Teraspoiss. Jüri Parijõgi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõhkus mõne aja suure hooga puid, siis aga langes kirves iseenesest maha, ununes töö ja Jaan küsis uuesti eneselt:

      „Kuidas sa korraldad ise enese elu, no kuidas sa korraldad? Lehemüügiga ei teeni kuigi palju, kaks-kolmkümmend senti päevas, rohkem praegu ei saa.”

      Ta võttis rahakoti taskust ja luges oma varanduse üle – kaks krooni nelikümmend senti. Oli kaks ja pool krooni, kuid kümme senti läks Palusalu pildi ostmiseks, seda tahtis ta endale juba ammu. Ja nelikümmend senti läheks palli osamaksuks vastasmaja poistekambale, kui ta mänguosanikuks tahab hakata. Jääb järele kaks krooni – mis sellega saab? Kui mõnda ärisse end pakkuda jooksupoisiks? Saaks kümme-viisteist krooni kuus, ja see oleks juba midagi.

      Ta jättis puulõhkumise sinna paika ja jooksis tänavale. Heas usus ja lootuses tahtis ta pöörduda kesklinna suuremate äride poole – ehk vajatakse jooksupoissi? Esimesse suuremasse ärri kõhkles sisse minna, käis kaua vaateakna taga edasi-tagasi ja seadis mõttes kokku kõnet, millega oma kohasaamise soovi ette kannab:

      „Väga austatud härra… lugupeetud härra äriomanik, kas teil ei ole mõnd jooksupoisi kohta mulle anda… olen praegu ilma kohata. Teen kõik, mida minult nõuate. Kojamees on praegu haige ja kojanaisel üksi on raske kolme suud toita… Ma pean oma elu ise korraldama ja sellepärast on kohta hädasti vaja.”

      Nii ta sammus äri ees edasi tagasi ja mõtles kõnet. Mõnikord sähvatas peast päris ilus lause läbi, aga kui ta kõnet algusest peale kordama hakkas, oli ilus lause ununenud.

      „Ehk tuleb sees jälle meelde,” lohutas ta lõpuks ennast ja astus sisse.

      Teenijad õiendasid riiulite juures, paar ostjat valis kaupa, kuna vanem härra kassas luges ajalehte. Teda ei pandud alul tähelegi. Ta tammus kärsitult ühelt jalalt teisele, tuletas meelde kõne algust, kuid nüüd oli see õieti meelest läinud. Tahtis juba välja tulla, kuid seal pöörduski üks müüja tema poole ja küsis, mis poisil vaja.

      Nüüd pahvatas Jaan järsult ja nobedalt välja:

      „Väga austatud… mul läheks jooksupoisi kohta vaja… Ma pean oma elu nüüd ise korraldama, kojamees on haige ja kojanaisel on raske kolme suud toita. Kas te ei võtaks mind?”

      Ostjad ja müüjad muigasid, vanahärra kassas laskis ajalehe langeda ja vaatas kohasoovijale otsa. Siis hakkasid kõik läbisegamini seletama, et neil jooksupoisi kohta anda ei ole. Vanahärra naeratas ja küsis, mis mees ta õige on, et selliseid asju ajab ja kohta otsib. Jaan kuulis vaid, et kohta ei ole, jättis kõik küsimused vastamata ja jooksis ärist välja.

      Teise äri ukse ees kõhkles ta veel kauem ja mõtles oma kõne mitu korda läbi. Kui viimaks sisse usaldas astuda, ei saanud tükil ajal sõna suust, rääkimata oma kõne ettekandmisest. Viimaks seletas ühele müüjale, kes tema poole pöördus, oma asja katkendiliselt ja kogeldes ära, lisandades tungivalt, et seda kohta on tal hädasti vaja, muidu ei saa ta oma elu korraldada.

      Siin ei üllatanud ta oma kohaotsimisega kedagi. Müüja pomises tüdinult, et jälle üks abiotsija, ega teinud temast pärast enam väljagi. Jaan seisis tükk aega ukse kõrval, ja kui teist korda keegi tema poole ei pöördunud, taganes uksest välja.

      Nüüd ärritus ta ja muutus pealetükkivaks. Tormas ilma aru pidamata kauplustesse sisse, jäi leti ette seisma ja nõudis nagu ostja:

      „Paluksin anda mulle mõni jooksupoisi koht!”

      Mõnes äris ta ei tarvitanudki sõna „paluksin”, vaid nõudis järsult ning pealetükkivalt – antagu talle mõni jooksupoisi koht. Kui talle seletama hakati, et kohta ei ole, või pealetükkivuse üle imestust avaldati, muutus ta jonnakaks ja peaaegu käratas:

      „Aga mulle on seda kohta hädasti vaja, muidu ma ei saa oma elu korraldada.”

      Kui ta niiviisi asjatult mõni kümmekond äri läbi oli jooksnud, jäi lõpuks väsinuna ning tülpinuna tänavanurgale seisatama.

      „Nii ei saa,” ütles ta endale poolvaljusti. „Peab seda asja kuidagi teisiti korraldama.”

      Kuidas seda aga teisiti korraldada, seda ta ka ei teadnud. Kahju, et üliõpilane on ära, tema oleks kindlasti teadnud head nõu anda.

      Nüüd tundis Jaan nälga ja hakkas kodu poole sörkima. Ta oli väsinud ja tüdinud, jalad tundusid nõrkadena ning lõtvadena, meelekohtadel hakkas tuikama. Kusagilt poest tuli naine ja hakkas sammuma ta ees, korv käsivarrel. Jaan tundis värske leiva ja vorsti lõhna. Küll nüüd sööks vorsti ja leiba! Terve leiva ja kilo vorsti sööks korraga ära. Siin korvis on naisel kindlasti kilo vorsti ja terve leib. Tal võib seal veel muudki olla, sest leiva ja vorsti lõhna hulka seguneb teisigi toidulõhnu.

      Varsti pöördus naine oma korviga põiktänavasse ja kadus Jaani silmist, aga leiva ja vorsti lõhn jäid järele ja käisid temaga kaasas.

      „See on päris imelik,” arutas Jaan, „naine on oma korviga ammu kus see ja teine, aga lõhnad ei tahagi kaduda.”

      Nüüd kihutas poisist mööda pritsiauto, vaskkiivritega tuletõrjujad peal. Üks tuletõrjuja seisis astmelaual ja helistas vahetpidamata kella. Jaan unustas toidulõhnad ja jooksis mõne aja autoga kaasa. Varsti kadus see aga kõrvaltänavasse, kuna Jaan jäi lõõtsutades ühe vaateakna alla seisma. See oli vorsti- ja lihakauplus. Ta surus põse vastu jahedat klaasi ja tundis imestades, et endised toidulõhnad tulid tagasi. Kust nad peaksid tulema? Naine on ju ammu ära. Ega ometi läbi aknaklaasi vorstilõhn tänavale tungi? See oleks alles imelik.

      „Olgu mis on!” heitis ta viimaks tüdinult käega. „Mul vaja koju minna.”

      Hooviväravas ootaski teda kojanaine ja hüüdis juba eemalt:

      „Kus sa ometi olid kogu selle aja? Oleks olnud vaja üht-teist toimetada, sind ei ole aga kusagil. Hakkad mul viimati lonkimas käima. Ja „Postilehti” sa täna müümas ei käinudki? Kioskimees ütles, ei pole sind näinud. Tule nüüd sööma!”

      Jaan pomises midagi vastuseks, kuid oma tõelistest käikudest ei kõnelnud sõnagi. Kellel seda vaja teada? Oleks veel üliõpilane, siis küsiks head nõu, nüüd on parem, kui jääb ainult enda teada.

      Pärast õhtusööki otsis Jaan omateenitud kaks krooni välja ja poetas kojanaise ette lauale.

      „Mul siin veidi lehtedemüügist teenitud raha, võta enda kätte… teinekord ehk läheb vaja,” ütles ta vabandades ja taganes ise oma aseme poole. „Ehk peaks papile arsti tooma, vaataks järele, mis viga on ja annaks rohtu.”

      Kojanaisel tulid pisarad silma.

      „Või sina, pojuke, annad mulle raha. Võta aga tagasi, ega ma isegi ilma ole. Sul läheb ju enesel vaja, varsti tuleb kooliaeg kätte, siis on vihikute peale hädasti vaja, võta aga tagasi!”

      „Mis ma nüüd tagasi võtan, kaob viimati taskust ära. Kooliajani veel palju aega, teenin lisa. Pane pealegi oma karpi, eks ma siis küsi, kui vaja läheb. Ja kui teinekord endal ei juhtu olema, eks sa siis võta mõni sent sealt lisaks.”

      Nii lõpuks jäigi. Kojanaine korjas laualt Jaani rahad ja viis need oma sentide juurde teokarpi.

      ”Las nad siis olla pealegi siin, kui sa nii kangesti tahad. Eks siis talvel leia eest.”

      Siis kohendas kojamehe peaalust, tegi ka Jaanile aseme valmis ja hakkas rätikunurgaga liimi pühkides õhtupalvet lugema.

      Pärast СКАЧАТЬ