Teraspoiss. Jüri Parijõgi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ palju ta on näinud jooksupoisse, kes pakke kannavad ja kirju viivad – mõned on temast palju väiksemad, aga head kohad on käes. Tema on nüüd kaheteistkümne-aastane, peale jõule saab kolmteist täis, sinna pole enam poolt aastatki aega. Ja jõu poolest ei anna ta enda-sugustele kellelegi naljalt alla. Küll on imelik, et inimene nii pikkamööda kasvab! Kaheteistkümne-aastast hobust peetakse vanaks, ehk küll on veel paras veoloom, ütles voorimees naabermajast, ja kaheteistkümne-aastane koer on juba vana. Aga kaheteistkümne-aastast inimest ei võta keegi teenistusse, põlatakse nooreks. Kui peaks tõsi olema, mis muinasjuttudes mõnikord on, et on niisugune jook, mis kasvatab suureks mõne tunniga ja annab jõudu juurde? Kui tema sellist jooki saaks! Oleks küll tore: õhtul jooksid kruusitäie rammujooki ära, hommikul oleksid suur ja läheksid ühes üliõpilasega lauavabrikusse tööle. Jooksupoisi koha peale siis ei vaatakski. Ja kojamammi võiks siis võõra pesu pesemise hoopis jätta. Ta võtaks siis endise korteri tagasi, kojanaine võiks tema juurde perenaiseks jääda… seni kui ta naise võtab, või – kuni kojanaise surmani.

      Jaan vähkres rahutult voodis ja laskis mõttekujutusel pilte maalida kõigist suurist võimalusist, mis talle avanevad siis, kui ta on juba suur. Ta hakkas peaaegu kindlasti uskuma, et on selline jook… võib-olla käis siin pimedas toas vahepeal mõni hall vanamees või haldjas, kes veele nõiarohtu hulka segas, nii et see kasvatab ja jõudu annab. Vahete-vahel hakkas ta selles võimaluses kahtlema ja unistusi tagasi tõrjuma, samas aga arvas, et katsuda siiski võib, ega see midagi halba tee. Tasakesi tuli ta voodist välja, läks veepange juurde ja jõi mitu sõõmu vett. Kui vesi nüüd nõiutud peaks olema, siis on ta homme suur.

      Ta sirutas jalad välja ja jäi peaaegu kindlasti uskudes kasvamist ootama. Selles ootuses ta lõpuks uinuski.

      Kui ta järgmisel hommikul ärkas, puhanuna ning värskena, naeris ta oma öiste unelmate ja mõtete üle – nii kergesti ikka keegi ei kasva. Ja sellist nõiarohtu pole olemaski, see on ju ainult juttudes nii. Siiski läks ta uksepiida juurde ja mõõtis end – sinna oli kuu aja eest kriips tehtud. Ei olnud tunda, et ta oleks kasvanud. See oli aga öösi niisama mõelda, heitis ta käega ja läks õuele askeldama.

      „Vaata, et sul ikka tööd ja tegevust oleks!” õpetas ta ennast ja hakkas puid lõhkuma ja poeprouale kööki kandma. Selle eest andis poeproua talle mõnikord võileiva või saiaviilaku palgaks, ajas mõne sõna juttu ja kiitis teda tragiks poisiks.

      Nüüdki tuli proua ise kööki, juhatas, kuidas puid laduda ja kuhu neid panna. Lõpuks aga alustas sedasama juttu, mis oli eile kaevu juures kõnelenud kojanaisele:

      „Teie peaksite katsuma linna hoolekandest abi saada. Sa räägi kojanaisele asi ära, las läheb mõni päev hoolekandeosakonda ja seletab loo ära. Sul oleks õigus saada, antakse nendegi laste peale abi, kellel isa-ema elavad, sul pole kumbagi. Paljuks see vana kojamammi ikka jõuab! Nüüd jäi vanamees ka veel maha – kas saabki tast enam elulooma. Minge mõlemad mammiga raekotta ja rääkige asi ära. Ega see mõni häbiasi ole. Sul hoolepidajat ei ole, linn peab aitama. See suutäis või kaks, mis mõnikord minu või muu majarahva käest saad, ega see sind üles kasvata.”

      ”Ei tea…” arvas Jaan vastu, „kui leiaksin mõne koha, kas jooksupoisiks või nii… saaksime ehk oma jõuga läbi. Härra Pärn, üliõpilane hoovimajast, arvas ka, et nüüd pean ise hakkama oma elu korraldama. Ainult nende kohtadega on paha – raske on leida, kui sul head soovitust ei ole.”

      Siinjuures Jaan targu vaikis sellest, et ta eile kogu õhtupoolse päeva ärides jooksis ja kohta otsis. Aga poeproua jäi oma juurde ja kinnitas:

      „Mis kohapidaja sina oled! Ei, ega ma seda ütle, et sa tööga hakkama ei saaks, aga sul ju veel kaks koolitalve ees. Mis kohapidaja see koolilaps on? Arutage kojamammiga asi läbi ja tehke nii, nagu mina soovitasin.”

      Poeproua lõpetaski sellega jutu ja läks poodi, kuna Jaan läks taas puukuuri, istus pakule ja hakkas mõtlema, kuidas seda asja ajada ja mis teha. Kahju, et üliõpilast kodus ei ole, küsiks temalt nõu. Tuleb ikka vist nii välja, et ta oma olu ise korraldada ei saa. Kui oleks nii, et ta leiaks kuskilt palju raha, või ei… leida ta ei tahakski, ennem saadaks midagi korda niisugust, mille eest pärast suur tasu antakse, päästaks mõne rongi või… Oleks mõni hall vanamees… Kuid neid ta enam ei usu, neid pole olemas. Need on ainult muinasjuttudes ja muinasjutte ei usu ta ammugi enam. Aga tore oleks küll, kui ta oleks metsas, abistaks mõnd looma, tuleks hall vanamees, või… teeks kuningatütre terveks. Siis saaks niipalju vara, et kojanaisel poleks vaja pesu pesta ega vanu pihasooni vaevata. Kuid need on kõik tühjad mõtted, neid ei maksa pähe lastagi, otsustas ta viimaks, tõusis pakult ja jooksis tänavale.

      Lõunalauas hakkas ta kojanaisega asjast ääri-veeri mööda kõnelema. Poeproua teadis rääkida, et linnavalitsusest antakse abi kehvematele, kellel ema ja isa ei ole. Mis oleks, kui nemad ka läheksid küsima? Ega küsija suu peale lööda, lõpetas ta oma jutu vanamehelikult.

      „Ah sinule ka rääkis,” sai kojanaine kohe asjast aru. ”Minule on mitu korda seda nõu andnud. Ei ole siiamaani selleks mahti saanud ja arvasin ikka, ei saame omal jõul läbi. Mul on niisuke süda, et ei taha kellegi käest abi ega andi vastu võtta. Sinu ema, kadunuke, oli samasugune. Ega tal kunagi külla olnud, aga kas ta kellelegi oma häda kurtis või kuski midagi saamas käis? Ei ole mina ka eluilmaski kellegi käest abi tahtnud, aga näe, nüüd peab… või mis sina asjast arvad?”

      Jaan ei vastanud midagi, vaid vaatas suuril silmil kojanaisele otsa, kes talle sel hetkel nii meeldis, et oleks tahtnud talle kaela hakata ja suud anda. Kojanaine ei kõnelnud kunagi ega ka praegu sõnagi sellest, et tema, Jaan, vanainimesele raskuseks võib olla. Kui ilusasti oskas ta alati sellest mööda minna ja kõnelda kõigest muust. Jaan taipas seda kuidagi vaistlikult, hindas kõrgelt ja oleks tahtnud omapoolse õrnusega tasuda. Ometi hoidus ta õrnusist, tõusis aeglaselt püsti ja sirutas enese välja täies pikkuses, nagu oleks tahtnud siinsamas kasvada, seda pikkust enesest välja kiskuda, milleni ta alles mõne aasta pärast võib jõuda. Siis ütles aeglaselt ja vanainimese tooniga, mida ta kojarahvaga läbi käies oli õppinud:

      „Tuleks vist minna küll. Ega see mõni häbiasi ole, kui see nii on seatud, et abi antakse neile, kellel isa ja ema ei ole. Tuleks minna jah. Küsija suu peale ei lööda.”

      Järgmisel hommikul pani kojanaine pesu aegsasti vee alla, kohendas vanamehe aset, andis Jaanile puhta pluusi selga ja seadis ka enese minekuvalmis. Ega siis midagi, tuleb see teekond ette võtta ja ära käia, kui korra sai sedasi räägitud.

      Kui nad viimaks paljude pärimiste ja kauase otsimise peale üles leidsid õige toa ja selle laua, kus oma asja võisid ette kanda, ei osatud ametnikule asja kuidagi selgeks teha. Vana kojamammi seletas küll ladusalt, et nüüd on siis Kattai Anni surnud, seesama noor lesk, kes nende majas elas ja õmblustööd tegi. Oli hea inimene, ei tulnud temal kellegagi ütlemist ega pahandusi. Maamulda panid nad ta omal jõul, Annil endal oli ka väike tagavara, nii et kellegi abi vaja ei läinud. Ei tuleks nüüdki küsima, aga vanamees jäi maha… ja poeproua ajas ka peale. Pidasime siis poisiga aru, et kui antakse teistele, saab ehk tema ka. Ega küsija suu peale lööda.

      „Kes? Mis? Kuidas?” päris ametnik kojanaise jutuvoolu vahele ja sai alles pikkade pärimiste peale seisukorrast aru.

      „Kui poiss teile päris võõras on ja tal kedagi hoolitsejat ei ole, siis oleks ju parem ta varjupaika anda, andis ametnik lõpuks nõu.”

      „Kuhu varjupaika?” päris kojanaine.

      „Linna varjupaika.”

      „Ah et siis võtaksite poisi meie juurest hoopis ära?”

      „Nojaa. Varjupaiga juhataja teatas hiljuti, et tal on üks koht vaba.”

      „Kulla härra, СКАЧАТЬ