ja korvpalli postid, oli rohtunud, nagu poleks seal kaua aega mängitud. Pääsukesed lendasid pargi poolt kiirete tiivalöökidega ja kadusid üksteise järel suure maja räästa alla.

      „Seal on neil vist pesad, viivad poegadele süüa,” arvas Jaan, otsides silmadega ümbrusest uut liikumist ja elu. „Ime, et need mänguplatsid nii rohtunud on. Kas neid ei lastagi suvel mängida või mängitakse kuski mujal. Ja kus need varjupaiga lapsed peaksid olema, ühtki hingelist ei ole kusagil näha?”

      Nüüd tuli ühe majanurga tagant naine veepaaridega ja siirdus kaevule. Kui suur rattaga kaev – märkas nüüd Jaangi kaevu ja imestles, kuidas ta seda kohe tähele ei pannud. Neil siin ei olegi vist pumbakaevusid nagu linnas. Peaks õige proovima, kuidas sealt vett võetakse, arvas ta edasi ja tahtis juba joosta kaevule naisele appi. Seal aga avaneski majakese uks ja pikk kõhetu mees astus välja. Jaan kohmetas – ta ei teadnud, kas nüüd kaevule joosta СКАЧАТЬ